Ussitatar

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Ussitatar (perekond)

Ussitatar
Buberel unknown flower 7.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond: Tatralised Polygonaceae
Perekond: Ussitatar Bistorta
Liik: Ussitatar
Ladinakeelne nimetus
Polygonum bistorta
Delarbre

Ussitatar (lambakeel, tulihein; botaaniline nimetus harilik ussitatar; ladinakeelne teaduslik nimetus Polygonum bistorta) on tatraliste sugukonda kuuluv taimeliik. Taime on ka paigutatud perekondadesse Persicaria ja kirburohi (Polygonum). Ussitatart võib leida niisketelt muldadelt, näiteks niitudelt ja veekogude kallastelt. Eesti levila piirneb peamiselt lõuna- ja kaguosaga, mujal harva[1].

Taimepreparaadid avaldavad parkivat ja haavu parandavat toimet. Ussitatar on mitmeaastane rohttaim.[2]

Nimetuse ussitatar võttis kasutusele Juhan Kunder 1882. aastal. Rahvas on ta oma levikualal, peamiselt Lõuna-Eestis, tuntud kui lambakeelehain, lambakeel, tulihein, ussihain, penikiil.[3]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Polygonum bistorta a3
Polygonum bistorta 01

Taime lehed on kolmnurksed. Ülemised lehed on alumistest lühemad ja ümbritsevad vart. Alumised lehed on järsult aheneva tiivulise lehelabaga.[1].

Ussitatar võib kasvada kuni 1 m kõrguseks, puitunud, madu risoomiga. Lehed on suured, rootsulised lihtlehed. Alt on heledad, sinakasrohelised, pealt aga tumerohelised.[4]

Õied koondunud tipmisesse, väga tihedasse ruljasse õisikusse. Õied on mõlemasugulised, kahvaturoosad. Seemned valmivad juuli lõpul, õitseb juunist augustini.[4]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Risoom sisaldab gallushapet, suurel hulgal tärklist (kuni 26%), parkaineid (kuni 25%), oksümetüül-antrakioone, C-vitamiini, kaltsiumoksalaate (kaltsiumisooli) ja karoteeni.[4][2]

Tarvitamine meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Risoomi keedust ning ekstrakti kasutatakse sapikivitõve ja seedetraktihaiguste raviks, välispidiselt ka suu loputamiseks igemehaiguste (stomatiit, gingiviit) puhul.[2]

Jämesoole katarr, verejooks[muuda | muuda lähteteksti]

5 g pulbriks tambitud ussitatrajuuri ja 1 tl linaseemneid, valada peale 1 kl vett ning keeta 10 min. Võtta 1 spl iga 2 tunni tagant.[4]

Stomatiit, gingiviit[muuda | muuda lähteteksti]

Valada 1 spl ussitatrarisoomile 1 kl kuuma vett, keeta 5 min tasasel tulel ning seejärel kurnata. Loputada suud sooja keedusega.[4]

Kõhulahtisus, maohaavand[muuda | muuda lähteteksti]

Valada keskmise suurusega ussitatrarisoomile 70% piiritust vahekorras 1:1, panna 3 nädalaks seisma ning seejärel kurnata. Võtta 20-30 tilka 2-3 korda päevas enne sööki.[4]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Ussitatar kasvab paiguti, enamasti Kagu-Eestis, Eestis levila loodepiiril, üldlevila Euraasias. Kasvukohaks on niisked niidud ning võsastikud.[3] Ussitatar sobib kiviktaimlasse sügava mullaga aladele, metsaaeda, lõikelilleks, lilleaeda, kaldaalale, niidu- ja pinnakattetaimeks ning turbaaeda.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 88
  2. 2,0 2,1 2,2 G. Kroom (2015). Ravitinktuurid, tõmmised, salvid, palsamid. Tallinn: Odamees OÜ. 
  3. 3,0 3,1 T. Kukk (2015). 101 Eesti lille. Tallinn: Printon Trükikoda AS. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 G. Kroom (2013). Taimed tohtriks. Looduslikud terviseretseptid. Tallinn: Odamees OÜ. 
  5. P. Alanko (2016). Püsililled. Tallinn: Printon Trükikoda AS.