Ussitatar

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Ussitatar (perekond).

Ussitatar
Polygonum bistorta a3.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond Tatralised Polygonaceae
Perekond Ussitatar Bistorta
Liik Ussitatar
Binaarne nimetus
Polygonum bistorta
Delarbre

Ussitatar (harilik ussitatar, Polygonum bistorta) on tatraliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taime on paigutatud ka perekondadesse Persicaria ja kirburohi (Polygonum). Ussitatart võib leida niisketelt muldadelt, näiteks niitudelt ja veekogude kallastelt. Eesti levila piirneb peamiselt lõuna- ja kaguosaga, mujal harva[1].

Taimepreparaadid avaldavad kootavat, põletikuvastast ja haavu parandavat toimet.[2]

Nimetuse 'ussitatar' võttis kasutusele Juhan Kunder 1882. aastal. Rahvasuus on taim oma levikualal, peamiselt Lõuna-Eestis, tuntud kui lambakeelehain, lambakeel, tulihein, ussihain, penikiil.[3]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Ussitatar

Ussitatar on kuni 80 cm (1m) kõrgune mitmeaastane rohttaim, mille risoomi iseloomustab madu (S- tähte) meenutav kuju. [4]

Vars on sirge, harunemata, sõlmine, karvadeta. [5]

Taime lehed on suured, piklikud, terava tipuga, kolmnurksed, rootsulised lihtlehed. Alumised (juurmised) lehed on järsult aheneva tiivulise lehelabaga. Ülemised (varrelehed) on alumistest lühemad ja ümbritsevad hõredalt vart. [1] Alt on need heledad, sinakasrohelised, pealt aga tumerohelised. [4]

Õied koondunud tipmisesse, väga tihedasse ruljasse õisikusse; on mõlemasugulised, kahvaturoosad. [4]

Seemned valmivad juuli lõpul, õitseb juunist augustini.[4]

Ussitatar


Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Risoom sisaldab kuni 25% (peamiselt hüdrolüüsuvaid) parkaineid, gallushapet, suurel hulgal tärklist (kuni 26%), oksümetüül-antrakioone, C-vitamiini, kaltsiumoksalaate (kaltsiumisooli) ja karoteeni.[4][2]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse sügisel korjatud, kõrvaljuurtest puhastatud ja umbes 10 cm pikkusteks tükkideks lõigatud juurikaid. Neid kuivatatakse temperatuuril 50-60 °C nii, et sisemus ei pruunistuks. Droog peab murdekohas jääma roosakaspruunikaks. Säilib 2 aastat. [6]

Maitse on kootav, mõne aja möödudes mõrkjas, lõhn praktiliselt puudub. [5]

Tarvitamine meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Põhitoimelt on ussitatar kootav ja põletikuvastane, seega leiab taim põhiliselt kasutust kõhulahtisuse ning soole- ja maolimaskestapõletiku korral. Välisipidiselt suu limaskesta põletiku ravis. Soodustab ka verehüübimist.[5]

Risoomi keedust ning ekstrakti kasutatakse näiteks sapikivitõve ja seedetraktihaiguste raviks ning suu loputamiseks igemehaiguste (stomatiit, gingiviit) puhul.[2]

Jämesoole katarr, verejooks[muuda | muuda lähteteksti]

5 g pulbriks tambitud ussitatrajuuri ja 1 tl linaseemneid, valada peale 1 kl vett ning keeta 10 min. Võtta 1 spl iga 2 tunni tagant.[4]

Stomatiit, gingiviit[muuda | muuda lähteteksti]

Valada 1 spl ussitatrarisoomile 1 kl kuuma vett, keeta 5 min tasasel tulel ning seejärel kurnata. Loputada suud sooja keedusega.[4]

Kõhulahtisus, maohaavand[muuda | muuda lähteteksti]

Valada keskmise suurusega ussitatrarisoomile 70% piiritust vahekorras 1:1, panna 3 nädalaks seisma ning seejärel kurnata. Võtta 20-30 tilka 2-3 korda päevas enne sööki.[4]

Hoiatused[muuda | muuda lähteteksti]

Suurtes annustes võib ärritada mao limaskesta ning põhjustada iiveldust. [5]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Ussitatar kasvab paiguti, enamasti Kagu-Eestis, Eestis levila loodepiiril, üldlevila Euraasias. Kasvukohaks on niisked niidud ning võsastikud.[3] Ussitatar sobib kiviktaimlasse sügava mullaga aladele, metsaaeda, lõikelilleks, lilleaeda, kaldaalale, niidu- ja pinnakattetaimeks ning turbaaeda.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 88
  2. 2,0 2,1 2,2 G. Kroom (2015). Ravitinktuurid, tõmmised, salvid, palsamid. Tallinn: Odamees OÜ. 
  3. 3,0 3,1 T. Kukk (2015). 101 Eesti lille. Tallinn: Printon Trükikoda AS. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 G. Kroom (2013). Taimed tohtriks. Looduslikud terviseretseptid. Tallinn: Odamees OÜ. 
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 
  6. Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjandus. Lk 732-733. 
  7. P. Alanko (2016). Püsililled. Tallinn: Printon Trükikoda AS. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]