Udumäe Kodutütar: lugu metsavenna armsamast

See artikkel on esitatud kustutamiseks. Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel.

"Udumäe Kodutütar" on Alfred Käärmanni jutustus.

Ilmumisandmed: Udumäe Kodutütar: lugu metsavenna armsamast; toimetajad Katrin Saukas, Maris Makko; eessõna: Enn Tarto; kujundus: Rein Seppius. Tallinn: SE & JS, 1998; 63 lk., ill., portr.

Eessõnas kirjutab Enn Tarto: „Kohtusin Alfred Käärmanniga (raamatus Metshaldjas) 1960 aastate lõpus Mordva vangilaagris. Ta kuulus nende vanema põlvkonna poliitvangide hulka, kelle jaoks vabadusvõitlus polnud lõppenud. Sellest tulenevalt suhtles ta ka noorte poliitvangidega, kes olid otsustanud jätkata võitlust kuni eesti iseseisvuse taastamiseni (Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam, Valdur Raudvassar jt.). Juba vabaduses, 1980. aastate alguses taastasin koos Alfred Käärmanniga Kaitseliitu, lõime kaasa kodanike komiteede liikumises, meid valiti Eesti Kongressi liikmeks. Nii mina kui ka Alfred Käärmann kuulume nende vabadusvõitlejate hulka, kellel ei läinud kõige halvemini. Me jäime iseendaks, me jäime ellu ja nägime Eesti iseseisvuse taastamist. Alfred Käärmanni jutustus “Udumäe Kodutütar” annab ausa ja haarava pildi metsavennest, tema perest ja armastusest.”

Katkendeid

Mõne minuti pärast tuli Lossiproua tagasi, võttis Nimetul käest kinni ja talutas ta kui pimeda läbi sooja hämara köögi väiksesse söögitarre, kus laualambi valgel ootasid püsti seistes kaks naist – väikest kasvu Udumäe Kuninganna eestiaegses pidukleidis ja pikka kasvu nõtke Kodutütar.