Toomiku film

Allikas: Vikipeedia
"Toomiku film"
Žanr dokumentaalfilm
Režissöör Marko Raat
Stsenarist Marko Raat
Operaator Marko Raat, Heilika Võsu
Peaosades Jaan Toomik
Monteerija Madli Lääne
Produtsent Ivo Felt
Filmistuudio Allfilm
Aasta 2008
Esilinastus Eesti 17. september 2008
Kestus 78 minutit
Riik Eesti
Keel eesti
Eelnev "Nuga"
Järgnev "Lumekuninganna"

"Toomiku film" on Eesti 2008. aasta dokumentaalfilm kunstnik Jaan Toomikust.

Filmi stsenarist ja lavastaja on Marko Raat. Filmis astuvad Toomiku kõrval üles kunstiteadlane-kuraator Eha Komissarov ning "lähedased hinged" Jüri Ojaver ja Liina Kalvik.

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Film portreteerib kunstnik Jaan Toomikut aastal 2007, kui tal on plaanis lavastada pikk mängufilm. See on Toomiku jaoks tee painajast teoseni.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Mitu arvustust toob välja, et Marko Raadi valik teha dokumentaalfilm just Jaan Toomikust on väga õnnestunud: Toomik vajavatki oma šokeeriva loomingu taustal juba ammu sügavamat seletust (Tarmo Teder Postimehes). Anu Aaremäe kirjutab Postimehe arvustuses otsesemalt: "Eha (Komissarov) seletab lihtsalt ja konkreetselt ära ka selle, miks omal ajal purkisittumine vajalik oli."

Raat selgitab Postimehes filmi loomise tagamaid: "Jaan oli mulle juba ammu maininud, et ta tahab pikka mängufilmi teha. Mulle tundus kasulik ja Toomikule vabastavam keskenduda sellele protsessile, mida ta veel nii hästi ei tea. See on mängulisem ja pole ka nii veriselt intiimne, nagu on maalimine Toomiku jaoks." See režissööri ja "materjali" vaheline pinge on köitnud ka paljusid filmi arvustajaid. Ave Randviir leiab, et dialoog olevat filmi võrdsel tasemel, mõlemat inspireeriv (samas ei paistvat kuskilt välja "materjali vastupanu", mida Raat on maininud). Aaremäe toob võrdsete suhtluspartnerite, mitte tüüpilise intervjueerija-intervjueeritava poosi näiteks stseeni, kust kaamera taga olema harjunud Toomik Raadile õpetussõnu jagab: "Võta näoilmeid ja mingeid käte noh..." Andri Ksenofontov rõhutab Sirbis filmi kommenteerides kontrasti: "See avaldub selles, et kujutatav ei taha end ära tunda. Filmi autor Marko Raat on kindlal pinnal, sest kui Jaan Toomik väga ägedalt protesteeriks, siis käituks ta kui portree tellija, kes ütleb kunstilist üldistust nähes "see pole minu moodi". Jaan Toomiku kimbatus seisneb selles, et tavaliselt on tema see, kes kujutab, aga seekord on filmitud teda ennast. Kuna aga tegemist on dokumentaalfilmiga, siis võtavad vaatajad seda kui tõde." Sellele on viidanud ka Marko Raat, kelle sõnul on Toomik ühelt poolt lootusetu kontrollifriik, kuid teisalt emotsionaalselt avatud, inimlikult ebastabiilne ja enda vastu üdini aus.

Nii kiita kui ka laita on saanud Toomiku kujutamine vaid kunsti sees, koos valitud persoonidega (välja on aga jäetud nii töö õppejõuna kui ka perekond). Raat peab valikut enda jaoks oluliseks, kuid kindlasti subjektiivseks. Leonhard Lapinil jagub Teater. Muusika. Kinos sellest rääkimiseks vaid tumedaid noote: "Emale pole aga filmis suurt midagi pühendatud – see on suur möödalask Toomiku avamisel. (---) Üldse on filmi tiritud Toomikule täitsa juhuslikke tüüpe, nagu Kopli pätte, talle auhinda andev kultuuriminister ja filmi täiesti sobimatult lõuapoolik ning Toomiku loominguga mitte kuidagi seostatav Eha Komissarov, kes võib alati rääkida kellest tahes ja mida tahes ning panna ka mis tahes kunstiajaloolist bluffi." Randviir ja Teder keskenduvad väljajätmises pigem sellele, et KES on filmist välja jäetud, kui sellele, KES on filmi sisse arvatud, ning leiavad Raadi otsuse õige olevat.

Nii Raat kui ka Toomik on rõhutanud, et linatükk on vaid üks võimalus Toomikust filmi teha. Toomiku öeldus peitub küll pisike torge, kuid muidu tundub ta valminud filmi siiski kiitvat: "Marko Raadi film pole päris dokumentaalne, seal on sees subjektiivseid tõlgendusi. Mina ei saa teise inimese loomingusse sekkuda, kuid midagi otseselt vastu ka ei hakanud." Tähendusrikas on ka filmis korduv motiiv, kus Jaan Toomik kiikab peeglisse, oodates sinna ilmuvat meest. Randviir Eesti Ekspressi arvustuses küsib retooriliselt, kellel üldse on võimalik näha objektiivset tõde. Aaremäe aga läheb veelgi kaugemale – milline film oleks tulnud siis, kui Raadi üles võetud materjali kallale oleks lastud Toomik ise?

Festivalid[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]