Tobruk (kindlustis)

Saksa sõjaväel oli Teise maailmasõja ajal kergete kaponiiride tüüpprojektide sari ametliku nimega Ringstand. Oma mitteametliku nimetuse "tobruk" said kaponiirid Tobruki linna ja sadama järgi Itaalia valdustes Põhja-Aafrikas (tänapäeva Liibüas).

Alates 1943. aastast rajati tobrukeid kindlusehitiste või -alade välispiiride lähikaitseks. Projekte oli raudbetoonist piirete paksuse ja tugevuse järgi kuni 200 varianti. Üldse ehitati umbes veerand miljonit tobrukit kõikidel aladel, mis olid Teise maailmasõja ajal Saksa valdused või okupatsiooni all.

Relvastus, varustus ja ehitus

Tobruki varustuses võis olla kuulipilduja, granaadi- või leegiheitja ning isegi kergesuurtükiga tankitorn. Kergemas tobrukis võis olla helgiheitja, öövaatlusseade või lihtsalt vaatluskuppel. Enamasti oli sealt võimalik tulistada või vaadelda 360° ulatuses.

Tobruki esikülg on vaenlase poole, tagaküljel on ukseava ja ühendustee ümbritsevatesse kaitsekraavidesse vms ühendusteedesse. Sees pääses madalamal asetsevast eesruumist treppipidi kõrgemal olevasse põhiruumi, mille laes on lahingu- või vaatlusava. Nii kaitse- kui ka maskeerimise pärast oli tobruk üldiselt kaetud pinnasega kuni üla-avani.

Paiknemine

Eestile lähimad teadaolevad tobrukid asuvad Peterburis Venemaal ning Liibavis ja Räisakus Lätis.

Tobrukid Eestis

Arvatavasti püstitati 1944. aastal Tallinna mitu tobrukit sadama-ala kaitseks, tänapäeval on neist teada ainult üks tobruk Kadrirannas (tüüpprojekt Regelbau 58c ehk 201).