Mine sisu juurde

Tiibeti mastif

Allikas: Vikipeedia
Tiibeti mastif
FCI standard nr 230
Rühm 2: pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad
Alarühm 2: molossid
Alajaotis 2: mäestikukoerad
Standard nr 230   24.06.2015 (en )
Päritolumaa Tiibet
Eestkostja(d) FCI
Kohalik nimi ་འབྲོག་ཁྱི་ (Do Khyi)
Töökatsed ei
Tunnused
Turja kõrgus vähemalt 66 cm (isane)
vähemalt 62 cm (emane)
Kaal 55–90 kg
Meediafailid Wikimedia Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)

Tiibeti mastif on suur Tiibeti koeratõug. Ta on pärit Tiibeti, Hiina, India, Mongoolia ja Nepali nomaatide rändkultuuridest. Kohalikud tiibeti hõimud kasutasid koeri lambakarja kaitsmiseks huntide, leopardide, karude, suurte kärplaste ja tiigrite eest. Tiibeti mastif kuulub vaieldamatult loodusliku koeratüübi alla.

Koera on mainitud Aristotelese ja Marco Polo teostes.[1]

Nimetused ja etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Tiibeti mastif on tiibeti keeles tuntud nimetusega “Drog-Khyi (འབྲོག་ཁྱི)”, mis tähendab tõlkes 'koer, keda saab kinni siduda', 'koer, keda saab hoida'. Nimetus peegeldab tema ülesannet kaitsta karju, telke, külasid, kloostreid ja paleesid ning sarnaselt inglise ban-dog'iga oli koer kinni seotud maja ette. Siiski oli traditsiooniliselt nomaatide külades ja laagrites lubatud tiibeti mastifitel öösiti vabalt ringi liikuda. Koer on tuntud enda lojaalsuse poolest ning nomaadid on neid pidanud juba tuhandeid aastaid.

Tänapäeval tuntud tiibeti mastifi tõug arenes kaitsja omadustega koeratüübist, keda tunti antiikmaailmas mitme nimetusega. Nepali keeles oli koer tuntud kui Bhote Kukur, kus bhote tähendab kedagi Tiibetist ning kukur koera. Hiinas oli selle tõu nimetus 藏獒 (mandariini keeles: Zàng áo), mis tähendab 'Tiibeti mastif-koer'. Mongoolia keeles oli tõug tuntud nimetusega банхар (bankhar).

Nimetus "tiibeti mastif" on tegelikult pettev, kuna see tõug ei ole tõeline mastif. Termin "mastif" tuli eurooplastelt, kes rändasid Tiibetisse, sest läänes viidati kõikidele suurtele koertele sõnaga "mastif". Varajased külalised läänest nimetasid paljud koeratõud Tiibetis valesti: tiibeti terjer ei ole tegelikult terjer ning tiibeti spanjel ei ole tõeline spanjel. Sobivam nimetus tiibeti mastifile oleks tiibeti mägikoer või oma laia levikuala järgi himaalaja mägikoer.

Tõuaretajad eristavad kahte tüüpi tiibeti mastifeid – Do-khyi ja Tsang-khyi. Tsang-khyi on kloostrikoer, kes on üldisemalt suurem, raskem ja ta nägu on kortsulisem kui Do-khyil.

Isaste turja kõrgus võib ulatuda 83 cm. Algupärased tiibeti mastifid kaaluvad 55–90 kg, kuid Hiina- ja läänekultuuris on kasvatatud 115 kg kaaluvaid koeri. Suure kaaluga kaasnesid probleemid nende ülesannete täitmisel karjakoera ja valvurina.

Tiibeti mastif on primitiivne tõug. Tal on olemas vajalik tugevus, et vastu pidada Tiibetis Himaalaja kõrgmäestiku piirkonnas. Seetõttu on neil aastas ainult üks innaaeg, mis tavaliselt esineb koertel kaks korda aastas. Innaaeg on sügiseti ehk kutsikad sünnivad detsembris või jaanuaris.

Kahekihilise karvkatte pealmine karv on pikk ja aluskarv on tihe, mis aitavad taluda raskeid ilmastikuolusid.[2]. Karvastiku värvus on varieeruv. Teada on mustad, punakaspruunid, sinakashallid ja valged isendid. Hinnas on valget värvi koerad, keda tehakse reklaamides Photoshopi abil valgemaks.

Tiibeti mastifi karvkatte värvusest ega pikkusest ei sõltu selle omadused. Karval ei ole n-ö suure koera lõhna ning pori tuleb lihtsasti maha. Lisaks vahetub karv pidevalt, kuid suurem karva ajamine toimub talve lõppedes ja kevade alguses. Vahel toimub ka suurem karva ajamine hilissuvel ja sügise alguses. Steriliseerimine mõjutab karva tekstuuri, tihedust ja karva vahetumist.

Tiibeti mastif kasutab karja kaitseks kõiki tavalisi karjakaitse meetodeid. Oma karja kaitseks märgistab tiibeti mastif enda lõhnaga territooriumi ja haugub iga võimaliku ohu suunas. Tiibeti mastifit võib rahulikult pidada koos teiste koertega avaras aias, ent korteris kasvatamiseks ei ole nad sobilikud. Läänes aretatud tõud on üldiselt muretud, kuid võõraste läheduses võivad hoida omaette. Aastasadade pikkuse aretuse tulemusena on tiibeti mastifid äärmiselt kaitsva iseloomuga ja hinnatud öövalvurid, haukudes iga potentsiaalse ohu suunas, mistõttu ei ole neid mõistlik terveks ööks välja jätta, kui läheduses elavad naabrid. Üldiselt magavad tiibeti mastifid päeval, mistõttu on nad öösel eriti aktiivsed ja valvsad.

Nagu karjakoerad üldiselt, on ka tiibeti mastifid intelligentsed, kangekaelsed ja võimukad koerad, mistõttu on kuulekuskoolitus vajalik. Siiski ei pruugi ka koolitamine osade isendite puhul alati edukas olla. Tiibeti mastifid on õige perekonna jaoks ideaalsed koduloomad. Nende omanikud peavad õppima mõistma koera psühholoogiat ning peavad vajadusel ennast kehtestama, muidu võivad koerad kasvada etteaimamatuks ja ohtlikuks. Tiibeti mastif ei ole mõeldud algajast koerteomanikele.

Paljud aretajad väidavad, et keskmine tiibeti mastifite eluiga on 10–14 aastat, kuigi tegelikkuses on see vägagi varieeruv. Osad liinide koerad elavad kauem, aga nendes liinides, kus esineb sugulusaretust, on koertel rohkem terviseprobleeme ja eluiga lühem. Tõul on võrreldes teiste tõukoertega vähem geenidest põhjustatud probleeme. Tiibeti mastifitel on kohatud hüpotüreoosi, entroopiumi, ektroopiomi, distikiaasi ehk ripsmete liigkasvu, nahaprobleeme, sh allergiaid, autoimmuunhaigusi, puuduvaid hambaid, vale hambumist, südameprobleeme, epilepsiat, progresseeruvat võrkkesta atroofiat, katarakti. Nagu teistelgi suurtel tõugudel, esineb ka tiibeti mastifitel õla- ja puusaliigese düsplaasiat.

Tiibeti mastifitel võib esineda ka CIDN (Canine inherited demyelinative neuropathy), mis on pärilik seisund ning esines ühes peamises tiibeti mastifite liinis 1980. aastate algul. Kuna teadaolevaid haiguse kandjaid aretati jõudsalt, siis võib see ka tänapäeval sugulusaretuse puhul välja lüüa.

Hüpotüreoos ehk kilpnäärme alatalitlus on tiibeti mastifite puhul üsna tavaline, seetõttu tuleks neid perioodiliselt terve elu vältel kontrollida.

2008. aasta mitokondraalse DNA uuringus leiti, et tiibeti mastifi sugupuu lahknes hundi sugupuust 58 000 aastat tagasi. 2011. aastal samade autorite tehtud lisauuringus selgus, et tiibeti mastif on geneetilises suguluses pürenee mäestikukoera, berni alpi karjakoera, rotveileri ja bernhardiiniga. Ei välistatud, et kõik need suured koerad on tiibeti mastifitest pärinenud. 2014. aastal tehtud uuring lisas leonbergeri võimalike sugulaste hulka.

2016. aastal tehtud uuringus jälgiti tiibeti mastifite võimet kohanduda Tiibeti mägismaa ekstreemsete tingimustega. Selgus, et tiibeti mastifid suudavad oma madala hemoglobiini taseme tõttu suurtel kõrgustel hüpoksiast hoiduda, põhjuseks on ilmselt tiibeti mastifite pärinemine Tiibeti huntidest.

1872. aastal oli üks kirjanik väitnud: "Tiibeti koerad on kaks korda suuremad Indias nähtud koertest, oma suurte peade ja karvaste kehadega. Nad on võimsad loomad ja öeldakse, et on võimelised tapma tiigri. Päeval on nad ketis, öösel lastakse nad lahti, et nad valvaksid omanike maju."

XX sajandi alguses Kuningas George V tutvus tiibeti mastifi paariga ja 1906. aastaks oli Suurbritannias juba küllalt koeri, et neid näidata Kristallpalee näitusel. Sõja ajal kaotas tõug eelistuse ja tähelepanu ning Suurbritannias suri peaaegu välja. Pärast 1980. aastat hakkas tõug muutuma populaarseks üle kogu maailma. Kuigi praegu peetakse tõugu ebaharilikuks, paljud registrid ja näituseorganisatsioonid (FCI, AKC) on tunnistanud tõugu tänu aktiivsete aretajate tõusule, kes on aretanud adekvaatse arvu koeri. Pärast AKC tunnustuse saamist on aktiivsete aretajate arv järsult tõusnud, mis viis kutsikate ületootmiseni, kellest paljud olid sugulusaretuse tulemused ja küsitava kvaliteediga. Algselt kannatas tõug oma originaalse varude piiratud geeni varamu tõttu. Tänapäeval töötavad hea mainega aretajad hoolikalt, et vähendada geneetilisi probleeme valikulise aretamise ja rahvusvaheliste liinide vahetuste abil. Mõned aretajad siiski sugulusaretavad, ei tee terviseteste oma aretuskoertega ja ei toeta ostjaid, kes nende kutsikaid ostavad.

2008. aastal võistles tiibeti mastif esimest korda Westminsteri kenneliklubi koertenäitusel.

On avaldatud, et hiina naine kulutas rohkem kui 4 miljonit jüaani, et osta 18-kuune tiibeti mastifi kutsikas, kelle ta nimetas Yangtze no.2. 2011. aasta märtsis müüdi punane tiibeti mastif Põhja-Hiina "kivisöe paronile" 10 miljoni jüaani eest. Leidub ka teisi aruandeid selle kohta, kuidas tiibeti mastifit on müüdud suurte summade eest, kuigi suurem osa nende juhtumite põhjuseks on aretajate soov suurendada koerte hinda. Koerte pildid veebilehtedel on tihti töödeldud, et näidata karva värvust tegelikust intensiivsemana, koeri suuremana ja esile tuua "luid". 2015. aastaks olid seda tõugu koerte hinnad Hiinas langenud 2000 dollarini ja halvema kvaliteediga või segaverelised koerad hüljati. Selle olukorra põhjustas arvukas tootmine ja tõu ebasobivus linnakoeraks.[3]

  1. "DO-KHYI // (Tibetan Mastiff)" (PDF) (inglise). FEDERATION CYNOLOGIQUE INTERNATIONALE (AISBL). 24. juuni 2015. Lk 2. Vaadatud 25.07.2017.
  2. www.koer.ee (09.12.2007). "Tiibeti mastif (Do Khy)". Vaadatud 07.11.2017.
  3. Wikipedia. "Tibetan Mastiff". Vaadatud 07.11.2017.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]