Berni alpi karjakoer
| Berni alpi karjakoer | |
|---|---|
| |
| FCI standard nr 45 | |
| Rühm | 2: pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad |
| Alarühm | 3: šveitsi alpi karjakoerad |
| Standard nr | 45 05.05.2003 (en et) |
| Päritolumaa |  Šveits
|
| Kohalik nimi | Berner Sennenhund |
| Alias(ed) | Dürrbächler; Bouvier bernois; Perro Boyero de montaña Bernés |
| Töökatsed | ei |
| Tunnused | |
| Turja kõrgus | 64–70 cm (isane) 58–66 cm (emane)[1] |
| Kaal | 35–55 kg (isane) 30–50 kg (emane) |
| Kattekarv | pikk ja läikiv, sile või veidi laineline |
| Karvkate | sügavmust põhivärv selgete pruunikaspunaste piirdemärgistega põskedel, silmade kohal, kõigil neljal jalal ja rinnal[1][2] |
| Pesakond | 5–7 kutsikat (max 15) |
| Eluiga | 7–8 aastat |
| Koer (Canis lupus familiaris) | |
Berni alpi karjakoer on Šveitsist pärinev koeratõug.
Koera kasutuse kohta on tõustandardis kirjas järgmist: "Algselt Berni kantoni talude valve-, karjasaate- ja veokoer, praegu ka pere- ja mitmekülgne töökoer."[1][2]
Sama allikas kirjeldab koera käitumist ja iseloomu järgmiselt: "Tavaoludes on kindel, tähelepanelik, valvas ja häirimatu, lähedaste isikutega suhtlemisel heasüdamlik ja kiinduv, võõraste suhtes enesekindel ja sõbralik; keskmiselt temperamentne, hea juhitavusega."[1][2]
Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Berni alpi karjakoera või berni tõu ajalugu ulatub 2000 aasta taha, kui roomlased tungisid Šveitsi, tollase nimega Helveetsiasse oma karja ajavate ja valvavate koertega. Roomlaste mastifi-tüüpi koeri ristati ilmselt karjakoertega, kes talusid Alpide karmimat ilmastikku ja mille tulemusena muutus leebemaks ka nende iseloom. Alpi karjakoeri kasutati siis koormavedajatena, et transportida kootud või piimatooteid külade vahel.[3]
Iseloom[muuda | muuda lähteteksti]
Berni alpi karjakoerad on heatahtlikud koerad, kellele meeldib osa võtta kõigist perekonna tegevustest, olles nii suurepärased kaaslased. Nad on hellad, kannatlikud ja eriti osavad lastega, neid vajadusel kaitstes. Nad peavad olema inimestega koos ja neil on vaja hellust. Külalistest annavad nad teada haukumisega, kuid rahunevad üsna ruttu. Kui neid on juba varakult tuttavaks tehtud kasside ja teiste koduloomadega, austavad nad neid.[3]
Tervis[muuda | muuda lähteteksti]
Berni alpi karjakoerte levinuim terviseprobleem on teatud tüüpi agressiivsed vähid, mille suhtes neil on eelsoodumus. Seetõttu on nende oodatav eluiga sageli lühem. Nagu paljudel suurtel tõugudel, võib ka neil esineda puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on seega oluline hinnata koerte puusaliigeseid.[3]
Liikumine[muuda | muuda lähteteksti]
Kutsikana peaks nende liikumist piirama, et nende luud ja liigesed saaksid korralikult areneda. Kui koer on saanud aastaseks, võib ta lubada ilma rihmata vabalt jooksma. Täiskasvanud Berni alpi karjakoer vajab tegevust umbes üks tund päevas.[3]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Hiigelkasvu koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras vitamiine ja mineraale, mis toetavad nende liigeseid ja kõhri. Berni alpi karjakoeral on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Riski aitavad vähendada tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid.[3]
- Pildid
-
-
-
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "BERNESE MOUNTAIN DOG" (pdf) (inglise). FCI. Vaadatud 18.09.2017.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Berni alpi karjakoer" (pdf). Eesti Kennelliit. Vaadatud 18.09.2017.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Kuidas treenida oma kassi". Purina (inglise). Vaadatud 17. mail 2023.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Desmond Morris: "Dogs", North Pomfret, Vermont 2008, ISBN 978-1-57076-410-3
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Berni alpi karjakoer – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Berni alpi karjakoer koer.ee saidil