Tatjana Zrjanina

Allikas: Vikipeedia

Tatjana Zrjanina (vene Зрянина Татьяна Сергеевна) (6. jaanuar 1910 (vkj 26 detsember 1909), Maikop6. september 1998, Narva[1]) oli vene päritoluga Eesti luuletaja.

Tatjana Farforovskaja elas algselt Maikopis.[2]

Kolisid Venemaalt (Jaanilinn[3]) Eestisse (Narva) aastal 1962. Töötas Narvas lektori ja õpetajana, juhendas linna kirjandusühendust. Kirjutas luuletusi ja tegi koostööd Tallinna, Leningradi ja Narva perioodiliste trükkidega.[4]

Tatjana Zrjanina looming oli tihedalt seotud Narva ja selle ajalooga. Ta oli Narva kohta värsikogude ("Narvalased Narvast" ("Нарвитяне о Нарве", 1981), "Sa oled narvalane" "Ты – нарвитянин", 1984), "Meie Narva" ("Наша Нарва", 1989)) koostamise innustaja ja algataja.[4] 1989. aastal on ta avaldanud Narva luuletajate almanahhi.[3]

Aastast 1985 tõlgis Eesti luuletajate Aira Kaali ja Viivi Luigu luuletusi vene keelde.

Aastast 1982 oli Tatjana Zrjanina Eesti Kirjanike Liidu liige.

Temale oli pühendatud 2009. aastal ilmunud Narva luuletajate värsikogu "Ars longa".[5]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1972 Стихи
  • 1983 Где дом мой?
  • 1987 Прикосновение к огню

Luuletusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Зодчий
  • Васильки
  • Перейму
  • Вариации с жемчугом
  • У белой ночи светлые глаза...
  • Пойду подслушивать весну...
  • Старые крепости
  • Ратуша
  • Прикосновение к огню
  • Мерикюлаский десант

Isiklik[muuda | muuda lähteteksti]

Tal oli poeg Sergei ja tütar Olga.[2]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Татьяна Зрянина: "Игрою огненных цветов озарены дороги Нарвы". Виру проспект, 6.01.2010
  2. 2,0 2,1 livejournal.com
  3. 3,0 3,1 Narvas on vaikne Sirp, 19.05.2006, nr 19
  4. 4,0 4,1 В среду состоится вечер памяти нарвской поэтессы Postimees, 6.01.2010
  5. Ars longa, vita brevis – kunst on pikk, elu lühike