Tartu Püha Maarja kirikaed

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

MUSTAND: Tänapäeval asub Tartu Maarja kirik Pepleri tänaval, kuid vana Maarja kirik ja kirikaed asusid praeguse Tartu Ülikooli peahoone kohal (Ülikooli 18b) ja vahetus läheduses. Täpselt ei ole teada, millal valmis esimene Maarja kiriku hoone. Küll aga 1319. aastast pärinevates allikates on mainitud Pühima Neitsi Maarja kirikut. [1] Rohkem teateid Maarja kiriku koguduse ja kirikuhoone saatusest on alates 16. sajandist. Reformatsiooni ideed jõudsid Tartusse 1520. aastate alguses ning Maarja kirikut on nimetatud ka reformatsiooni hälliks Lõuna-Eestis, kuhu on Martin Luther mitmeid kirju saatnud ja kus on jumala sõna levitanud Lutheri juures õppinud jutlustajaid. Esimeseks luterlikuks õpetajaks võib lugeda Herman Marsow'd, kes tegutses Tartus aastatel 1525–1552. [2]

Kiriku ja kirikaia alguslugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal oli Maarja kirik piirkonna peamiseks linnakirikuks ning selle juurde kuuluv kalmistu oli tavaline ajastule vastav linnakalmistu, kuhu maeti nii mehi kui naisi sõltumata nende vanusest. [3] Liivi sõda (1558–1583) ei jätnud puutumata ka Maarja kirikut ning sõjast tingitud hävitustööst taastumiseks tuli ette võtta suurem parandustöö. [4] 1582. aastal sõlmiti vaherahu ja Tartu koos Liivimaaga läks Poola valitseja võimu alla. 23. veebruaril jõudis Tartusse Poola kuninga kantsler ja väeülem Jan Zamoyski. Tema sekretär on oma kirjutises maininud Maarja kirikut ning annab teada, et see on terveks jäänud ja on väga ilus. 1585. aastal läks kirik koos selle juurde kuuluvate hoonetega jesuiitide käsutusse ning see sai nende keskseks kirikuks.[2] 1700.–1721. aastal väldanud Põhjasõda tekitas kirikuhoonele suuri kahjustusi ning said vanale kirikuhoonele saatuslikuks. 1715. aastal tunnistati Maarja kirik kasutuskõlbmatuks. 1749. aastal oli plaanis kiriku restaureerimine, kuid erinevatel põhjustel jäi restaureerimine teostamata. [5]

Esimesed lammutustööd algasid 18. sajandi teises pooles ning lammutusest tulevat materjali kasutati ehitusmaterjalidena, et rajada Tartu linna kindluseid ja kaitserajatisi. Lõplik lammutamine toimus 19. sajandi alguses.[4] Maarja kiriku kirikaia rajamise kohta samuti teated puuduvad. On teada, et kristliku kombe kohaselt pidi surnuid matma pühitsetud mulda ning selleks otstarbeks kasutati kirikuhoonet ümbritsevat maa-ala. [2]

Esimesed välitööd[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed väljakaevamised toimusid kutseliste arheoloogide ja järelevalvajate kohaloluta. Töid teostati seoses Tartu Ülikooli peahoone rajamisega 19. sajandi alguses. Ajaloolistest dokumentidest selgub, et selle käigus lõhuti maha vanad vundamendid, müürisäilmed ja kiriku põranda all olevad hauakambrid. Kaevamiste käigus hulgaliselt leitud luud maeti 1806. aastal ümber Toomeorgu ning J. W. Krause projekti järgi püstitati Toomeorgu 1811. aastal Rahvaste monument. Teine väljakaevamine toimus 1850. aastate keskpaigas, mille käigus lõhuti veelgi säilinud Maarja kiriku vundamenti. Nagu ka esimestel kaevamistel, suhtuti ka seekord leitud luudesse lugupidavalt ning maeti hiljem Jaani kiriku vanale kalmistule. 1930. aastatel paigaldati Jakobi tänavale veetrass ning sellest tulenevalt toimusid suuremahulised kaevetööd. Välja kaevati kahes mullakihis asuvad rohkearvulised inimluud ning kaasaegse häälekandja Päewaleht artikli kohaselt üle saja kolju. Surnud olid maetud lääne suunas. Esemelistest leidudest tulid välja malmist suurtükikuuli kild ja rauast mõõgatera. Lisaks avastati paari meetri sügavusel olevad keldri jäänused ning seal paiknevad kolm luustikku. Siinkohal arheoloogid arvavad, et asukoha puhul võis tegemist olla Püha Maarja kiriku kabeliga, sest kesk- ja varauusajal oli kirikute sisemusse matmine tavaline nähtus. [6] 1938.–1939. aastal Tartu Ülikooli instituutide hoone ehitusel leiti samuti rohkelt inimluid ning ühel sängistatul oli kirjelduste kohaselt säilinud isegi palmikusse punutud juuksed. Hauapanustest tulid välja kaurikarpidest kaelakee ning 1672. aastal vermitud münt. Samuti leiti kase palkidest ehitatud jäätmekast, mis peitis endas inimluid ja kahte püssi. [7]

Esimesed arheoloogilised kaevamised[muuda | muuda lähteteksti]

1985. aastal tehti esimesed juhendatud päästekaevamised. Nimelt sooviti paigaldada soojatorustiku ning selle käigus avastati ja kaevati Lea Täheväli juhendamisel, tema nõuandja oli Romeo Metsallik, välja ligikaudu 30 skeletti. [8]

Küll aga puudub korralik dokumenteeritud kirikaia leiumaterjal ning uurimistulemused aruannetesse ei jõudnud. Siiski on vähemalt säilinud kaevamiste jooniste mustandid, millest küll osa on poolikud ja kirikaia matuste kirjeldamisele pole suuremat tähelepanu pööratud. Metsallik on kirjutanud, et välja tuli hulgaliselt terviklikke materjale ja inimluid, kuid rohkem informatsiooni dokumentidest välja ei loe.[9] 1995. aastal leiti seoses Tartu Ülikooli peahoone vundamendi parandustöödega vähemalt 56. inimese säilmed ning 2007. aastal avastati samuti ohtralt inimluid ning Maarja kiriku põhjapoolse müüri jäänused. [8]

Maarja kirikaia kõige mahukamad ja korrapärasemad välitööd toimusid 2010.–2011. aastal, kui kaevati kiriku lõuna- ja lääneküljele sadevee- ja soojatrassid – renoveeriti Jakobi 2 õppehoonet. Kokku uuriti välitööde käigus umbes 500 m2 suurust kalmistuala. [10] Kirikaiast leiti ja dokumenteeriti 718 luustikku ja 1620 üksikleidu. Sarnaselt 20. sajandi välitöödega oli ka seekord tegemist päästekaevamistega. Vältimaks varasemat aruannete puudust, võeti eesmärgiks põhjalikult dokumenteerida kogu leitav arheoloogiline aines. [11]

Fail:Maarja kiriku mündid.jpg
Püha Maarja kalmistult leitud mündid. 1) Tartu piiskopkonna penn, Johannes II Berkow 1473–1485 2) Riia vabalinna killing 1577 3) Riia vabalinna killing 157 4) Riia vabalinna killing 1576 5) Riia vabalinna killing 1577 6) 1/2 öör, Johan III 1578 7) 1/6 öör, Karl XI 1666 8) 1/6 öör, Karl XI 1682 9) 1 öör, Karl XI 1671 10) 1/2 öör, Gustav II Adolf 1624. Foto: Raido Roog

Matustest oli valdavas enamuses laibamatused, kuid leiti ka üks 20x45 cm suuruses laudkirstus põletusmatus ning suurem osa surnuid olid maetud laud- ja pakk-kirstudesse. Ühe erandina avastati matus, mille ümber olid laotud katusekivid ja tellised. Lisaks luustikele leiti ka hulgaliselt matusepanuseid: kõige suurema leiugrupi moodustasid mündid, mis olid peamiselt Rootsi 17. sajandi hõbe- ja vasköörid ning Riia vabalinna ja 16. sajandi kilingid. Lisaks leiti veel sõrmuseid, käevõrusid, sõlgi ja ripatsehteid. [12]

Kolmikmatus[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Maarja kirikaiast leiti lisaks ligi 750 matusele ka varauusaegne kolmikmatus: keskealine mees ja naine ning 12–16aastane nooruk. Lahkunud olid maetud ühel ajal, kõrvuti ning osaliselt üksteise peale. Kõige esimesena maeti mees, tema järele nooruk ning seejärel naine.[12] Arvatakse, et nende matmisega kiirustati, kuna nad maeti vastupidi traditsioonilisele kristlikule matmissuunale ehk peaga ida suunas. Eriline oli ka sängitatute käte asend – kõigil olid käed asetatud ühtemoodi, mis ei ole omane klassikalistele ühismatustele. Surnud olid kaetud sinelitega, millel olevad nööbiread on säilinud. Lisaks sellele leiti naise luustiku juurest klaashelmestest kee, südamekujuline sõlg ning käsitsi valmistatud pronksplekist sõrmus. Naise rindkere alaosa juurest tuli välja kaks hauapanusena kaasa pandud 17. sajandi münti (üks münt vermitud 1670. aastal ja teine 1673. aastal). Kõikide nimetatute leidude analüüsid annavad põhjust oletada, et nad maeti Püha Maarja kiriku kalmistule Põhjasõja ajal 1704. aastal, kui toimus ohvriterohke Tartu piiramine. [10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Tiidu, Elis (2016). "Tartu kesk- ja varauusaegse Maarja kalmistu matuste dateerimisest" (PDF). Magistritöö. Tartu Ülikool. Lk 5. Vaadatud 1. juunil 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Leiaru, Silvia. "Suuline vestlus Maarja kiriku SA juhiga". {{ajakirjaviide}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  3. ↑ Malve, Martin; Roog, Raido; Tvauri, Andres (2011). "Preliminary results of the rescue excavation in St. Mary's churchyard and its surroundings in Tartu 2010–2011" (PDF). Arheoloogilised Välitööd Eestis: 149. Vaadatud 1. juunil 2023.
  4. ↑ 4,0 4,1 Tiidu, Elis (2016). "Tartu kesk- ja varauusaegse Maarja kalmistu matuste dateerimisest" (PDF). Magistritöö. Tartu Ülikool. Lk 6. Vaadatud 1. juunil 2023.
  5. ↑ Malve, Martin; Roog, Raido; Tvauri, Andres (2011). "Preliminary results of the rescue excavation in St. Mary's churchyard and its surroundings in Tartu 2010–2011" (PDF). Arheoloogilised Välitööd Eestis: 139. Vaadatud 1. juunil 2023.
  6. ↑ Tiidu, Elis (2016). "Tartu kesk- ja varauusaegse Maarja kalmistu matuste dateerimisest" (PDF). Magistritöö. Tartu Ülikool. Lk 9–10. Vaadatud 1. juunil 2023.
  7. ↑ Tiidu, Elis (2016). "Tartu kesk- ja varauusaegse Maarja kalmistu matuste dateerimisest" (PDF). Magistritöö. Tartu Ülikool. Lk 11. Vaadatud 1. juunil 2023.
  8. ↑ 8,0 8,1 Malve, Martin; Roog, Raido; Tvauri, Andres (2011). "Preliminary results of the rescue excavation in St. Mary's churchyard and its surroundings in Tartu 2010–2011" (PDF). Arheoloogilised Välitööd Eestis: 138. Vaadatud 1. juunil 2023.
  9. ↑ Tiidu, Elis (2016). "Tartu kesk- ja varauusaegse Maarja kalmistu matuste dateerimisest" (PDF). Magistritöö. Tartu Ülikool. Lk 12. Vaadatud 1. juunil 2023.
  10. ↑ 10,0 10,1 Malve, Martin; Aguraiuja, Ülle (2014). "Millest kõnelevad isotoobid? Tartu Maarja kalmistu varauusaegne kolmikmatus uute analüüsitulemuste valguses". Tutulus: Eesti arheoloogia aastakiri: 9. Vaadatud 1. juunil 2023.
  11. ↑ Tiidu, Elis (2016). "Tartu kesk- ja varauusaegse Maarja kalmistu matuste dateerimisest" (PDF). Magistritöö. Tartu Ülikool. Lk 13. Vaadatud 1. juunil 2023.
  12. ↑ 12,0 12,1 Malve, Martin; Roog, Raido; Tvauri, Andres (2011). "Preliminary results of the rescue excavation in St. Mary's churchyard and its surroundings in Tartu 2010–2011" (PDF). Arheoloogilised Välitööd Eestis: 149. Vaadatud 1. juunil 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tartu_Püha_Maarja_kirikaed&oldid=6560711"