Tartu Ülikooli raamatukogu hoone
| Tartu Ülikooli raamatukogu | |
|---|---|
 Tartu Ülikooli raamatukogu hoone | |
| Üldandmed | |
| Asukoht | Tartu, Eesti |
| Stiil | modernism |
| Avamine | 1982 |
| Renoveeritud | 2016–2018 |
| Aadress | Wilhelm Struve 1, 50091 Tartu |
| Koordinaadid | 58° 22′ 36,2″ N, 26° 43′ 14″ E |
| Projekt ja ehitus | |
| Arhitekt | Kalju Valdre, Mart Kalling |
| Sisearhitekt | Ülo Sirp, Leida Arike |
 | |
Tartu Ülikooli raamatukogu hoone asub Tartus aadressil Wilhelm Struve tänav 1. Hoones tegutseb Tartu Ülikooli raamatukogu.
Tartu Ülikooli raamatukogus on hoiul ligi 4 miljonit trükist.[1] Lisaks õppe-, teatme- ja erialalugemissaalidele asub seal ka konverentsikeskus, muusika- ja keeleõppekeskus, individuaaltööruumid, nõustamiskeskus, spordivarustusega puhkeruum ja kohvik.[2]
Tartu Ülikooli raamatukogu hoonet on peetud üheks õnnestunumaks nõukogude perioodi ehitiseks Tartus[3] ning linna nõukogudeaegse unikaalarhitektuuri silmapaistvaks näiteks.[4]
2017. aastal kuulutati Tartu ülikooli raamatukogu hoone riiklikuks kultuurimälestiseks.[5]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Uue hoone rajamine 1969–1982[muuda | muuda lähteteksti]
Enne uue hoone rajamist paiknes Tartu Ülikooli raamatukogu Toomemäel Tartu Toomkirikus, mille kooriruum oli ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause projekti järgi raamatukogu tarbeks ümber ehitatud.[6]
Tartu Ülikooli raamatukogu uus hoone kavandati Tartu Ülikooli 350. aastapäevaks. Uut hoonet projekteeris projekteerimisinstituut “Eesti Tööstusprojekt” (arhitektid Kalju Valdre, Mart Kalling), sisekujunduse lõid sisearhitektid Ülo Sirp ja Leida Arike.[6]
Hoone kavandamist alustati juba 1969. aastal, ehitustööd algasid aga alles 1976. aastal ning lõppesid 1980. aastaks. Hoone avati pidulikult 1982. aastal, Tartu Ülikooli juubeliaastal.[6]
2009. aastal toodi ülikooli raamatukogu kohvik kolmandalt korruselt esimesele, sellega seoses tehti Vanemuise tänava poolse külje esimese korruse aknad suuremaks.[7]
Rekonstrueerimine 2016–2018[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 2016–2018 viidi Tartu Ülikooli raamatukogus läbi ulatuslikud rekonstrueerimistööd, mille käigus värskendati hoonet nii seest kui väljast. Kasutajatele avati kogu hoidlakorrus, raamatute turvasüsteemi moderniseeriti, tuletõkketsoonid ja evakuatsiooniväljapääsud kaasajastati, suurendati rühmatööruumide ala, paigaldati liftid, rekonstrueeriti voolu- ja tehnosüsteemid, interjööris viidi läbi mahukad ehitus- ja viimistlustööd. Samuti uuendati raamatukoguhoone välisala koos haljastusega, muuhulgas lisati maja ette jalgrattaparkla.[8]
Ligi 6,7 miljonit eurot maksma pidanud ehitustööd pidid plaanipäraselt toimuma 2016. aasta suvest järgneva aasta sügiseni, kuid venisid pikemaks, sest ehitusfirmaga esines probleeme.[9] Viimaks viis tööd lõpuni teine ehitusfirma ning enam kui kaks aastat kestnud ehitustööd lõppesid 2018. aasta augustis[10], kuid hoone taasavamine toimus juba sama aasta aprillis.[11]
Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Ülikooli raamatukogu hoonet on peetud üheks õnnestunumaks nõukogude perioodi ehitiseks Tartus[12] ning Tartu nõukogudeaegse unikaalarhitektuuri silmapaistvaks näiteks.[4] Hoone on ehitatut linnaehituslikus mõttes mäe otsa ajaloolise linnasüdame naabrusesse sõjas hävinud hoonestuse asemele.[6]
Hoone on põhiplaanilt ristkülikukujuline ning koosneb kahest maa-alusest ja kolmest maapealsest korrusest. Esimesel korrusel asub fuajee, garderoob ja tänapäeval ka kohvik, maa-alustel korrustel ja osaliselt ka esimesel korrusel asuvad hoidlad, teine ja kolmas korrus on suures osas avatud raamatukogu külastajatele: teisel korrusel on keskne laenutussaal ja grupitööruumid, korrus kõrgemal asub lugemissaal ning kahte korrust läbib konverentsisaal.[13]
Eksterjöör[muuda | muuda lähteteksti]
Hoone on 1970. aastate lõpule omases monumentaalselt modernistlikus stiilis, mille kohta arhitektuuriajaloolane Mart Kalm on öelnud järgnevalt:
“Lisaks ribifassaadide ja karniisiarhitektuurile levis sellal endasse sulgunud monumentaalne, sügavalt maas istuv täisnurkne modernism, mis teatud määrani tulenes lubatud ja kättesaadavatest materjalidest ning sellest, mida ehitaja nõustus ehitama, ja arhitektide püüdest halva mängu juures võimalikult head nägu teha.”[14]
Hoone välisviimistluses on kasutatud dolomiitkiviplaate. Muidu umbseid seinapindu jaotavad eenduvad raudbetoonkarbid ja horisontaalsed piluaknad. Kujunduselemendid järgivad hoone konstruktsiooni, moodustades kuuemeetrise sammuga korduva mustri.[15] Korduvat kujundusühikut on seostatud Tartule omase klassitsistliku arhitektuuriga.[6] Hoone peasissepääsu rõhutab postidele toetuv eenduv maht, millel seisab ladinakeelne kiri “BIBLIOTHECA UNIVERSITATIS TARTUENSIS” (e. k. Tartu Ülikooli raamatukogu).
Hoone ees on piklik väljak, mille Vanemuise tänava poolses otsas asuvad ehitusaegsed jahutusbasseinid, mis on kujundatud purskkaevudeks.[15]
Raamatukoguesisel väljakul asub 2007. aastast skulptor Mati Karmini loodud Juri Lotmani abstraktne terasest purskkaev-mälestusmärk.[16]
Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Ülikooli raamatukogu sisearhitektid olid Ülo Sirp ja Leida Arike, kelle projekt pälvis 1982. aastal Eesti Sisearhitektide Liidu aastaauhinna. Projekti sisekujundust iseloomustab avarus ja loomuliku valguse küllasus, mille tagavad rohked kuplikujulised katuseaknad ja valguskaev.[17]
Algse interjööri säilivus[muuda | muuda lähteteksti]
Hoone interjööris on säilinud mitmed sellele iseloomulikud ehituselemendid: naturaalset valgust andvad kuplikujulised laeaknad, eksponeeritud konstruktsiooniga raudbetoonlaed fuajees ja saalides, brutalistlik raketisejälgedega betoonist peatrepp ja kaks teise korruse laenutussaali kitsast parketiga kaetud treppi.[13]
Raamatukogu originaalsisekujunduse detailidest on säilinud fuajees peatrepi kohal kõrguv geomeetriline klaaslühter, mille autoriteks on Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas. Peale selle on säilinud kolmanda korruse lugemissaalide väliperimeetri seinu kattev pruun paneelistik ja ülejäänud seinte valge reljeefne krohvviimistlus, kabinettide ja teiste väiksemate ruumide spoonitud uksed, enamik lugemissaalide puidust käepidemetega klaasuksed, kolmanda korruse koridoride parkettpõrandad, umbes pool kasutatavast mööblist, mille hulgas on riiulid ja spoonitud lauad, lisaks treppide massiivsed puidust käepidemed. Säilinud on ka konverentsisaali otsaseina kattev gobelään, mille autoriks on Mall Tomberg.[13]
Raamatukogu põrandaid katavad peamiselt parkettpõrand ja vaipkate, mis on osaliselt rullmaterjaliga asendatud. Fuajee põrand ja peatrepi raudkonstruktsioon on kaetud kiviplaatidega.[18]
Suurimad interjööri puudutavad muudatused on pruunide metallist laudisevormiliste moodul-ripplagede asendamine valgete plastist moodul-ripplagedega, konverentsisaali laeakende kinniehitamine, fuajeesse klaasist infoboksi lisamine ja laenutussaali parketi asendamine rullmaterjaliga.[19] Välja on vahetatud algsed puidust kahekordse raamiga aknad puit-alumiiniumakende vastu.[20]
Ajastu kontekst[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna Tartus koostati nõukogude perioodil eriprojekte vähe ning raamatukogud asusid üldiselt selleks kohandatud, mitte selleks otstarbeks ehitatud hoonetes, on ülikooli raamatukogu oluline näide nõukogudeaegsest eriprojektina valminud ühiskondlikust hoonest Tartu linnas ja kogu Eestis harvaesinev näide raamatukogust kui hoonetüübist.[4] Valmimise ajal oli tegemist Eesti suurima raamatukoguhoonega.[20]
Hoone oli avamise hetkel terves Nõukogude Liidus üks moodsamaid raamatukogumajasid, mida käidi palju vaatamas ja mille üle tunti uhkust.[1] Ehitise puhul toodi selle valmimise ajal esile selle kaasaegset sisekujundust ja kõrgekvaliteedilisi teenindustehnoloogia lahendusi.[21]
Raamatukogu direktor Krista Aru on uut raamatukoguhoonet kommenteerinud järgmiselt:
“Avarad lugemissaalid olid tollal ju midagi enneolematut! Tulla siia, võtta riiulitelt vajalikud õpikud ning asuda samas ruumis laua taga õppima – midagi paremat ei osanud noor inimene tollal tahtagi!”[22]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Hoone pälvis valmimise järgselt Eesti Sisearhitektide Liidu aastaauhinna ja aasta hiljem NSVL Ministrite Nõukogu preemia.[7] 2017. aastal kuulutati Tartu Ülikooli raamatukogu hoone kui 1970.–1980. aastate modernistliku unikaalarhitektuuri silmapaistev ja ainulaadne näide riiklikuks kultuurimälestiseks.[23]
Sündmused[muuda | muuda lähteteksti]
Raamatukogu hoones toimuvad mitmed Tartu Ülikooliga seotud üritused ja konverentsid. Lisaks korraldatakse teise korruse ruumides pidevalt kunstinäituseid.[24]
Raamatukoguesisel platsil on toimunud ka legendaarseid häppeninge: 1983. aastal leidis iga-kevadisel vabaõhuüritusel aset kõmu tekitanud häppening, kus kunstikollektsionäär Matti Milius vastavatud purskkaevu suplema läks. Häppeningi lõpetas raamatukogu direktori Laine Peebu kutsutud miilits.[16]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Plekktrumm: 217. Krista Aru". ERR. 2022. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ "Tutvustus". Tartu Ülikooli raamatukogu koduleht. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ K. Paulus, 101 Eesti nõukogude aja ehitist. Tallinn: Varrak, 2019, lk 178–179.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Tamm, E. (2012). "Tartu Ülikooli raamatukogu eksperdihinnang mälestise tunnustele vastavuse kohta" (PDF). Kultuurimälestiste register. Lk 5. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ Valme, Valner (7. juuni 2017). "Kultuuriministeerium kuulutaski kolm Tartu Ülikooli hoonet mälestiseks". Tartu Postimees. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 TÜ raamatukogu Struve t. 1. Eesti Arhitektuur 4: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Peatoim. V. Raam. Tallinn: Valgus, 1999, lk 55.
- ↑ 7,0 7,1 Tamm, E.; Kimmel, T. (2012). "Tartumaa kaitsmata ehituspärand 1870–1991. Välitööde aruanne" (PDF). Kultuurimälestiste register. Lk 54. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ "Tartu Ülikooli raamatukogus alustatakse rekonstrueerimistöödega". Tartu Ülikooli raamatukogu koduleht. 13. mai 2016. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ Kula, Kertu (16. veebruar 2017). "Ülikooli raamatukogu remont ei jätku enne maid". Tartu Postimees. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ "YIT alustab Tartu Ülikooli raamatukogu renoveerimist". Ehitusuudised.ee. 13. mai 2016. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ "Tartu Ülikooli raamatukogu avas kolmapäeval uksed". Tartu Ülikooli koduleht. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ K. Paulus, 101 Eesti nõukogude aja ehitist. Tallinn: Varrak, 2019, lk 178–179.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 Tamm, E. (2012). "Tartu Ülikooli raamatukogu eksperdihinnang mälestise tunnustele vastavuse kohta" (PDF). Kultuurimälestiste register. Lk 4. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ M. Kalm, Eesti arhitektuuri 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 2018, lk 113.
- ↑ 15,0 15,1 K. Paulus, 101 Eesti nõukogude aja ehitist. Tallinn: Varrak, 2019, lk 178.
- ↑ 16,0 16,1 M. Siilivask, T. Kimmel, Jalutaja teejuht: Tartu I. Südalinn ja Toometagune. Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus, 2009, lk 214.
- ↑ M. Siilivask, T. Kimmel, Jalutaja teejuht: Tartu I. Südalinn ja Toometagune. Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus, 2009, lk 215–216.
- ↑ Tamm, E. (2012). "Tartu Ülikooli raamatukogu eksperdihinnang mälestise tunnustele vastavuse kohta" (PDF). Kultuurimälestiste register. Lk 3. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ Tamm, E. (2012). "Tartu Ülikooli raamatukogu eksperdihinnang mälestise tunnustele vastavuse kohta" (PDF). Kultuurimälestiste register. Lk 5. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ 20,0 20,1 "30540 Tartu Ülikooli raamatukogu hoone". Kultuurimälestiste register. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ Gilbert, V. (1976). "RPI "Tööstusprojekti" arhitektuurilooming IX viisaastakul". Ehitus ja arhitektuur (3): 28.
- ↑ "Raamatukogu maja tähistab 40. sünnipäeva". Tartu Ülikooli koduleht. 22. veebruar 2022. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ "Kultuurimälestiseks tunnistamine". Riigi Teataja. 4. juuni 2017. Vaadatud 3. märtsil 2024.
- ↑ "Tartu Ülikooli raamatukogu". Facebook. Vaadatud 3. märtsil 2024.