Tapaloom
Tapaloomadeks nimetatakse loomi, kellelt saadakse surmamise järel nahka, villa, sulgi, karusnahka või toiduaineid.[1]
Enim levinud tapaloomad on koduloomad nagu lammas, siga, veis, kana jm ning jahiulukid (põder, metssiga, hallhüljes, erinevad linnud, metsnugis jpt).[2]
Surmamine ja uimastamine[muuda | muuda lähteteksti]
Surmamisel kehtib põhinõue, et loomi tuleb säästa kannatustest, välditavast valust ja ängistusest. Enne tapmist tuleb loom uimastada. Põhiprintsiibiks on teha loom teadvusetuks ja valule vähem tundlikuks. [1]
Olenevalt loomaliigist- või kategooriast on tapmis- ja uimastamismeetodid erinevad: [1]
- tulirelv ja kuul
- läbistav ja mitteläbistav poltpüstol
- gaasi kasutamise meetod
- surmav süst
- löök pähe (loomadel, kelle eluskaal on kuni 5kg)
- elektriline uimastamine
- matseratsioon (kasutatakse vastkoorunud tibude surmamiseks)
- tservikaaldislokatsioon (aju verevarustuse katkestamine, kodulindudel kaaluga kuni 5kg)
Uimastamiseks ja loomade piiramiseks vajaminevaid seadmeid võib kontrollida ja hooldada ainult eriväljaõppega isik.[1]
Stress[muuda | muuda lähteteksti]
Tapmiseelse perioodi tingimused võivad loomale stressi tekitada. Pingeseisundi peamisteks põhjustajateks on psühholoogilised faktorid nagu keskkonnamuutus, halb kohtlemine, kohanemisraskus ning füsioloogilised tegurid nagu toidupuudus, väsimus, janu, kliimatingimused ning ka valu.[3] Stressi sümptomiteks on muutused käitumises (häälitsemine, pea kõigutamine jms) ja mõningad füsioloogilised faktorid (elusmassi langus, pulsi kiirenemine jne).[4]
Suremine tapaeelsel perioodil[muuda | muuda lähteteksti]
Tapmiseelne periood võib saada loomale saatuslikuks erinevatel põhjustel.[5]
- Emotsionaalne stress transportimisel – transpordiveoki müra ja raputamine tekitab stressi, uus keskkond võib olla hirmutav ning loomad võivad teineteisele seetõttu viga teha. Veised, sead, hobused ja erinevad kodulinnud on eriti tundlikud liigse rappumise ja liikumise suhtes;[5]
- Temperatuuristress transpordi ajal – mõned loomad surevad veoauto pardal piiratud tingimustes tekkiva kuumuse tõttu. Neil pole võimalik oma tavapäraseid tegevusi teha, mis võimaldaksid end jahedana hoida (näiteks varju otsimine, karva lakkumine või tiibade ja jalgade sirutamine). Transpordi ajal on ainus kasulik viis soojuse hajutamiseks hingeldamine. Külmemas kliimas puutuvad loomad kokku äärmiselt madalate temperatuuridega, mille tagajärjeks on hüpotermia.[5]
Tingimused[muuda | muuda lähteteksti]
Tapmise ajaks peavad loomad olema võimalikult puhtad. Tootjad peavad oma loomi pesema enne laudast lahkumist. Transpordiveokeid peab pesema peale igat vedu ning tapamaja hoidlaid tuleb väljaheidetest puhtana hoida.[5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Loomade tapmine toiduks". Veterinaar- ja Toiduamet. Vaadatud 12.12.2020.
- ↑ "Jahiulukid". RMK. Vaadatud 12.12.2020.
- ↑ E. M. C. Terlouw, C. Arnould, B. Auperin, C. Berri, E. Le Bihan-Duval, V. Deiss, F. Lefe`vre, B. J. Lensink, L. Mounier (22. juuli 2008). "Pre-slaughter conditions, animal stress and welfare: current status and possible future research" (PDF) (inglise keeles). Lk 1501. Vaadatud 12.12.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ NseAbasi N. Etim, Mary E. Williams, Emem I. Evans, Edem E. A. Offiong. "Physiological and Behavioural Responses of Farm Animals to Stress: Implications to Animal Productivity" (PDF). Vaadatud 18.12.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)[alaline kõdulink] - ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 N.G. Gregory (1996). "Welfare and hygiene during preslaughter handling". Vaadatud 14.12.2020.