Tüflopedagoogika

Allikas: Vikipeedia

Tüflopedagoogika on eripedagoogika haru, mis tegeleb vaegnägijate ja pimedate õpetamise, kasvatamise, rehabilitatsiooni ning arendustegevusega.

Vaegnägijate ja pimedate õpetajat nimetatakse tüflopedagoogiks.

Tüflopedagoogika ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüflopedagoogika alguseks loetakse aastat 1784, kui Valentin Haüy asutas Pariisis maailma esimese pimedatele mõeldud kooli. 19 sajandi alguses levisid pimedate koolid ka Saksamaale ja Austriasse. 1819 ilmus seal ka esimene pimedatele mõeldud õpik (Johann Wilhelm Klein , Lehrbuch zum Unterrichte der Blinden). Pimedate arendamisel sai murdeliseks Louis Braille poolt 1825 aastal välja töötatud punktkiri ehk Braille kiri. Kuid esialgu kohtas see ometigi palju vastuseisu. Esimene pimedate kool rajati Eestisse aastal 1883.

Tüflopedagoogika Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis avati esimene pimedatekool 1883 Tallinnas. Koolis oli kokku 4 õpilast ning õppetöö toimus saksa keeles. Kuid juba 1886 aastal ehitati uus koolimaja Tõnismäele, kool lõpetas oma tegevuse 1914 aastal. Järgmine pimedate kool asutati 1922 aastal Tartus - Tartu Pimedate Töökool, kus õppis 9 õpilast. 1925 aastal alustas tööd Pimedate Koolkodu. 1948 aastal eraldati sellest õppetöökojad ning moodustati kaks iseseisvat asutust: Tartu Pimedate Kool ja Pimedate Ühingu Tartu Õppe- ja Tootmiskombinaat. Praegu kannab see nime Tartu Emajõe Kool, mis on ainuke pimedate erikool Eesti. Tänapäeval on Eestis võetud suund kaasava hariduse poole. Sotsialiseerumise seisukohalt on puudega lapse õppimine tavakoolis tähtis, kuigi leidub ka vanemaid, kes eelistavad panna laps erikooli.

Tüflopedagooge[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislinke[muuda | redigeeri lähteteksti]