Suzan Kahramaner

Suzan Kahramaner
Sünniaeg	21. mai 1913 Istanbul, Türgi
Surmaaeg	22. veebruar 2006 Istanbul, Türgi
Rahvus	türklane
Alma mater	Istanbuli Ülikool
Tunnustus	Jyväskylä Ülikooli medal ja Vabadussõja mõõk

Suzan Kahramaner (21. mai 1913 İstanbul – 22. veebruar 2006 İstanbul) oli üks esimesi türgi naismatemaatikuid.

Haridus

Kahramaner sündis Üsküdaris İstanbulis. Tema ema Müzeyyen Hanım oli Halebi (Aleppo) linnaosa varahoidja tütar ja isa oli kirurg Dr Rifki Osman Bey. Aastatel 1919–1924 õppis ta Moda Nümune Inase algkoolis ning hiljem Notre Dame De Sioni koolis, kus ta omandas keskhariduse, mis võimaldas tal minna ülikooli ja saada bakalaureusekraad 1934. aastal.

Pärast kõrgharidusreforme, mis toimusid 1933. aastal İstanbulis, moderniseeriti ja nimetati ümber ainuke Türgis asuv kõrgkool – Darülfununi instituut, selle uueks nimeks sai Istanbuli Ülikool. Suzan Kahramaner alustas õpinguid matemaatika-astronoomia teaduskonnas 1934. aastal. Lisaks uuendatud õppekavadele ja arenevatele teaduskondadele leidsid Istanbuli Ülikoolis aset paljude kuulsate saksa teadlaste teadusuuringud, kes olid põgenenud Teise maailmasõja eest Saksamaalt Türki.

Oma bakalaureuseõppe ajal õppis ta paljude kuulsate matemaatikute käe all, nende hulgas olid ka Ali Jar, Kerim Erim, Richard von Mises, Hilda Geiringer ja William Prager.

1939. aastal lõpetas Suzan Kahramaner Istanbuli Ülikooli matemaatika ja astronoomia teaduskonna. Aastatel 1939–1940 tegi Suzan füüsikaalast uurimistööd. 1943. aastal astus ta doktoriõppesse matemaatilise füüsika valdkonnas. Tema juhendaja oli Kerim Erim. Erim oli esimene Türgi matemaatik, kes oli lõpetanud Saksamaal asuva Friedrich-Alexanderi ülikooli doktorikraadiga. Ta õppis doktor Adolf Hurwitzi käe all. Samuti oli Kerim Erim ka esimene teadlane, kes juhtis matemaatikaõpet Türgis. Suzan Kahramaneri doktoritöö kandis pealkirja "Sur les fonctions analytiques qui prénnent la même valeur ou des valeurs donnés (ou en m points donnés)".

Karjäär

1940/1941. õppeaasta alguses määrati ta Çamlıca tüdrukute keskkooli praktikale, kus ta oli kuni 1943. aastani abi- ja matemaatikaõpetaja. 1943. aastast hakkas ta töötama Istanbuli Ülikooli matemaatika teaduskonna I ja II kursuse õpetajana. Pärast doktoritöö kaitsmist jätkas Suzan Kahramaner oma teaduslikke ja akadeemilisi õpinguid Istanbuli Ülikoolis ning temast sai esimene doktorikraadiga naismatemaatik Türgis.

Pärast vajalike eksamite läbimist kirjutas Suzan väitekirja "Sur l'argument des fonctions univalentes", mille eest nimetati ta professoriassistendi ametitooli. 1957. aasta jaanuaris saadeti ta aastaks õppima Rolf Nevanlinna juurde Helsingi Ülikooli. Ülikoolis uuris Kahramaner kompleksmuutuja funktsioonide teooriat. Sama aasta augustis osales ta Helsingis Skandinaavia matemaatikute kongressil – rahvusvahelisel funktsioonide teooria kollokviumil, kus tal oli võimalus kohtuda Ernst Hölderi, Wilhelm Blaschke'i, Lars Valerian Ahlforsi, Paul Monteli, Olli Lehtoi, Mieczysław Biernacki, Alexander Gelfondi, Albert Pflugeri, Wilfred Kaplani, Walter Haymani ja Paul Erdősega.

1957. aasta novembris läks ta aastaks Zürichisse, et jätkata teadustööd Zürichi Ülikoolis, kus pidas loenguid professor Rolf Nevanlinna. 1958. aasta augustis osales ta Rahvusvahelisel Matemaatikute Kongressil Edinburghis, mille korraldajaks oli Rahvusvaheline Matemaatikute Liit ning kus jagati silmapaistvamatele teadlastele Fieldsi medaleid, Nevanlinna auhindu, Gaussi auhindu ja Cherni auhindu. Sama aasta lõpus naasis Suzan Istanbuli Ülikooli.

1959. aasta sügisel võitis Kahramaner NATO stipendiumi, millele ta kandideeris Rolf Nevanlinna soovitusel. Aastatel 1959–1960 töötas Suzan Zürichi Ülikoolis. Seejärel siirdus ta Stanfordi ülikooli, et teha seal kuu aega teadustööd. Septembris naasis Suzan Helsingi ülikooli, kust ta lahkus juba oktoobri lõpus, et minna tagasi Istanbuli Ülikooli.

1962. aasta augustis osales ta Stockholmis toimunud rahvusvahelisel matemaatikute kongressil. Suzan tegi uurimistööd sama aasta septembris ja oktoobris nii Helsingi Ülikoolis kui ka Zürichi Ülikoolis. 1966. aasta augustis kutsuti ta teisele Rolf Nevanlinna kollokviumile. Nädal aega hiljem osales ta Moskva rahvusvahelisel matemaatikute kongressil. Pärast kongressi jätkas ta oma uurimistööd septembris ja oktoobris Helsingi Ülikoolis, et lõpetada oma professoriteooria.

Suzani professoritöö "Sur les singularites d'une application différentiable" kiideti heaks 1968. aastal ja temast sai professor. 1970. aastal tegi ta teadustööd mitmes ülikoolis, sealhulgas Londonis, Pariisis, Zürichis ja Nice'is. Samal aastal osales ta ka Nice'is toimunud rahvusvahelisel matemaatikute kongressil.