Stockholmi codex aureus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Evangelist Matteus ja Matteuse evangeeliumi algus, fo 9v–10r
Esimene lehekülg anglosaksikeelse palvega paluda Ceolheardi, Ealhhuni ja Wulfhelmi eest

Stockholmi codex aureus (ka Canterbury codex aureus või codex aureus Holmiensis)[1] on iiri-anglosaksi käsikiri, mis on loodud 8. sajandi keskpaiku Southumbrias, võib-olla Canterburys ja asub tänapäeval Stockholmis (Kungliga Biblioteket, MS.A.135). Käsikirja stiilis ja dekooris on ühendatud itaaliapärase ja insulaarstiili elemente.

Käsikiri[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna-Inglismaal 750. aasta paiku loodud codex aureus on kõigist tänaseni säilinud inglise keskaegsetest käsikirjadest kõige külluslikumalt kujundatud. Ladinakeelne (Vulgata-eelne vetus latina) Uue testamendi evangeeliume sisaldav käsikiri koosneb 191 pärgamendilehest mõõdus 39,5 × 32 cm, osa lehti on värvitud purpurseks. Kolm lehte on vigastatud, neist on lõigatud ära suurem osa või pool, kuid tekstiosi ei puudu. Arvatavasti viis või rohkem lehte on kadunud. Üks kunagi käsikirja lõpus asunud leht on paigutatud ette, võib-olla millalgi pärast keskaega.

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

Käsikiri on kirjutatud vaheldumisi purpurpärgamendi ja värvimata pärgamendi lehtedele. Tekst on untsiaalkirjas punase, musta ja valge tindiga, samuti kuld- ja hõbetindiga. Untsiaalkiri on mõnel leheküljel korraldatud carmina figurata taolisteks mustriteks.

Illuminatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kunagisest neljast täislehekülje suurusest evangelisti pildist on säilinud kaks. Illustratsioonid on loodud ornamentaalses anglosaksi stiilis, kuid nende üldises kompositsioonis on märgata ka tugevaid Bütsantsi ja Itaalia mõjusid. Ornamentikas esinevad iiri-anglosaksi motiivide kõrval akantusmotiiv, ruumiline meander jt. Illustratsioonide stiil ja purpurpärgamendi kasutus aimab järele hilisantiikaja keiserlikke käsikirju.[2] Üksikud leheküljed on rikkalikult kaunistatud lehtkullaga, näiteks Matteuse evangeeliumi algus ehk hii-roo-lehekülg. Initsiaalid on täidetud filigraanse loom- ja põimornamendiga.[3]

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Käsikirja ümbritses algselt arvatavasti väärismetallist köide. Sellele viitab tekstirida avalehel:

Orate p[ro] Ceolheard p[res]b[itero], inclas | Ealhhun | Wulfhelm, aurifex
'Palvetage preester Ceolheardi, kaunistaja/juveliiri (inclas) ja Ealhhuni ja Wulfhelmi, kullassepa eest'

Need võisid olla mungad, kes osalesid käsikirja loomises või vähemalt ümberköitmises hilisemal ajal.[3]

Käsikirja kümnendal leheküljel on 9. sajandist pärit anglosaksikeelne tekst, mis teatab, et käsikirja röövisid viikingid, kuid selle ostsid mingi aja möödudes neilt välja ülik (ealdorman) Ælfred ja tema naine Werburg, makstes raamatu eest lunaraha, ja andsid selle Canterbury kiriku munkadele.[3] Niisiis on arvatud, et järgnevalt jäi see sinna kogu keskaja vältel. Käsikirja hilisem saatus on teadmata 17. sajandini. 1690. aastal ostis Rootsi saadik Johan Gabriel Sparwenfeld (1655‒1727), silmapaistev lingvist ja filoloog, käsikirja Madridis kuulsast Gaspar Méndez de Haro (1629‒1687) raamatukogust. Sparwenfeld annetas codex aureus'e 1705. aastal kuninglikule raamatukogule (tänapäeval Rootsi Rahvusraamatukogu).[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]