Sooräts

Allikas: Vikipeedia
Sooräts
Asio-flammeus-001.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kakulised Strigiformes
Sugukond: Kaklased Strigidae
Perekond: Räts Asio
Liik: Sooräts
Ladinakeelne nimetus
Asio flammeus
Pontoppidan, 1763

Sooräts (Asio flammeus) on kaklaste sugukonda rätsu perekonda kuuluv lind.

Soorätsu üldpikkus on 34–42 cm, tiibade siruulatus 85–110 cm, tiiva pikkus 28–34 cm ja kaal 320–430 g[1]. Sulgkõrvad on lühikesed[1], mis on andnud talle ka näiteks ingliskeelse nime short-eared owl ('lühikõrvaline öökull').

Vanalindude ülapool on ookrivärvi või ruske pruuni pikimustriga. Hoo- ja tüürsuled on pruuni põikmustriga. Alapool on samuti ookerpruun, ruske või valkjas ja seal on pruunid pikilaigud. Vikerkest on kollane, nokk ja küünised mustad. Mõlemad sugupooled on väliselt sarnased, ainult emane on suurem.[1]

Sooräts elab põhjapoolkeral. Tema levila ulatub lõunas Vahemeremaade, Palestiina, Iraagi, Kesk-Aasia, Mongoolia, Karoliinide, Havai, Galápagose saarte, Peruu, Boliivia ja Brasiiliani. Ta elab ka Sahhalinil, Kamtšatkal ja Antillidel. Levila põhjaosas elab ta kuni tundrani, aga Alaskal ja Euroopas ka tundras. Ta eelistab tasandikke, aga näiteks Altais ja Kaukaasias tõuseb kuni 2300 m kõrgusele. Levila põhjaosas on ta rändlind, mujal hulgulind.[1]

Soorätsul on kirjeldatud 10 alamliiki.

Eestis kuulub sooräts kaitstavate liikide II kaitsekategooriasse. Ta on meil üldlevinud, aga väikesearvuline haudelind, kes elab soodel, luhtadel, rannaniitudel ja meresaartel[1]. Tema pesitsusaegset arvukust Eestis hinnatakse 10–300 paarile [2].

Sooräts sööb põhiliselt närilisi[1]. Lindudel ja putukatel on tema toidus teisejärguline osa[1]. Täheldatud on soorätsu kala püüdmas. Ta on aktiivne mitte ainult öösel, vaid ka päeval.[1] Päevane aktiivsus langeb kokku tema peamiste saakloomade, näriliste omaga. Sooräts lendab väga madalal maapinna kohal, vähem kui poole mmetri kõrgusel, ja kui kohtab saaklooma, napsab selle kinni. Samal maa-alal võib jahti pidada mitu soorätsu.

Suguküpsus saabub soorätsudel aastavanuselt. Kevaditi toimub mängulend, mille käigus isaslinnud sööstavad maapinna poole, imiteerides rünnakut saakloomadele, ja plaksutavad tiibu. Soorätsudele on omased ebaühtlased tiivalöögid, mistõttu on öeldud, et ta lendab nagu liblikas või nahkhiir. Sooräts on üldiselt monogaamne.

Sooräts erineb teistest kakulistest selle poolest, et ta ehitab ise maapinnale lihtsa pesa. Tema sigimisaeg sõltub pesitsusala asukohast. Euraasias muneb ta levila lõunaosas aprilli keskpaiku, aga Siberis mai alguses või hiljemgi. Munade arv kurnas sõltub toitumisoludest: tavaliselt on neid 3–5, aga headel hiireaastatel 7–10. Aastas on tavaliselt üks kurn, aga kui toitu on eriti palju, siis on täheldatud teist kurna sügisel või isegi talvel. Mune haub ainult emaslind. Ta alustab haudumist esimese muna munemise järel ja sellepärast on pojad perekonnas eri vanusega. Haudumine kestab 24–30 päeva. Pojad hakkavad lendama kuuvanuselt, aga pesast väljuvad nad veel lennuvõimetutena.[1]

Teaduslikult kirjeldas soorätsu esimesena Erik Pontoppidan 1763.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Loomade elu", 6. kd., lk. 291-292
  2. 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]