Solovets

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Solovetsi saar

Solovets on küla ja saar Venemaal Valge mere Onega lahes. See on suurim kõigist Solovetsi saartest.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Munk ja sadamatööline kloostrilaevale kütust viimas

Esimesed elanikud asustasid Solovetsi saare 3000 aastat tagasi. 500 aastat tagasi panid mungad siin aluse oma eraklikule elule.

Solovetsi kreml pole vene traditsiooni kohaselt mitte ainult sõjaline eelpost, vaid alates 16. sajandist ka kloostri üks osa, kuhu paigutati poliitilisi vange. Kogu kloostri olemasolu ajal käis sealt läbi 300 vangi. Kreml on ehitatud graniiträndrahnudest, müüride paksus on 4–6 meetrit. Kremli mitmes tornis ja massiivsetes müürides olid kitsukesed vangikambrid. Solovetsi klooster on laiem mõiste kui Solovetsi kreml. Kloostri kirikuid ja kabeleid on peale kremli veel mitmel pool saarel. Kreml on kaheksa torniga paks müüritis, mille sisehoovis asuvad munkade eluks tarvilikud majandushooned ja pühakojad.

XVI–XVII sajandi joonistustelt on Solovetsi kloostri müüri kõrval näha onne, küüne, kalapüügi- ja paadiehitusbarakke ning muid käsitöökodasid. Sel ajal arenes ka merevetikate töötlemine. Kohalikku savi ja liiva kasutades rajasid mungad kloostri majandamiseks tarviliku tellisetehase. Lisandusid ka turba- ja puidutootmine, kalavõrkude valmistamine ning põllundus ja karjakasvatus. Mungad rajasid järvi ühendavaid kanaleid. Selleks, et koguda merevee tõusu ajal vett, eraldasid mungad kividega lahesoppe, et moodustada tiike. Kunstlikes veekogudes kasvatasid nad kalu ja said aastaringselt värsket toidupoolist.

Kloostrivennad ehitasid saarele hüdroelektrijaama, mis oli üks esimestest Venemaal. Vee kukkumist Svjatoje järvest, mis asub lahest kõrgemal, sai kanali kaevamisel kasutada mitte ainult elektri saamiseks, vaid ka jahuveski käitamiseks. Mungad ehitasid ka vahapleegitamise vabriku ja valmistasid kloostri tarvis valgeid küünlaid.

1920. aastal pandi mungad sovhoositöölistena tööle, munkade asumist sai Nõukogude võimu vaenlaste töö- ja kasvatuslaager ning seda üle kogu saarestiku. Saarele väljasaadetud pidid jätkama kloostrivendade rajatud tootmisharusid. Meesvangid olid metsatöödel, naised tellisetehases. Kehtestati tervist tapvad töönormid ja ebainimlikud karistused tööga jännijääjatele. Vangide esimeseks tööks oli ehitada kitsarööpmeline raudtee, millega saaks sõita metsa langetama ja toimetada sadamasse mitmeid toormeid. Novgorodis lahtivõetud raudtee paigaldamisega alustati 1923. aastal ja see töötas saarel mitmeid aastaid, kuni viidi uuesti tagasi mandrile. Ühes endises laagribarakis paiknevas ajaloomuuseumis on säilinud meetrine rööpapaar. Rohkem sellest raudteest jälgi ei leidu.

Ühel ajavahemikul peeti Solovetsi koonduslaagrit koguni maailma suurimaks kannatuste kohaks. Gulagi ajal sai laagrikannatusi tunda üle 300 000 inimese. Vanglasüsteem rikkus valvurite moraali ja nad loomastusid, mõeldi välja kõikvõimalikke mooduseid, kuidas kinnipeetuid füüsiliselt hävitada. Piinarikkaks tehti järsunõlvalise Sekirka mäe otsa ronimine ja kartserist allalaskumine. Lahtiriietatud vangid jäeti ööseks puu külge seotuna sääskedele süüa või talvel lumme, tõugati soosse jne. Täpne hukkunute arv saarel pole teada, oletatavalt võis hukkunuid olla kuni 30 000.

Loodus ja turism[muuda | muuda lähteteksti]

Valdav osa Solovetsist on metsamaa all ja veekoguderohke. Maastikule on iseloomulik kõverdunud karjala kask, metsades ja tundras leidub murakaid, pohli, seeni, mustikaid ja jõhvikaid. Kremli taga asub kaunis Svjatoje järv. Kremlist nelja kilomeetri kaugusel on botaanikaaed, väikesed pühakojad ja kanalitega veesilmad paadimatkadeks. Kirdesse jäävad mitmed Gulagi kannatuste rajad, kunagine 17 km pikkune raudteetamm, mis pole autoga läbitav.

Solovetsi ei külastata mitte rahvaste hävitusplaanidega tutvumiseks, vaid ennekõike arhitektuurse ja loodusliku omapära nautimiseks. Kui sõita paadiga mööda läänerannikut kuni Beluuga neemeni, saab pildile jäädvustada veest välja hüppavaid beluugasid. Valges meres arvatakse praegu olevat 5500–5700 valgevaala.

Saart külastab aastas ligikaudu 45 000 inimest. Ligi pooled neist on palverändurid. Klooster pakub neile ühiselamutes odavat majutust. Aja jooksul on Solovetsi küla kosunud palverändurite arvelt, nii et kremli ruumid ja võimalused jäid nende toitmiseks ning majutamiseks kitsaks.

Turistide nõutavamad söögipalad on Solovetsi heeringas, lest ja soolatud merevetikad. Kemi linnast, Rabotšeostrovski sadamakailt jõuab meritsi Solovetsi kolme tunniga. Rabotšeostrovski sadamakail on hotell ja tasuline autoparkla. Autoga saab saarele suuremate laevadega Belomorskist või oblasti keskusest Arhangelskist. Moskvast jõuab lennukiga saarele kolme tunniga. Mujalt lennates on vahemaandumine Arhangelskis.

Ühendustee Muksalmaga[muuda | muuda lähteteksti]

Aastasadu tagasi rajasid mungad 1,2 kilomeetri pikkuse teetammi, mis ühendas Solovetsi saart Suur-Muksalma saarega. Kivisillaks kutsutav tamm on 5–6 meetri laiune, ehitatud suurtest rändrahnudest ja kividest, kasutamata sidusaineid. Siugjal tammil, mida rajati ligi 40 aastat, on nii jää- kui ka lainemurdja ülesanne. Solovetsi kivisild justkui lahutab kitsukesi väinu: Lõuna–Raudväravat ja Põhja–Raudväravat (vene keeles Южные Железные Ворота ja Северные Железные Ворота). Tammi keskosas on kolm veevoolu ühtlustavat kanalit.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsekari külatänaval, tagaplaanil Solovetsi kreml

Solovetsi saare kaugus mandrist on 40 km. Saarel on nime poolest mitu küla, kuid inimesed elavad neist üksnes Solovetsis. Kokku on elanikke 900. Teise maailmasõja ajal oli saarel üle 10 000 elaniku. Pärast sõda tahtsid saareelanikud nimetada asula linnaks, kuid mandrilt seda mõtet ei toetatud.

Koonduslaagri ajajärgul ja hiljem nimetati saart Kremliks, 1987. aastast on küla nimeks Solovets.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]