Solenoid

Allikas: Vikipeedia
Solenoid

Solenoid (prantsuse solénoïde < kr sōlēn 'toru, kanal' + eidos 'vorm, kuju'[1]) on silindriline heeliks, kus peenike juhe on keerd keeru kõrval tihedalt silindrilisele karkassile keritud. Enamasti on solenoid keritud metallsüdamikule.

Kui solenoidi läbib elektrivool, siis tekib magnetväli. Solenoidid on tähtsad, kuna nende abil saab luua kontrollitud magnetvälja ja veel saab seda kasutada elektromagnetina.

Tehnikas kasutatakse solenoide mitmesuguste muunduritena, mis muudavad elektrienergia lineaarseks liikumiseks. Solenoidi mõistet kasutatakse tihti ka solenoidklappidele viitamiseks, mis kujutavad endast integreeritud seadmeid. Solenoidklapp koosneb elektromehaanilisest solenoidist, mis paneb liikuma pneumaatilise või hüdraulilise klapi. Solenoidi kasutatakse ka releedes, mis koosnevad elektromehaanilisest solenoidist ja elektrilisest lülitist. Solenoide kasutatakse automaatikaseadmetes, et sooritada lühikese teekonnaga liikumist. Tavaliselt toimub liikumine lineaarselt vahemikus 1 mm kuni 100 mm ja pöördliikumise korral alla 95°.

Solenoidi magnetväli[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parema käe reegel
Magnetväli solenoidis

Magnetväli lõpmata pika solenoidi sees on homogeenne ja selle tugevus ei sõltu kaugusest keskpunktist ega solenoidi ristlõike pindalast. Solenoidi magnetvälja suund sõltub elektrivoolu suunast. Magnetvälja suunda solenoidi sees saab leida parema käe reegli abil: kui sõrmed on suunatud mööda keermeid voolu suunas, siis välja sirutatud pöial viitab magnetvälja suunas, ja selle tugevust saab arvutada valemist

 B = \mu_0 \frac{N i}{l}

kus B on magnetvälja tugevus, μ0 on magnetiline konstant, N on keerdude arv solenoidis, i on elektrivool ja l on solenoidi pikkus. See valem on solenoidi jaoks, millel puudub südamik.

Ferromagnetilise (näiteks rauast) südamiku olemasolu suurendab magnetvälja tugevust solenoidis. Seda saab arvutada valemiga

 B = \mu_0 \mu_r \frac{N i}{l} = \mu \frac{N i}{l}

kus μr on magnetiline konstant ja μ (μ0μr) on materjali magnetiline läbitavus.

Magnetvälja tugevus väljaspool solenoidi on vastassuunaline solenoidi sees oleva magnetväljaga ning see on omadustelt nõrk ja hajuv.

Solenoidi induktiivsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu eelnevast näha, siis magnetvälja tugevus B solenoidi sees on põhimõtteliselt konstantne ja seda saab väljendada valemiga

\displaystyle B = \mu_0 \frac{Ni}{l}

kus μ0 on magnetiline konstant, N on pöörete arv solenoidis,i on voolutugevus ja l on solenoidi pikkus. Kogu magnetvoog läbi solenoidi on võimalik leida, kui korrutada voo tugevus B läbi ristlõikepindalaga A:

\displaystyle \Phi = \mu_0 \frac{NiA}{l},

Kui see kombineerida induktiivsuse mõistega, siis saame

\displaystyle L = \frac{N \Phi}{i}.

See näitab, et solenoidi induktiivses saab avaldada valemiga:

\displaystyle L = \mu_0 \frac{N^2A}{l}.

Solenoidi omadused täiturites[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. Liikumise pikkus

Solenoididel, mis kasutavad oma tegevuseks liikuvaid osi, peaks jälgima, et vajaliku liikumise pikkus oleks võimalikult lühike, et hoida suurus, raskus ja võimsustarve minimaalsena.

2. Jõud ja pöördemoment

Vajalik jõud, mis tuleb rakendada, et solenoid teeks mingit tööd. Jõu ja pöörlemismomendi leidmiseks tuleb arvestada järgmiste parameetritega:
  • Tegelik raskus, mida on vaja liigutada
  • Tagasi liigutava vedru jõud või pöörlemismoment
  • Mittenähtavad jõud
  • Tööaeg
  • Solenoidi asend võrreldes gravitatsiooniga

3. Pinge

Toiteallika pinge määrab enamasti ära solenoidi kerimiseks vajalikud suurused. Järgida tuleb Oomi seadust, mille kohaselt
I = \frac{U}{R},
kus U on pinge solenoidis, R solenoidi juhtme takistus ja I on solenoidi läbiv voolutugevus.

4. Voolutugevus/võimsus

Voolutugevus määrab ära solenoidis tekkiva magnetvälja tugevuse. Sellest sõltub jõud või pöördemoment, millele abil sooritatakse liikumine.

5. Tööprotsent

Tööprotsenti on võimalik leida jagades tööaja koguajaga ning korrutades 100 protsendiga. Selle alusel saab solenoidid jagada kaheks: pidevad solenoidid, mis töötavad 100% ajast, ja vahelduvaja solenoidid, mis töötavad alla 100% ajast. Vahelduvaja solenoididel peab olema määratud maksimaalne järjestikune töösoleku aeg, et vältida ülekuumenemist, mis lõpuks viib solenoidi läbipõlemiseni.

6. Temperatuur

Õige temperatuuri hoidmine solenoidis on väga tähtis, kuna selle suurenemine tekitab palju probleeme solenoidi töös. Siin tuleb arvestada keskkonna temperatuuri ja solenoid iseeneslikku soojenemist. Temperatuuri tõus põhjustab juhtme takistuse suurenemist, mis omakorda vähendab võimet tekitada magnetvälja (seeläbi ühtlasi ka potentsiaalset jõudu või pöörlemismomenti täiturile). Temperatuuri kontrollimiseks ja alandamiseks on palju erinevaid võimalusi: jahutite kasutamine, suurema solenoid kasutamine, tööprotsendi vähendamine jne. Piirav faktor on ka traadi isolaator, mis ülekuumenemisel kaotab on tööfunktsiooni. Sellepärast on solenoididel määratud maksimaalse temperatuuri tasemed:
  • Tase B 130°C
  • Tase F 155°C
  • Tase H 180°C
  • Tase C 220°C

7. Tööaeg/Töökiirus

Tööaega/töökiirust mõjutavad liigutatava keha mass, olemasolev võimsus ja liikumise pikkus.

8. Keskkonnatingimused

Peale temperatuuri tuleb arvestada ka tolmu, niiskuse, vibratsiooni, gravitatsiooni, vaakumi, kemikaalide ja muude teguritega, mis esinevad keskkonnas ja mida ei ole võimalik lihtsalt arvutada. Kõik need parameetrid enamasti vähendavad magnetvälja tugevust.

9. Alalisvool ja vahelduvvool

Magnetvälja loomiseks kasutatakse enamasti alalisvoolu täiturites. Vahelduvvoolu kasutatakse enamasti kodupidamismasinates. Tuleb siiski arvestada, et vahelduvvool vajab magnetvälja loomiseks umbes kaks korda rohkem võimsust.

10. Elutsükkel

Täiturite puhul on solenoidide elutsükkel vahemikus 50 tuhat kuni 100 miljonit tsüklit. Olemasoleva solenoidi elutsüklit on võimalik pikendada, kasutades laagreid, vähendades kokkupõrke tugevust ja muid võtteid, mis vähendavad mehaaniliste osade kulumist.

Solenoidide liigitus täituritena[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lineaarliikumisega
Ühesuunaline
Elektromehaaniline liikumine toimub vaid ühes suunas. Tagasi liikumine toimub mehaaniliselt, näiteks vedru või gravitatsiooni vahendusel.
Kahesuunaline
Elektromehaaniline liikumine toimub kahes suunas. Kasutatakse kahte mähist.
Bistabiilne
Bistabiilse solenoidi konstruktsioonis on püsimagnetid, mis võimaldavad südamikul kindlat positsiooni säilitada ka pärast elektriimpulsi. Perspektiivis on bistabiilsel solenoidil kaks stabiilset seisundit: Kui solenoidile on rakendatud pinge ja südamik on täielikult väljas ning kui solenoid on ilma vooluta ja südamik on fikseeritud püsimagnetitega.
  • Pöördliikumisega
Ühesuunaline
Pöördliikumine ühes suunas toimub solenoidi abil, tagasiliikumine mehaaniliselt.
Kahesuunaline
Pöördliikumine toimub kahe solenoidi abil.
  • Hoidesolenoidid ehk hoidemagnetid
Hoidesolenoididel liikuvad osad puuduvad, need omavad suurt hoidejõudu. Kasutatakse enamasti uste sugemiseks ja turvalukkudes.

Solenoidide kasutusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Solenoide kasutatakse pea igas mõeldavas tööstusharus üle maailma ja on tuntud oma odavuse, efektiivsuse ja vastupidavuse poolest täituritena.

Solenoidklapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüdraulilise solenoidi klapid on põhimõttelt samad pneumaatilise solenoidi klappidega. Nende vahe seisneb vaid selle, et üks juhib vedelikke ja teine gaasilisi aineid. Hüdraulilise solenoidi klapid kontrollivad tavaliselt mingi vedeliku voolamist anumasse või täiturisse. Solenoididega juhitavaid klappe kasutatakse tihti niisutussüsteemides, kus nõrk solenoid suudab avada ja sulgeda väikest juhtimisklappi, mis omakorda juhib põhiklappi. Põhiklappi juhitakse vedeliku survega, mis liigutab mehaaniliselt kinnitatud kolbi. Solenoide võib samuti leida igapäevastest kodupidamismasinatest nagu näiteks pesumasinates, et kontrollida siseneva vee kogust.

HelmHoltz coil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helmholtz coil

Helmholtz coil on seadeldis, mille abil on võimalik luua homogeenne magnetvälja ala. Seda kasutatakse tihti Maa magnetvälja välja tõrjumiseks, eksperimentide tegemiseks. Oma olemuselt kujutab Helmholtz coil endast kahte ühesugust mähist, mis asuvad üksteisest solenoidi raadiuse kaugusel. Magnetvälja tugevus keskpunktis on võimalik leida valemiga

 B = {\left ( \frac{4}{5} \right )}^{3/2} \frac{\mu_0 n I}{R},

kus μ0 on magnetiline konstant, n on keerete arv ühel solenoidil, I on voolutugevus ja R on solenoidi raadius ja kahe solenoidi vaheline kaugus.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Michael E. Browne "Theory and problems of physics for engineering and science". New York: McGraw Hill, 1999. ISBN 0-07-008498-X
  2. I. Saveljev "Füüsika üldkursus" Tallinn: Valgus, 1978.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]