Sitsiilia vesprid

Sitsiilia vesper
	Osa Sitsiilia vespri sõjast
	"Sitsiilia vesper", Francesco Hayez (1846)
Toimumisaeg	30. märts 1282
Toimumiskoht	Sitsiilia
Osalised
Sitsiilia mässajad ; Bütsants; Aragóni kuningriik	Carlo I
Väejuhid või liidrid
Alaimo Lentinist	Anjou Carlo I

Sitsiilia vesper oli mäss Sitsiilia saarel, mis puhkes 1282. aasta ülestõusmispühade ajal Prantsuse/Anjou dünastia kuninga Carlo I valitsemise vastu, kes valitses Sitsiilia kuningriiki aastast 1266. Kuue nädala jooksul tapsid mässulised umbkaudu 3000 prantslast ja kuningas Carlo kaotas kontrolli saare üle. See oli Sitsiilia vespri sõja algus.

Taust

Paavst versus Hohenstaufenid

Ülestõusu juured peitusid Hohenstaufenite (kes 13. sajandil valitsesid Saksamaad ja enamust Põhja-Itaaliat) ja paavsti vahelises võitluses kontrolli saavutamiseks Itaalia üle, eriti kiriku pärusmaa üle, mida tunti Kirikuriigina. Kirikuriik oli Saksa-Rooma riigi osa ja asus Hohenstaufenite Põhja-Itaalia valduste ja Hohenstaufenite Sitsiilia kuningriigi vahel. Aastal 1245 kuulutas paavst Innocentius IV Friedrichi troonilt tõugatuks ning õhutas talle vastupanu Saksamaal ja Itaalias. Kui Friedrich aastal 1250 suri, päris tema valdused tema poeg Konrad. Pärast Konradi surma aastal 1254 järgnes segaduste aeg; lõpuks saavutas kontrolli Sitsiilia kuningriigi üle Friedrichi poeg Manfred, kelle valitsemisaeg kestis aastatel 1258–1266.

Manfred ei osalenud Saksamaa poliitikas, kus interregnum kestis kauem ja keisrit ei olnud aastani 1274. Algul nimetas ta end oma vennapoja Konradi poja Konradini regendiks. Siiski kroonis Manfred end hiljem kuningaks, pärast valeteadet Konradini surmast. Manfred soovis lepitust paavstiga (millega oli seletatav tema toetus maatule Ladina keisrile Balduinile). Siiski ei olnud paavst Urbanus IV ja hiljem paavst Clemens IV valmis tunnistama Manfredit Sitsiilia seaduslikuks valitsejaks ja püüdsid teda relva jõul kukutada, kuna kirikuvande alla panemine ei olnud piisav.

Pärast ebaõnnestunud katseid värvata Inglismaa paavsti eestvõitlejaks Manfredi vastu seadis Urbanus IV oma kandidaadiks Sitsiilia troonile Kapetingide dünastiasse kuuluva Prantsusmaa kuninga Louis IX venna Carlo I Anjou. Carlo tungis Itaaliasse ning võitis ja tappis Manfredi aastal 1266 Benevento lahingus, saades Sitsiilia kuningaks. Aastal 1268 tungis Konradin, kes oli vahepeal täisealiseks saanud, Itaaliasse oma trooni tagasi nõudma, kuid võideti Tagliacozzo lahingus ja hukati hiljem. Carlo oli nüüd enamuse Itaalia vaieldamatu isand.

Anjou Carlo ja Sitsiilia rahutused

Carlo pidas oma Sitsiilia territooriume hüppelauaks oma Vahemere ambitsioonidele, mis sisaldasid Bütsantsi keisri Michael VIII Palaiologose kukutamist ja selle aja rikkaima läänemaailma linna Konstantinoopoli vallutamist. Kuigi tema valitsemine oli üsna lihtne, tekkisid Sitsiilias rahutused, kuna saar mängis Carlo impeeriumis väga teisejärgulist rolli – selle aadlikud ei pääsenud oma saare valitsemise juurde ja neil ei olnud välismaiseid sissetulekuallikaid nagu Carlo prantsuse, provansaali ja napoli subjektidel; ka olid maksud suured, kuid neid kulutati väljaspool Sitsiiliat, Carlo mitmetele sõdadele, seega halvenes Sitsiilia majanduslik olukord.

Rahutusi õhutasid ka Bütsantsi keisri Michael Palaiologose agendid, kuna viimane oli meeleheitel Carlo kavandatavast sissetungist tema riiki, ja ka Manfredi väimehe Aragóni kuninga Pedro III agendid, kuna viimane nägi oma naist Costanzat õigusjärgse pärijana Sitsiilia troonile.

Ülestõus

Sündmus sai oma nime ülestõusust, mis algas vespri ajal esmaspäeval, 30. märtsil 1282 Püha Vaimu kirikus Palermo külje all. Kuna linna piirid on sajanditega laienenud, asub kirik nüüd linna piires. Vespriööst alates tapeti kuue nädala jooksul tuhandeid Sitsiilia prantslastest asukaid. Sündmused, millest ülestõus algas, pole täpselt teada, kuid erinevatel kirjeldustel on ühiseid elemente. Ainult väike küla Sperlinga kaitses prantsuse sõdureid liivakivisse kaevatud kindluses.

Steven Runcimani järgi tegelesid sitsiillased kiriku juures pühadepidustustega ning rühm prantsuse ametnikke ühines nendega ja hakkas jooma. Seersant Drouet vedas rahvahulgast välja noore abielunaise, tülitades teda. Naise abikaasa ründas sellepeale Drouet'd noaga, tappes ta. Kui teised prantslased püüdsid oma kaaslase eest kätte maksta, valgus sitsiillaste rahvahulk neile peale ja tappis nad kõik. Samal ajal hakkasid kõik kirikukellad Palermos vespri jaoks helisema. Runciman kirjeldab kõige paremini öö meeleolu:

„Kellade helina peale jooksid kullerid läbi linna, kutsudes Palermo mehi rõhujate vastu üles tõusma. Korraga täitusid tänavad vihaste relvastatud meestega, kes karjusid "surm prantslastele" (Moranu li Francisi sitsiilia keeles). Kõik vastutulnud prantslased löödi maha. Nad läksid kõrtsidesse, kus prantslased sageli käisid, ja majadesse, kus nad elasid, säästmata ühtegi meest, naist või last. Sitsiilia tüdrukud, kes olid prantslastega abielus, hukkusid koos oma abikaasadega. Mässajad tungisid dominikaani ja frantsiskaani kloostritesse; ning kõik välismaised mungad lohistati välja ja neil kästi hääldada sõna ciciri, mille kõla prantslaste keel ei suutnud kunagi korralikult esile tuua. Igaüks, kes eksis, tapeti. Järgmiseks hommikuks leidis oma kaks tuhat prantsuse meest ja naist surma; ja mässajad saavutasid täieliku kontrolli linna üle.“

Huvitav on teade šibboletist, mida põlissitsiillased kasutasid prantslaste väljasõelumiseks.

Leonardo Bruni (1416) versiooni järgi pidasid palermolased pidustusi väljaspool linna, kui prantslased tulid relvi otsima, ja hakkasid sel ettekäändel naiste rindu käperdama. Siis algas mäss, prantslasi rünnati algul kividega, siis relvadega, tappes nad kõik. Uudised levisid teistesse linnadesse, mis viis mässuni kogu Sitsiilias.

On ka kolmas sündmuste versioon, mis on üsna lähedane Runcimani versioonile, erinedes ainult pisidetailides. See lugu on osa saare suulisest pärimusest kuni tänapäevani. Siiski ei saa suulist pärimust kinnitada ja selles on ajaloolastele vähe huvi, küll aga sotsioloogidele.

Legendi kohaselt oli Giovanni da Procida vandenõu peaideoloog, mis viis vesprimässuni.

Vahetult pärast

Pärast juhtide valimist Palermos saadeti käskjalad levitama sõna üle kogu saare, et mässajad ründaks kohe, enne kui rõhujad leiavad aega vastupanu korraldamiseks. Võttis kaks nädalat, enne kui mässajad saavutasid kontrolli enamuse saare üle, ja kuus nädalat, kui kogu saar oli mässajate kontrolli all, peale tähtsa erandi Messina näol, kuna see oli hästi kaitstud, ja seda juhtis Riso perekond, kes jäi Carlole ustavaks. Kuid 28. aprillil puhkes ka seal mäss ja, mis kõige tähtsam, saarlaste esimene toiming oli pista tuli otsa sadamas paiknevale Carlo laevastikule. On teada, et kuuldes laevastiku hävitamisest, sai kuningas Carlo aru, kui tõsine oli tema olukord, ja hüüatas "Issand jumal, kuna sa rõõmustad minu rikutud õnne üle, lase mul aeglaselt taanduda".

Carlo asetäitja Herbert ja tema perekond olid turvaliselt Mategriffoni kindluses, kuid pärast mõnda aega läbirääkimisi lubasid mässajad Herbertil ja tema perekonnal turvaliselt saarelt lahkuda tingimusel, et need kunagi ei naase. Pärast korra taastamist linnas kuulutasid linlased välja vaba kommuuni, mis vastutas ainult paavsti ees. Nad valisid juhid, kellest üks oli Bartolomeo di Neocastro, kelle tähtsus kasvas sündmuste arenedes ja kes hiljem pani enamuse mässust kirja teosesse "Historia Sicula", mis on oluline, kuid mõneti vastuoluline informatsiooniallikas ajaloolastele. Jällegi oluline, juhi järgmine samm oli saata Genova kaupmehe Alafranco Cassano kaudu keiser Michaelile sõna, et tema vaenlast Carlot on löödud. Alles seejärel saadeti saadikud paavst Martinus IV juurde nõudega tunnustada iga linna saarel vaba kommuunina, mille ainus isand oleks püha kirik. Saarlased lootsid sama staatust nagu Veneetsial, Genoval, Pisal ja teistel linnadel, vabad moodustama oma valitsust, kuid moraalselt vastutavad ainult paavsti ees, kes hoiaks ähmast ja ebastabiilset süserniteeti. Kuid prantslasest paavst oli kindlalt Carlo poolel ja suunas sitsiillasi tunnustama Carlot oma õigusjärgse kuningana. Kuid Martin alahindas sitsiillaste viha prantslaste, eriti Carlo, vastu, kuna see valitses kuningriiki Napolist, mitte Palermost, kus ta oleks näinud oma ametnike põhjustatud ebaõiglust. Carlo saareametnikud ei kuulunud tema järelevalve alla; ta ei näinud saamahimu, kuritahtlikku käitumist, mis väljendus vägistamiste, varguste ja mõrvadena, ega näinud kõrgeid makse talupoegade napi omandi vastu, mis hoidis nad vaesena, ega toonud rikkust nende ellu.

Aragoni sissetung

Pärast mässajate ebaõnnestunud palvet paavstile, kus nõuti vabade kommuunide staatust, pöördusid saarlased Pedro III poole, kelle naine Costanza oli Manfredi tütar, Heinrich VI lapselapselaps; ja ainus elusolev Friedrich II pärija, kes ei olnud vangistuses ja oli võimeline nõudma oma õigusi. Pedro III võitles oma naise nõude eest kogu Sitsiilia kuningriigile.

Pedro III ehitas ja seadis enne vesprit valmis sõjalaevastiku ning paavsti päringule nii suure sõjalaevastiku vajaduse kohta teatas Pedro, et seda kasutatakse moslemite vastu piki Aafrika põhjarannikut, kuna tal oli seal õigustatud kaubandushuvisid ja ta vajas neile kaitset. Seega, kui Pedro sai sitsiillastelt appikutse, oli ta mugavalt Aafrika põhjarannikul Tunises vaid 200 miili kaugusel saarest. Algul teeskles Pedro ükskõiksust sitsiillaste palvete ja saare saatuse suhtes, kuid mõne päeva pärast Pedro siiski nõustus. Ta käskis laevastikul Sitsiiliasse seilata, ning randus 30. augustil 1282 Trapani juures. Marssides vägedega Palermo suunas järgnes tema laevastik piki rannikut. Pedro osalemine muutis ülestõusu iseloomu kohalikust mässust Euroopa sõjaks. Pedro saabus Palermosse 2. septembril ja võeti algul rahva poolt ükskõikselt vastu, üks välismaine kuningas asendas vaid teist; nad eelistasid rohkem vaba kommuuni paavsti ebamäärase eestkoste all. Siiski, kui paavst Martinus nõudis rahvalt Carloga nõustumist, andis Pedro saarlastele lubaduse, et need võivad nautida iidseid privileege, mis neil olid normanni kuninga Wilhelm Hea ajal. Seejärel nõustuti Pedroga kui rahuldava teise valikuga ja ta krooniti 4. septembril rahva hõisete saatel Palermo katedraalis, seega sai temast ka Sitsiilia kuningas Pietro I.

Paavsti õnnistusel ei tulnud Carlo vasturünnakut kaua oodata; tema laevastik Napolist saabus ja blokeeris Messina sadama. Ta tegi mitu katset saarel vägesid maandada, kuid kõik need tõrjuti tagasi.