Signaalvähk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Signaalvähk
Pacifastacus leniusculus 01 by-dpc.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond Vähid Crustacea
Klass Kõrgemad vähid Malacostraca
Selts Kümnejalalised Decapoda
Ülemsugukond Astacoidea
Sugukond Jõevähklased Astacidae
Perekond Pacifastacus
Liik Signaalvähk
Binaarne nimetus
Pacifastacus leniusculus
(Dana, 1852)

Signaalvähk ehk tähnikvähk (Pacifastacus leniusculus) on kümnejalaliste seltsi jõevähklaste sugukonda kuuluv loomaliik.

Tema looduslik levila on läänepoolses Põhja-Ameerikas. Eestis levib kui invasiooniohtlik võõrliik.[2]

Introdutseerimine Euroopasse[muuda | muuda lähteteksti]

Kuivõrd Euroopas pärismaine jõevähk kannatab tugevasti vähikatku käes, mis levib püügivahendite kaudu veekogust veekogusse, otsis Rootsi bioloog Gunnar Svärdson liiki, keda võiks kasvatada vähikatku ohuta. Ta introdutseeris Ameerikast signaalvähi Rootsi veekogudesse 1960ndate algul. See oli liigi introdutseerimise algus Euroopasse. Peatselt viidi liik ka Jaapanisse. Teda hakati mitmel pool kasvandustes kasvatama, näiteks 1970ndatel Inglismaal.

Kuigi signaalvähk ei haigestu vähikatku, jäeti alul tähele panemata, et ta siiski kannab seda haigust edasi ning on kohalikule liigile seetõttu ohtlik. Samuti on signaalvähk viljakam ja elutingimuste suhtes vähem nõudlik kui jõevähk.

Levik Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Noor signaalvähk liigutamas oma värvilaikudega sõrgu, nii justkui semaforidena signaliseerides. See andis Gunnar Svärdsonile põhjuse "signaliseerimist" liigi rahvuskeelses nimetuses kasutada.

Signaalvähki leiti Eestis vähiuuringute käigus 2008. aastal Mustjõest Harjumaalt ja 2010. aastal Saaremaalt Riksu ojast. 2012. aastast on neid tabatud ka Vääna jõest Harju maakonnas[3].

Saaremaalt Riksu ojast leiti signaalvähke esialgu vaid mõnesajameetriselt jõelõigult, mis jäi Lõmala-Lümanda maanteel paiknevast Riksu sillast üles- ja allavoolu. Vähi levila laienes aga kiirelt ja hõivab nüüdseks juba oja kesk- ja ülemjooksu. 2014. aastal paigutati ligi viie kilomeetri pikkusele ojalõigule 98 vähimõrda, millega tabati 286 signaalvähki, kuid enam mitte ühtegi jõevähki.[4]

Võõrliigi nagu signaalvähk ümberasustamine on Eestis keelatud ja selle eest võidakse määrata rahatrahv kuni 300 trahviühiku ulatuses.[4]

Eesti Maaülikool uurib laboris signaalvähki, et ohjeldada tema levikut ja kaitsta jõevähki.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Svärdson, G. 1965. The American crayfish Pacifastacus leniusculus (DANA) introduced into Sweden. Rep. Inst. Freshw. Res., Drottningholm 46: 90–94.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]