Seitsmes rahukevad

Allikas: Vikipeedia
Seitsmes rahukevad
Autor Viivi Luik
Kaane kujundaja Andres Tali
Päritolumaa Eesti NSV
Keel eesti
Žanr(id) proosa
Kirjastaja Eesti Raamat
Avaldamisaeg 1985
Väljaande tüüp pehmekaaneline
Lehekülgi 191 lk
Mõõtmed ja kaal 139 × 210 mm
Eelnev raamat "Kõik lood Leopoldist" (1984, lasteraamat)
Järgnev raamat "Kolmed tähed" (1987, lasteraamat)

"Seitsmes rahukevad" on Viivi Luige 1985. aastal Eesti NSV-s ilmunud autobiograafiline romaan.

Romaan tugineb Luige mälestustele lapsepõlvest Viljandimaal. Peategelase, ligi viieaastase lapse kaudu käsitleb ta Eesti NSV argipäeva 1950. aastate alguses Eesti külas. Tegevustik paigutub vahemikku 1950. aasta augustist 1951. aasta varakevadeni. Minavormis jutustaja tekstis vaheldub olevikukirjeldus lapse tulevikuvisioonide ning tagasivaadetega 1980. aastatest. Teksti on pikitud rohkelt luulet.

"Seitsmendat rahukevadet" võib pidada jätkuks Luige toonasele, stagnatsiooni ajal kirjutatud ühiskonnakriitilistele kogudele.[1] See on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, ukraina, vene, mäemari ja katkenditena inglise keelde.

Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Joel Sang võrdles romaani ilmumise järel Friedebert Tuglase "Väikese Illimariga" (1937), kuid tegu on vastandlike teostega: erinevalt Tuglase teose peategelasest on Luige romaanis kujutatud lapsepõlve, kuhu lugejal pole soovi naasta.

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1986 Juhan Smuuli nimeline kirjandusauhind
  • 1986 Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhind
  • 1987 Nõukogude Eesti preemia

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Linda Kaljundi "Eesti lugu: Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"". Eesti Päevaleht, 29. mai 2009 (kasutatud 21. august 2012)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]