Sadul

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib looma turjale asetatavast sadulast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Sadul (täpsustus).

Sadul Satteldorfi vapil

Sadul on hobuse või muu sõidu- või veolooma seljale turjale asetatav ratsaniku iste või kandami alus.

Euroopa[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopas tuli jalustega kõva puusadul kasutusele I aastatuhande keskpaiku pKr turgi rändhõimude vahendusel.[1]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kasutati talurahva poolt 19. sajandi keskpaigani vanapärast puusadulat, nahkkattega sadul oli haruldane.[1] Sadul koosnes kahest hobuse seljale toetuvast piklikust lauast ehk jalasest. Jalaseid sidusid eest ja tagant puust kaared ehk koljud. Esikoljul oli nupp, mida ratsanik sai kasutada käepidemena. Hobuse selja kaitseks paigutati sadula alla kott, mis oli täidetud seaharjaste, heinte või takkudega. Sadul kinnitati hobuse selga kootud, harva ka nahast sadulavööga.[2] Sadula küljes rippusid nööri otsas rauast või tugevast puuvitsast jalused. Naistesadulaid, millel istuti küljetsi, kasutati Mulgimaal (seljatoega) ja saartel (seljatoeta). Saarte puusadulad olid kaunistatud lõikekirjaga, mujal enamasti kaunistus puudus.[1]

Puidust sadulat või sadula puidust alumist osa nimetatakse ka rübiks.[3]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Praegusel ajal valmistatakse sadulaid nahast, kunstnahast ja muudest sünteetilistest materjalidest. Sadulad on kergekaalulised ja neid on lihtne hooldada.

Sadulad on erineva konstruktsiooni ja otstarbega:

  • üldsadulad
  • muudetava raamiga sadulad
  • raamita sadulad
  • hüppesadulad
  • koolisõidu sadulad
  • ponide sadulad
  • islandi sadulad

Kunstnahast sadulad näevad välja kui päris nahast. Sadulatel kasutatakse mikrokiust seemisnahaimitatsiooniga põlvepatju, tugevaid BioThane®-materjalist sadulavöötrippe, sünteetilise villtoppega pehmeid paneele, sünteetilisi sadularaame, mille esikaare laiust on ise võimalik muuta, takjakinnitustega põlvetugesid, õhktäitega eemaldatavaid sääretugesid jne.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 266
  2. Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 187
  3. Eesti keele seletav sõnaraamat

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]