Sven Aggesen

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sven Aggesen ehk Svend Aggesen ehk Sven Aggesøn ehk Sven Agessøn (Aageson, Aggessøn) ehk Svend Aagesen ehk Sven Aagesen ehk Sveno Aggonis ehk Sueno Agonis Filius (sündinud 1140. aastate paiku, surmaaeg teadmata) oli taani ajaloolane. Ta kirjutas Taani ajaloo "Brevis historia regum Dacie" ning oli esimene nimepidi teadaolev taani ajaloolane.

Ta oli aadlisoost ning teda peeti Palnatoke ja Svend Harkhabeme järglaseks. Juba esivanem Trugot oli üks taani juhtivaid mehi. Tema vanavanaisa oli kuninga ihukaitsja Svend Thrugotsen ja tema onu oli Lundi peapiiskop Eskil. Lundi peapiiskopil Asseril oli vend Sven, kes oli Viiburi piiskop, ja vend Christian, kelle üks poeg oli Eskil ja teine oli Sven Aggeseni isa Agge.

Tõenäoliselt sai ta hariduse mõnes Taani kloostris, aga tema laialdased teadmised antiigist ja eriti vanarooma ajaloolastest lubavad arvata, et ta õppis ka välismaal, võib-olla Prantsusmaal.

Ta oli Valdemar I ja Knud VI teenistuses ning saatis neid sõjakäikudel. On oletatud ka, et ta oli vaimulik. Ta nägi pealt Pommeri vallutamist.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Sven Aggesen kirjutas soliidses keskaegses ladina keeles luule- ja proosatsitaatidega Vulgatast. Ta tunnistas ise, et Saxo Grammaticusel on õilsam stiil kui temal. Oma raamatute eessõnades rõhutab ta ajaloosündmuste ülestähendamise tähtsust. Ta ei täitnud oma töödega kellegi tellimust ja erinevalt Saxo Grammaticuselt ei pühendanud ta neid ühelegi soosijale. Sellegipoolest ta eeldas, et need säilivad pärast tema surma.

Tõenäoliselt 1181–1182 valmis Aggeseni ladinakeelne tõlge Knud Suure aegsest seadustekogust "Vitherlag" (Lex castrensis), mis sätestas õukonna reeglid ja kuninga kaaskondlaste (Thinglith) vahelised õigussuhted. Viimased pidid olema omavahel viisakad. Juba sada aastat hiljem kuningas Nielsi ajal leevendati karistusi üleastumiste ees tunduvalt. Lundi peapiiskop Absalon ja Knud VI sätestasid kirjutatud seadusega kindla praktika. Ka Saxo Grammaticus kirjutas sellest seadusest, ja peale selle on olemas ka kolmas kaasaegne versioon. Nende kolme teksti ja nende allikate (võib-olla suulise pärimuse) suhe on vaidluse all.

"Lex castrensise" eessõna järgi kavatses Aggeson koostada Taani kuningate genealoogia, millest aga on säilinud ainult sissejuhatus.

Peale selle koostas Aggesen võib-olla 1187 valminud kokkuvõtte Taani ajaloost "Brevis historia regum Dacie", mis ulatub umbes 300 pKr valitsenud legendaarsest Taani kuningast Skjoldist kuni 1185. aastani. Autor kaebab eessõnas, et tal oli napilt materjali, ning vannutab, et tahab kirjutada võimalikult tõetruult. Skjoldist algavat ajalookirjeldust jätkab ta pikkade kuningate ridade üleslugemisega. Põhjalikumalt räägib Aggesen legendaarsest Uffest, kes ei olevat kuni 30. eluaastani rääkinud. Kui keiser kutsus Uffe vana poolpimedat isa kuningas Vermundit troonist Saksamaa kasuks loobuma või võitlema, olevat Uffe letargiast üle saanud ning võitnud kõige tugevamat sõjameest ja väljakutsuja poega. Teine pikem jutustus räägib 10. sajandi esimesel poolel elanud kuningast Gorm Vanast ja tema ilusast abikaasast Thyrast, keda keiser olevat asjata püüdnud veenda oma abikaasat maha jätta ja Taanit Saksamaale üle anda. Ka Thyra pojast Harald Sinihambast ning selle pojast Svend Harkhabemest on üksikasjalikumalt juttu. Taani ajaloo viib Aggeson seejärel oma aega välja. Teose lõpus räägib ta muu hulgas Valdemar I vägitegudest, nagu Rügeni risiusustamisest; ka Valdemari abikaasast Minski Sofiast on eraldi juttu.

Oma allikate kohta ei ütle Aggesen peaaegu midagi. Uffet kujutades kasutas ta nähtavasti Inglise päritolu elulugu "Vitae duorum Offarum", Sven Harkhabeme kujutamisel vanimat Taani ajalugu, 1140. aasta paiku kirjutatud teost l "Chronicon Roskildense" ning võib-olla Bremeni Adama ajalooteost "Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum". Teisteks allikateks võisid olla muu hulgas pühakute elulood, kirjalikud kuningate nimekirjad, muistendid, perekonnapärimus ja kaasaja puhul isiklik kogemus.

Aggeseni teosed on säilinud ainult kahe väga erineva kirjaliku allikana 17. sajandist: üks on Taani kuninglikule ajaloolasele Claus Christoffersen Lyschanderile omistatud käsikiri, teine on taani filoloogi ja ajaloolase Stephan Hansen Stephaniuse 1642. aasta paiku trükitud väljaanne "Suenonis Aggonis filii. Christierni nepotis, primi Danicae historici, quae extant opusculae". Lyschanderi versioon on arvukate raskesti äraarvatavate lühendite tõttu raskesti arusaadav. Klassikaline filoloog Martin Clarentius Gertz avaldas 1915 Lyschanderi käsikirja puhastatud redaktsiooni "En ny Text af Sven Aggessøns Værker", mida on hiljem ka kritiseeritud.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]