Saare keel
Saare keeleks nimetatakse rahvakeeles Saaremaa põliselanike saarlaste räägitavaid murrakuid. Keeleteaduslikult on tegu eesti keele saarte murde osaga, mis murdeliigendustes jagatakse Lääne-Saaremaa ja Ida-Saaremaa murrakurühmadeks. Lääne-Saaremaa alla kuuluvad Jämaja, Anseküla, Kihelkonna ja Mustjala murrak, Ida-Saaremaa alla Kärla, Kaarma, Püha, Karja, Valjala, Jaani ja Pöide murrak.[1]
Teatud tunnuste järgi on saare keelt võimalik kuulates eristada näiteks keskmurdest ja läänemurdest (nn mandrimeeste keelest), teiste tunnuste järgi aga hiiu keelest.
Saare keele põhilised tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Saare keele üheks tuntumaks tunnuseks on õ asemel ö hääldamine, see tunnus puudub ainult Pöide idaosas[1]. Peenendust kasutavad saarlased üksnes siis, kui kaashäälikule ei järgne i-d. Näiteks kui mandril öeldakse peenendatult nii kas’s kui ka kas’sid, siis Saaremaal jääb sõna kassid peenendamata.[2]
Saaremaal on veel laulev intonatsioon, mis on eriti tugev lääne pool, ning kujunenud ammu rootsi keele kontaktide mõjul[1]. Eituses kasutatakse sageli mitut eitussõna koos, nt “ma ep tule mette” (ma ei tule)[3].
Tekstinäide
[muuda | muuda lähteteksti]Sääl, Metsa‿peres, sääl oli si `möister, kes neid tegi. Ja siis, ülalt läksid `suureks `laiaks. `Suured laiad. Si.. Need es seisa, nee on linase `riide pεεl‿ja, nii kui söduke riie vöi. Siis olid ömmeldut `jälle söhused, värvitud `löngadest, ja siiss, jälle, papp `pandi ala. Papp tömmeti jälle, siiss `pandi ala ja si‿riie tömmeti `sinna `pεεle. Siis olid suured kövad, `suured argid olid sedati, et kirikus kεisid nendega. Mihe naised, äga mette tüdrugud. Tüdrugudel ollid nee mustad üllid, mis `lamba nahast värvitud olid‿ja, siis suuret punased lapid kεisid siit, seati läbi, siit, surest `sarvede alutsi kεisid läbi, punane kaluk oli.[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll & Jüri Viikberg. 2018. Eesti murded ja kohanimed. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tiit Hennoste (toim). Tartu: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts.
- ↑ Põld, Enel & Anton Malmi. 2019. Kas saarlaste kõnepruuk näitab tõesti hääbumise märke? ERR Novaator.
- ↑ Viikberg, Jüri. 2019. Murdekiiker. Eesti murdenäiteid kõnes ja kirjas. Tehniline teostus Marko Petron, Indrek Hein, toimetajad Mari-Liis Kalvik, Tiina Laansalu. Eesti Keele Instituut. Veebiväljaanne. https://arhiiv.eki.ee/murded/kiiker/murded/S.html
- ↑ EMH 869. Anna Kaju, 1966. Mustjala kihelkond, Abula küla. Lindistanud Mari Must, Aili Univere & Valdek Pall. https://arhiiv.eki.ee/murded/kiiker/tekstid/lihtne/mustjala.html.