Süsteemne omandatud resistentsus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Süsteemne omandatud resistentsus ehk süsteemselt omandatud resistentsus (inglise keeles systemic acquired resistance, lüh SAR; ka kestev resistensus) on enamiku taimede (sh katteseemnetaimed) taimeimmuunsuse liik, mille aktivatsioon, immuunvastus ja toime ning signaaliedastussüsteem põhineb organismi eelneval kokkupuutel patogeeniga.

Patogeenidena peetakse silmas kas viiruseid, baktereid või seenpatogeene.

Kaitseks putukate eest käivitatakse indutseeritud süsteemne resistentsus (inglise induced systemic resistance).

Süsteemne omandatud resistentsus on analoogne loomade immuunsüsteemi vastava liigiga, kuid selle täpseid mehhanisme ja molekule käesoleval ajal ei tunta.

Süsteemse omandatud resistentsuse võivad aktiveerida suur hulk patogeene seetõttu loetakse seda mitte-spetsiifiliseks kaitsevõimeks mille edukus sõltub akumuleerunud endogeensest kaitsehormoonist salitsüülhappest, selle tase võib kokkupuutel tuttava mikroobiga tõusta mitmesajakordselt.

Arvatakse, et süsteemne omandatud immuunsus, millele on eelnenud effector-triggered immunity (ETI), võib korduval kokkupuutel bakterite, viiruste ja seentega, käivituda kõikides taime osades ja selle tulemusel vabastatakse lämmastikoksiidi, reaktiivseid hapniku osakesi, salitsüülhapet jt aineid. Salitsüülhape vähendab ensüümi katalaas abiga vesinikperoksiidi taset[1], see aga võib viia peremeesorganismis 'surnud' rakkude kolde tekkimiseni - nekroosini, see on taimeimmuunsuse indutseeritud immuunvastus, mida tuntakse 'ülitundliku immuunvastusena' (hypersensitive response).

Süsteemne omandatud immuunsus aga integreeritakse taime sees ka teistele taimerakkudele ja - kudedele.

Taimed kasutavad immuunretseptoreid tuvastamaks mikroobidega kokkupuute tulemusel säilitatud signaliseerimismehhanisme, mille signaalmolekuliks peetakse lipiidmolekuli. Omandatud kaitsevõime on taimedel abiks haiguskindluse saavutamisel ja võimust võtnud taimehaigusest paranemisel.

Taimede süsteemselt omandatud kaitsevõimet seostatakse mitmete nn patogeneesiga-seotud kaitsegeenide induktsiooniga ja seetõttu loevad teadlased, et nimetatud immuunsust saavad taimed järglastele edasi pärandada.[2]

Tubaka ja müürlooki bakteriaalse ensüümiga salicylat-hydroxylase 'rikastatud' transgeensed taimed ei ole võimelised salitsüülhapet väljastama see aga inhibeerib süsteemset omandatud immuunsust ja neil taimedel tõuseb vastuvõtlikkus viirus-, seen- ja bakterinfektsioonidele.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Julius M. Cruse, MD, PhD,Robert E. Lewis, "Atlas of Immunology", 3.trükk, CRC PRess, lk 799, 2010, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.09.2014)(inglise keeles)
  2. Jyoti Shah, Ratnesh Chaturvedi, Zulkarnain Chowdhury, Barney Venables ja Robby A. Petros, Signaling by small metabolites in systemic acquired resistance, August 2014, DOI: 10.1111/tpj.12464, © 2014 The Authors The Plant Journal © 2014 John Wiley & Sons Ltd, 79. väljaanne, nr 4, l 645–658, veebiversioon (vaadatud 27.09.2014) (inglise keeles)
  3. Peter Sitte, Hubert Ziegler, Fridrich Ehrendorfer, Andreas Bresinsky, "Strasburger. Lehrbuch der Botanik für Hochschulen", 34. trükk, Gustav Fischer Verlag, lk 347, 1998, ISBN 3 437 25500 2, (saksa keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

PMCID: PMC3024125, veebiversioon (vaadatud 06.10.2014) (inglise keeles)

Induced systemic resistance

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Systemic acquired resistance seisuga 27.09.2014.