Ruth Peramets-Püss
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2007) |
Ruth Peramets-Püss (28. november 1927 Tallinn – 3. august 2005) oli Eesti Televisiooni diktor. Teda kui ülipopulaarset lastesaadete juhti hüüti tädi Rutiks.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Ta õppis Tallinna 15. Algkoolis ja Tallinna 8. Keskkoolis.
1946. aastal asus ta tööle Eesti NSV Metalli- ja Keemiatööndusliitu, kus töötas administratiiv-ametikohtadel.
Diktori leidmiseks korraldati Eestis televisiooni algusajal 1955. aastal konkurss, kuid hulga kandidaatide seast sobivat ei leitud. Juhtumisi näidati just konkursipäeval televisioonis mängufilmi, kus peaosa mängis Ruth Peramets, ning tema kutsutigi diktoriks. 1955. aasta 15. augustil vormistati Ruth Peramets poole kohaga Tallinna Televisioonistuudio diktoriks.
Ilmar Raag kirjutab: "Temas oli stiili, mida hea meelega kutsuti "eestiaegseks kasvatuseks". Loodus oli talle andnud seda õppimatut ekraanisarmi, mis paljudele jääbki unistuseks."[1]
1955. aastal mängis ta mängufilmides "Andruse õnn" ja "Jahid merel" ning oli sel ajal ajutiselt töölt vabastatud.
1967. aastal hakkas ta juhtima lastesaadet "Tädi Ruthi jutt", mille järgi hakati teda hüüdma tädi Ruthiks.
Ta töötas Eesti Televisioonis kuni 1984. aasta 28. aprillini. Ekraanilt lahkumise järel loobus Ruth Peramets-Püss kõigist intervjuudest ning avalikest esinemistest ja pühendus ainult perekonnale.
Ruth Püss suri 3. augustil 2005 ja ta maeti 12. augustil 2005 Metsakalmistule.[2]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2005 – Valgetähe V klassi teenetemärk
- 2005 – Eesti Televisiooni elutööpreemia
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ruth Peramets-Püss oli 1968. aastani abielus näitleja Richard Perametsaga.
Hiljem oli abielus teleoperaator Arvi Püssiga (1937-2010).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Tiina Kruus. Kui telekuningannad tulid koju Eesti Naine 2004, nr 6
- Eesti Televisioon mälestab meie hulgast lahkunud tädi Ruthi ERR Uudised, 4. august 2005
- "Hüvasti, lapsepõlve lemmiktädi Ruth!" Ilmar Raagi järelehüüe ning Eve Viilupi, Hendrik Toompere seeniori ja Tiiu Vahi meenutused. Postimees, 6. august 2005