Rohesein

Allikas: Vikipeedia
Maia Noorsalu loodud taimetrepp Tartus Lõunakeskuses
Taimetrepp Pärnus Pärnu Keskuses (autor Maia Noorsalu)
Taimevaip Tartus Lõunakeskuses (autor Maia Noorsalu)

Rohesein on sein, mis on osaliselt või üleni kaetud taimestikuga ja sisaldab kasvusubstraati, näiteks mulda. See meetod sobib taimekasvatuseks väikeses aias või linnakeskkonnas, kuna vertikaalpinnal kasvatamiseks on vaja vähem maapinda.

Roheseintel kasvatatakse taimi selleks ette nähtud konstruktsioonidel väikestes konteinerites, kuhu on sisse ehitatud kastmissüsteem. See annab hooldusel rohkem vabadust, kuna taimed ei vaja pidevat järelevalvet. Kasutatakse ka tugiraame, sõrestikke, kaari jne, et taimedel oleks võimalik üles- või allapoole kasvada või rippuda.

Enamikul roheseintel on integreeritud veesüsteem. Roheseinu nimetatakse ka elavateks seinteks või vertikaalaedadeks. Need tekitavad hoonetes eraldatud ruume ja lisavad hubasust.

Roheseina tuleks eristada rohefassaadist. Roheseinal paikneb kasvusubstraat tervel esiseinal, aga rohefassaadil on muld ainult seina alumises servas konteineris või maapinnal ning ronitaimi toestatakse seina esipinnal, et tekiks rohe- ehk taimefassaad.

Eri suurusega roheseinad võivad paikneda nii siseruumides kui ka õues, olla eraldiseisvad või kinnitatud olemasolevale seinale.

Illinois' ülikooli maastikuarhitektuuri professor Stanley Hart White patenteeris 1938. aastal leiutise vegetation-bearing architectonic structure and system 'arhitektuurne taimekonstruktsioon ja -süsteem', kuid see ei jõudnud tema tagahoovis olevatest prototüüpidest kaugemale.

Troopilise metsa alustaimestikule spetsialiseerunud botaanik Patrick Blanc töötas 1986. aastal koos arhitekt Adrien Fainsilberi ja insener Peter Rice'iga välja esimese suure roheseina, mis oli mõeldud Pariisi teadusmuuseumi (Cité des Sciences et de l'Industrie) siseruumi. 2005. aastal lõi Patrick Blanc koos arhitekt Jean Nouveliga taimedest välisseina Pariisi põliskultuuride muuseumi (Musée du Quai Branly – Jacques Chirac) administratiivhoonele.

Viimastel aastakümnetel on roheseinad muutunud üha populaarsemaks. Veebiandmebaasis greenroof.com on registreeritud 61 suuremõõtmelist õueroheseina. Nendest 80% on ehitatud 2009. aastal või hiljem ning 93% on rajatud 2007. aastal või hiljem. Paljud roheseinad on ehitatud avalikesse kohtadesse ja hoonetesse, näiteks lennujaamadesse, kuid nüüd on neid hakatud rajama ka mujale.

2015. aasta andmetel asub suurim rohesein pindalaga 2700 m2 Los Cabose rahvusvahelises messikeskuses ja selle lõi mehhiklasest arhitekt Fernando Romero.

Roheseinte tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Roheseinu valmistatakse enamasti moodulpaneelidest, kuhu on paigutatud kasvusubstraat, mille järgi jagatakse paneelid järgmiselt: lahtine substraat, mattsubstraat ja struktuurne substraat.

Lahtine substraat[muuda | muuda lähteteksti]

Lahtise substraadi korral kasutatakse huumuseriiulite ja -kotikeste lahendust. Muld koos istikuga asetatakse riiulile või kotti ja kinnitatakse siis seinale. Seda laadi seintel tuleb vahetada taimi õues kord aastas ja siseruumides iga kahe aasta tagant. Lahtise substraadiga lahendus ei ole sobilik piirkondades, kus võib esineda maavärinaid. Sellise roheseina maksimaalne soovitatav kõrgus on 2,5 m, kuna tugev tuul ja vihm võivad taimedele liiga teha. On olemas ka maavärinakindlaid roheseinte lahendusi. Aasias on välja arendatud viis, mis hoiab substraati roheseina küljes isegi siis, kui pinnas maavärina tõttu veeldub. Erosioonitõkkega süsteemis suudavad taimed uuesti juurduda isegi pärast mulla veeldumist. Roheseinad, kus ei ole kasutatud mulla erodeerumise vastast süsteemi, sobivad koduaedadesse, kus taimi niikuinii aeg-ajalt välja vahetatakse. Lahtise substraadi ja erosioonivastase kaitsega süsteem sobib kõikidele seinatüüpidele.

Mattsubstraat[muuda | muuda lähteteksti]

Roheseinamatte valmistatakse kookoskangast ja vildist. Mati kasutamisel tuleks arvestada sellega, et taimestik püsib seal 3–5 aastat. Selle aja jooksul muutub taimede juurestik matil valdavaks. Kui mati pindala on väiksem kui juurte maht, tekib probleeme veerežiimiga – matt ei suuda imada ja hoida vett. Probleemi lahendamiseks tuleb aeg-ajalt lõigata matist mõni tükk välja ja asendada see uuega. Osa asendatud tüki lähedal olevatest taimedest sureb, kuna uuendamise käigus lõigatakse läbi olemasolev juurestik. Matisüsteem sobib hästi sisekujundusse. Matile tuleks istutada taimed, mis suureks kasvades ei muutu raskeks. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et rohematt vajab pidevat kastmist, kuna õhuke materjal ei ole suuteline endas vett hoidma. Probleemi lahendamiseks tuleks koos rohematiga mõelda kohe kastmissüsteemidele. Mati soovitatav kõrgus on kuni 2,5 m.

Taskutega matt[muuda | muuda lähteteksti]

Poolavatud pooridega polüuretaanist valmistatud taskutega matt on viimastel aastatel olnud populaarne ja edukas roheseina meetod nii õues kui ka siseruumides. Taskutega matti saab kasutada roheseinte ja -katuste rajamisel. Kui eespool kirjeldatud matisüsteem vajas pidevat kastmist, siis taskutega mati veepidavus on märkimisväärselt suurem. Taskute sees on kookoskanga- ja vildisüsteemid, mis tänu polüuretaankattest ümbrisele hoiavad endas hästi vett. Polüuretaan pole biolagunev ja seetõttu püsib substraat elujõulisena üle 20 aasta. Roheseina jaoks pannakse taskute tagumisele küljele veekindel materjal, et maja fassaad ei saaks niiskuskahjustusi. Majale paigaldatakse võrk või konksud, millele saab kinnitada taskutega roheseinapaneeli. Taimed istutatakse ilma mullata. Niiskusrežiimi parandamiseks võib sama materjali purustada ja lisada taskutesse.

Struktuurse substraadi plokid[muuda | muuda lähteteksti]

Struktuursest moodulist moodustatakse plokid, mis oma omadustelt ei sarnane lahtise substraadi ega mattsubstraadi moodulitega. Struktuurse substraadi moodulis on mõlema eespool kirjeldatud substraadi head omadused. Plokid peavad vastu 10–15 aastat ning neid valmistatakse eri suuruse ja kujuga. Struktuurset substraati saab kohandada vastavalt taime vajadustele. Plokid saab kohandada sobivaks taimedele vajaliku veehulga ja pH alusel.

Funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Roheseinu võib kõige sagedamini leida linnakeskkonnas, kus taimed langetavad hoonete üldtemperatuuri. Linnas põhjustavad soojuse kogunemist eelkõige isolatsioon, päikesekiirguse neeldumine tänavatel ja hoonetel ning ehitusmaterjalidesse salvestuv kuumus ja neilt tagasi peegelduv kiirgus. Taimepinna temperatuur ei tõuse transpiratsiooni tõttu ümbritseva keskkonna temperatuurist kõrgemale kui 4–5 °C ning on mõnikord isegi jahedam.

Elavate seinte abil saab ka vett taaskasutada. Taimed võivad puhastada kergelt saastunud vett (nt hallveesüsteemid), imades endasse lahustunud toitaineid. Bakterid mineraliseerivad orgaanilisi ühendeid, muutes need seeläbi taimedele omastatavaks. Washingtoni osariigis Seattle'is Bertschi koolis tehakse praegu uuringut GSky Pro Walli süsteemiga, kuid tulemusi ei ole veel avaldatud.

Roheseinad sobivad eriti hästi linnadesse, sest neid on võimalik kasutada vertikaalsetel pindadel.

Samuti on need sobilikud kuivades piirkondades, sest ringluses olev vesi aurustub vertikaalsetel seintel vähem kui horisontaalaedades.

Elavad seinad täidavad linnapõllunduses ja -aianduses ka esteetilist funktsiooni. Seinu ehitatakse vahel ka hoonete sisse, et leevendada kinnise ruumi sündroomi.

Lisaks aitavad roheseinad nii sees kui ka väljas õhku puhastada.

Taimed[muuda | muuda lähteteksti]

Vertikaalselt on võimalik kasvatada peaaegu kõiki taimi. Kõige levinumad ronitaimed on metsviinapuu liigid, elulõng, tobiväät, humal, lillhernes, mungalill ja õisuba.[1] Vään- ja ronitaimed katavad suuri kõrgeid seinu, summutades linnamüra ja parandades õhku.[2]

Ka paljusid köögivilju, mis aias ohtralt kasvuruumi võtavad (kõrvits, kurk, maasikas jne), saab kasvatada vertikaalpinnal. Selliselt kasvatades on saagikus tänu paremale õhuvahetusele suurem, lemmikloomad ja haigustekitajad ei ulatu kõrgele ning saagikoristus on lihtsam.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnaruumi sobiva haljastus- ja aiandusvormina on vertikaal- ehk korrusaiandus vaid mõnekümneaastase ajalooga nähtus. Iidsetes Vahemere-äärsetes aedades on vertikaalhaljastust aga kasutatud juba aastatuhandeid.[3] Tuntuim vertikaalhaljastuse näide vanaaja ajaloost on Babüloni e Semiramise rippaiad, mis ehitati umbes 500 eKr.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vertikaalhaljastus, seemnemaailm.ee, vaadatud 13. mai 2017
  2. Vertikaalhaljastus, Megle elupeenar, 23. veebruar 2016
  3. Vertikaalaianduse boonused, juhendaja.ee, 11. mai 2015

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hindle, Richard L. "Reconstructing the 'Vegetation-Bearing Architectonic Structure and System (1938)'". Graham Foundation. Retrieved February 20, 2013.
  • Richard L. Hindle (2012): A vertical garden: origins of the Vegetation-Bearing Architectonic Structure and System (1938), Studies in the History of Gardens & Designed Landscapes: An International Quarterly, 32:2, 99–110
  • "Vertical gardens a green solution for urban setting". The Times of India. Bennett, Coleman & Co., Ltd. Feb 14, 2013. Retrieved February 20, 2013.
  • http://www.verticalgardenpatrickblanc.com/?_ga=1.1418609.1566044096.1483650856
  • "The International Greenroof & Greenwall Projects Database!". greenroofs.com. Greenroofs.com, LLC. Retrieved 17 October 2013. select 'green wall' as type and 'living wall' under 'greenroof type'
  • "Upwards trend". www.airport-world.com. Airport World. Retrieved 29 March 2013. An increasing number of airports are investing in vertical gardens and living walls to create a unique setting
  • For largest wall as of 2012, see Eric Martin; Nacha Cattan (Jun 20, 2012). "Calderon Fetes G-20 as Sun Sets on Mexico Ruling Party". bloomberg.com. Bloomberg LP. Retrieved 17 October 2013.
  • For size of wall, see "Los Cabos International Convention Center (ICC)". greenroofs.com. Greenroofs.com, LLC. Retrieved 17 October 2013.
  • http://www.wolvertonenvironmental.com/bcw.htm
  • Indoor Air |Darlington, A.; Chan, M.; Malloch, D.; Dixon, M. A. Indoor Air 2000, 10, 39–46
  • "The Effect of Indoor Foliage Plants on Health and Discomfort Symptoms among Office Workers". Retrieved 2010-12-23.
  • Ong, B. (2003). Green plot ratio: an ecological measure for architecture and urban planning. Landscape and Urban Planning, 63 (4). Retrieved June 19, 2009, from ScienceDirect database.