Aedmaasikas

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib taimest; ansambli kohta vaata artiklit Ansambel Maasikad.

Aedmaasikas

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond Roosilised Rosoideae
Perekond Maasikas Fragaria
Liik Aedmaasikas
Binaarne nimetus
Fragaria × ananassa
Duchesne ja Rozier (1785)
Sünonüümid
  • Fragaria calyculata (Duchesne) Duchesne ex Steud.
  • Fragaria caroliniana Poit. & Turpin
  • Fragaria caroliniensis Duchesne, nom. inval.
  • Fragaria chiloensis var. ananassa Duchesne ex Weston
  • Fragaria chiloensis var. calyculata (Duchesne) Ser.
  • Fragaria chiloensis var. carolinensis Duchesne ex Weston
  • Fragaria chiloensis var. tincta Duchesne ex Sm.
  • Fragaria cuneifolia Nutt. ex Howell
  • Fragaria grandiflora Ehrh.
  • Fragaria hybrida Duchesne, nom. inval.
  • Fragaria latiuscula Greene
  • Fragaria suchiana Poit. & Turpin
  • Fragaria tincta Duchesne, nom. inval.
  • Fragaria vesca var. ananassa (Duchesne ex Weston) Aiton
  • Fragaria × ananassa Duchesne, nom. inval.
  • Fragaria × ananassa nm. cuneifolia (Nutt. ex Howell) Staudt
  • Fragaria × ananassa subsp. cuneifolia (Nutt. ex Howell) Staudt
  • Fragaria × cultorum Thorsrud & Reisaeter
  • Potentilla × ananassa (Duchesne ex Weston) Mabb.
  • Fragaria vesca var. ananassa (Duchesne ex Weston) Aiton
  • Fragaria × ananassa Duchesne, nom. inval.
  • Fragaria × ananassa nm. cuneifolia (Nutt. ex Howell) Staudt
  • Fragaria × ananassa subsp. cuneifolia (Nutt. ex Howell) Staudt
  • Fragaria × cultorum Thorsrud & Reisaeter
  • Potentilla × ananassa (Duchesne ex Weston) Mabb.[1]

Aedmaasikas (Fragaria × ananassa) on roosõieliste sugukonda maasika perekonda kuuluvate mitmeaastaste igihaljaste rohttaimede tšiili maasika (Fragaria chiloensis) ja virgiinia maasika (Fragaria virginiana) hübriid.

Teaduslikult kirjeldasid aedmaasikat esimesena Antoine Nicolas Duchesne ja François Rozier 1785.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maasikate kodustamise aeg pole teada. Esimesed kindlad andmed maasikate kasvatamise kohta pärinevad 14. sajandi algusest Prantsusmaalt. Samuti kultiveerisid inkad maasikaid juba enne eurooplaste saabumist 16. sajandil. Algselt kasvatati Euroopa aedades looduslikku maasikaliiki metsmaasikat, kuid Ameerika avastamise järel toodi 17. sajandi alguses Põhja-Ameerikast Euroopasse virgiinia maasikas, et ristata seda kohaliku metsmaasikaga. Prantslane Amédée-François Frézier tõi 1714 Tšiilist Prantsusmaale tšiili maasika. Algselt juhuslikult koos kasvatatud tšiili ja virgiinia maasikad andsid aga risttolmlemisel loodusliku hübriidi, milleks on tänapäeval tuntud aedmaasikas.[2] Seega tuntakse aedmaasikat alla 300 aasta.

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Viljastunud ja õitsev õis
Pähklikesed koguvilja pinnal
Aedmaasika koguviljad ehk maasikad

Aedmaasikal on hästi arenenud narmasjuurestik ja suurem osa selle kogumassist asub kuni 25 cm sügavusel. Juured kasvavad enamasti puhmikuga võrreldes samale kaugusele ning vaid vähesed neist ulatuvad kaugemale. Ühe kuni mitme aasta jooksul surnud juurte asemele kasvavad uued juured, mis asuvad risoomile järjest lähemal.[3]

Risoomiharu on lühivõrse (lehekodarik ehk leherosett), mille tipupungast ja ülemistest külgpungadest arenevad õisikuvarred, keskmistest külgpungadest uued risoomiharud ning alumistest külgpungadest võsundid.[4]

Juurduval noorel taimel on vaid üks lühivõrse. Sügiseks areneb taimel soodsates kasvutingimustes 2–3 lühivõrset, kaheaastasel taimel on neid juba 5–9, kolmeaastasel 8–16 jne. Kõige intensiivsem harunemine toimub esimesel kolmel aastal. Vanadel taimedel külgharude areng aeglustub.[5]

Õied on tavaliselt mõlemasoolised ja moodustuvad õisikuvarre tipu- või külgpungadest. Neil on tavaliselt 5 valget või kreemikat kroonlehte, õietupp, välistupp, 20–35 tolmukat ja 100–400 emakat.[3]

Aedmaasika nn mari ehk maasikas on tegelikult lihakas koguvili, mis areneb õiepõhjast. Maasika osaviljadeks on aga pähklikesed, mis asuvad koguvilja pinnal. Igas pähklikeses on seeme.[6]

Fenoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Aedmaasikal puudub sügavpuhkus. Taime kasv peatub hilissügisel ja ta talvitub sundpuhkuse seisundis, kui õhutemperatuur langeb alla 2 °C.[4]

Juured kasvavad kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Kevadel alustavad juured kasvu, kui õhutemperatuur tõuseb kuni 7...8 °C. Õiepungad moodustuvad suvel-sügisel, kui päeva pikkus on 10–12 tundi ja öine õhutemperatuur on langenud 5...8 °C.[5]

Pärast lume sulamist kevadel ja õhutemperatuuri tõusmist üle 5 °C algab maasika kasvuperiood. Ligi 2–3 nädala pärast moodustuvad õisikuvarred. Umbes 15 ööpäeva hiljem hakkavad taimed õitsema (Eestis tavaliselt mais-juunis). Üks õis õitseb 1–4 ööpäeva. Viljastumise õnnestumiseks on optimaalne õhutemperatuur 15...20 °C. Sõltuvalt sordist õitsevad aedmaasikad 20–30 ööpäeva. Pärast viljastumist kulub ligi 30 ööpäeva saagi valmimiseni. Eestis valmivad maasikad tavaliselt juulis. Pärast saagi valmimist õisikuvarred kuivavad. Võsundid hakkavad kasvama tavaliselt pärast saagi valmimist. Noortel taimedel ilmuvad võsundid varem kui vanematel.[5]

Aedmaasikast on aretatud hulgaliselt sorte ja kultivare, mis erinevad üksteisest suuruse, värvi, lõhna, kuju, viljakuse, valmimise aja, haiguskindluse ja ehituse poolest. Mõnel sordil on eriline lehestik ja mõned erinevad oluliselt oma suguorganite arengu poolest. Tavaliselt on taime õied mõlemasoolised, kuigi toimivad kas üksnes isas- või emasõiena.

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Aedmaasikas kasvab kõige paremini täisvalguses või poolvarjus. Taimed ei talu seisvat vett. Suvel ei vaja taimed väga kõrget õhutemperatuuri, mistõttu saab aedmaasikaid kasvatada ka Soomes, Kanadas ja Venemaa põhjaosas. Aedmaasika taimed ei talu talvel väga madalaid õhutemperatuure. Külmakahjustusi saavad nad lumevaestel talvedel, kui õhutemperatuurid langevad alla −8 °C. Paks lumekiht (üle 20 cm) aitab taimi talvekülmade eest kaitsta. Õisi võivad kahjustada kevadised hiliskülmad, kui õhutemperatuur langeb alla −1 °C.[4]

Lühikeste juurte tõttu vajavad maasikataimed põua ajal kastmist. Väga tähtis on, et maasikatel oleks piisavalt niiskust kuni õitsemise alguseni ja viljade moodustamise ajal. Õitsemise ajal taimi ei kasteta. Kuiva ilma korral peab kastma ka augustis ja septembris, sest sel ajal moodustuvad õiepungad, millest sõltub järgneva aasta maasikasaak.[7]

Aedmaasika sortidel on erinevad nõuded mullalõimise suhtes. Mulla soovitatav huumusesisaldus on 2½–3½% ning optimaalne pH on 5,5–6,0. Taim vajab kasvuajal vähe lämmastikku ja on tundlik kõrge kloorisisalduse suhtes.[4]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kilemultšiga maasikapeenrad kasvuhoones
Maasikaid koristatakse käsitsi
Kodustes tingimustes valmistatud maasikaliköör
Maasikakook

Taimi istutatakse üldjuhul aprillist kuni juunini ja juulist kuni augusti alguseni, et nad jõuaksid enne talve korralikult juurduda. Tavaliselt istututatakse siiski kevadel. Suurtel põldudel istutatakse ühele hektarile 20–30 tuhat taime. Suurema istutustiheduse korral on tõenäolisem haiguste levik. Sobiv peenarde vahekaugus on 1–1,2 m ja taimede vahekaugus peenral 3–5 dm. Kasutatakse ka paarispeenraid, kus ridadevaheline kaugus on 6–8 dm.[7]

Maasikaid saab kasvatada ka seemnest, aga see jääb üksnes hobikasvatajate tegevuseks, sest maasikate suurtootjad seda ei tee. Maasikaseemneid saab küll kauplustest osta, aga mitte nii suures koguses, et tervet maasikapõldu täita. Tavaliselt kasvatatakse maasikaid võsunditest.

Umbrohu tõrjumiseks kasutatakse tavaliselt kilemultši, harvem saepurumultši. Võimalik on veel katta muld õlgede või põhuga (põhus ei tohi olla umbrohutaimi). Multši abil jäävad maasikad puhtamaks. Peale multšimise kasutatakse umbrohu tõrjeks niitmist, äestamist ja kõplamist.[7]

Maasikaistandustes kasutatakse tänapäeval tavaliselt väetisi niihästi enne kui pärast saagi koristamist ja sageli enne taimede istutamist.

Saagi koristamine ja puhastamine ei ole aja jooksul oluliselt muutunud. Maasikad on õrnad ja neid koristatakse endiselt käsitsi. Tavaliselt toimub nende sortimine ja pakkimine maasikapõllul, mitte vastavas hoones. Kui on siiski vaja suures koguses maasikaid pesta, tehakse seda veejugade ja konveierilintide raputamise abil.

Maasikaid saab kasvatada ka siseruumides niinimetatud maasikapottides.

Maailma kogutoodang[muuda | muuda lähteteksti]

Suurimad tootjad (2014)[8]
Riik Toodang (t) Osakaal
 Hiina 3 113 000 38,4%
 USA 1 371 573 16,9%
 Mehhiko 458 972 5,7%
 Türgi 376 070 4,6%
 Hispaania 291 870 3,6%
 Egiptus 283 471 3,5%
 Lõuna-Korea 209 901 2,6%
 Poola 202 511 2,5%
 Venemaa 189 000 2,3%
 Saksamaa 168 791 2,1%
Maailm kokku 8 114 373 100%

2014. aastal toodeti maailmas 8,1 miljonit tonni maasikaid ja maasikapõldude kogupindala oli 373 435 hektarit. 1970. aastal olid vastavad näitajad 1,23 miljonit tonni ja 135 000 hektarit. Suurem osa kasvatatud aedmaasikatest tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 9% kogutoodangust ekspordiks. Suurimad maasikate eksportijad olid 2013. aastal Hispaania ja Mehhiko.[8]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Varajase saagi ja hea maitse tõttu on maasikad olulisel kohal meie toidulaual. Nendest valmistatakse moosi, siirupit, mahla, želeed, marmelaadi, dessertveini, likööri jm. Maasikaid saab kuivatada ja sügavkülmutada. Lühikest aega saab neid säilitada ka külmkapis, aga mitte kinnises karbis, sest siis riknevad nad kiiresti. Enne sügavkülmutamist pole soovitatav maasikaid pesta, külmutada tuleks neid väikeses koguses ja üsna kiiresti. Külmutamisel väheneb maasikate magus maitse ja seetõttu võib neile suhkrut peale raputada.[9]

Maasikapigmendi ekstrakti saab kasutada happelisuse ja aluselisuse indikaatorina.

Värskete maasikate toiteväärtus ja biokeemiline koostis
Toitained[10]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Kalorsus 32,0 kcal
Vesi 90,95 g
Süsivesikud 7,68 g
Fruktoos 2,44 g
Kiudained 2,0 g
Glükoos 1,99 g
Valgud 0,67 g
Sahharoos 0,47 g
Tuhk 0,40 g
Lipiidid 0,30 g
Tärklis 0,04 g
Toiteelemendid[10]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 153 mg
Fosfor (P) 24 mg
Kaltsium (Ca) 16 mg
Magneesium (Mg) 13 mg
Naatrium (Na) 1,00 mg
Raud (Fe) 0,41 mg
Mangaan (Mn) 0,39 mg
Tsink (Zn) 0,14 mg
Vask (Cu) 0,05 mg
Fluoriid (F) 4,4 μg
Seleen (Se) 0,4 μg
Vitamiinid[10]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
A 1,00 μg
B1 24 μg
B2 22 μg
B3 386 μg
B4 5,70 mg
B5 125 μg
B6 47 μg
C 58,8 mg
E 0,29 mg
K 2,2 μg
Luteiin+
zeaksantiin
26,0 μg
Folaadid 24,0 μg
Aminohapped[10]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Aspartaamhape 149 mg
Glutamiinhape 98 mg
Leutsiin 34 mg
Alaniin 33 mg
Arginiin 28 mg
Lüsiin 26 mg
Glütsiin 26 mg
Seriin 25 mg
Türosiin 22 mg
Treoniin 20 mg
Proliin 20 mg
Fenüülalaniin 19 mg
Valiin 19 mg

Sordid[muuda | muuda lähteteksti]

Allergia[muuda | muuda lähteteksti]

Maasikad allergikutele

Mõned inimesed on maasikate suhtes allergilised. Neil tekib maasikate söömise järel anafülaktiline reaktsioon ja võib tekkida koguni anafülaktiline šokk. Sümptomid meenutavad heinapalavikku, aga sellele võib lisanduda naha punetamine või lööve. Raskematel juhtudel võivad tekkida hingamisega raskused.

Kindlaks on määratud, et seda põhjustab proteiin, millele anti nimeks Fra a1 (lühend sõnadest Fragaria allergen1). See proteiin vastutab viljade küpsemise eest. Selle proteiini homolooge leidub kases ja õunas ning see laseb oletada, et inimestel võib areneda nende kolme liigi vaheline ristreaktiivsus.

Selleks, et allergikud saaksid probleemideta maasikaid süüa, on aretatud vastav kultivar, mis ei sisalda proteiini Fra a1. Kuna selles puudub küpsemise eest vastutav proteiin, siis ei teki viljas flavonoide, mis muudavad küpsed viljad punaseks. Viljad küll küpsevad, kuid jäävad valgeks, kahvatukollaseks või kuldseks, nähes endiselt välja toorestena. Ühtlasi muudab see viljad lindudele vähem atraktiivseks.

Haigused ja kahjurid[muuda | muuda lähteteksti]

Maasika-laikpõletik
Maasika-õielõikaja

Levinuimad aedmaasikahaigused on:[4]

Levinuimad kahjurid on:[7]

  • punane kedriklest (Tetranychus urticae) – nii vastsed kui ka valmikud imevad taimemahla lehe alumisel küljel, tugeva kahjustuse korral taimed kolletuvad ja kuivavad;
  • maasikalest – kahjustab eelkõige noori lehti, mis tugeva kahjustuse korral kuivavad juba enne täielikku väljaarenemist;
  • maasika-õielõikaja (Anthonomus rubi) – üks ohtlikumaid putukkahjureid;
  • maasika-lehemardikas (Galerucella tenella) – valmikud toituvad peamiselt lehtedest;
  • maasika närbuss (Aphelenchoides fragariae) – elutsevad varte ja lehtede rakkude vaheruumis ning toituvad taimemahlast, eritades samal ajal taimedele mürgiseid laguprodukte;
  • harilik vahustaja (Philaenus spumarius) – nii vastsed kui ka valmikud imevad taimemahla, mille tõttu lehed kärbuvad;
  • teod, eriti nälkjad – söövad koguviljasid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "IOPI Global Plant Checklist: "Fragaria x ananassa"". Catalogue of Life (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.02.2015. Vaadatud 21.01.2011.
  2. Heino Kiik. "Maailma viljad", Tallinn: Valgus, 1989.
  3. 3,0 3,1 ""Strawberry – The Plant"". Manitoba Agriculture, Food and Rural Initiatives (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 29.05.2009. Vaadatud 22.01.2011.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 ""1. Maasikakasvatus"". ak.rapina.ee. Vaadatud 22.01.2011.
  5. 5,0 5,1 5,2 ""Maasikakasvatusest"". seemnemaailm.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.08.2013. Vaadatud 22.01.2011.
  6. Eesti Entsüklopeedia, 6. köide
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Maasikas maaviljeluses. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus ja Rust & Knast (Taani), Tartu: 2000.
  8. 8,0 8,1 ""Food and Agriculture Organization of the United Nations: Production"". faostat.fao.org (inglise). Vaadatud 23.01.2011.
  9. ""Aedmaasikas"". www.toidutare.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.12.2010. Vaadatud 21.01.2011.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 ""USDA National Nutrient Database"". www.nal.usda.gov (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 3.03.2015. Vaadatud 08.12.2010.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]