Harilik humal

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Humal (täpsustus)

Harilik humal
Hopfen1.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Rosales
Sugukond: Kanepilised Cannabaceae
Perekond: Humal Humulus
Liik: Harilik humal
Ladinakeelne nimetus
Humulus lupulus
L.
Humalaistandus Saksamaal

Harilik humal (Humulus lupulus) on kanepiliste sugukonda kuuluv kahekojaline mitmeaastane väänduva varrega ronitaim. Vanasti kasutati peamiselt õlle pruulimisel. Humalast oleneb õlle maitse, vahutatavus, lõhn, värvus ja säilivus. [1]

Humalat on kasutatud peamiselt kesknärvisüsteemi erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, unehäirete, väsimuse ja isutuse korral. Tänu tugevale rahustavale toimele on teda ka mitmetes vabalt saadavates unerohtudes. [1]

Kasutuskõlblikud on humala noored võsud, mida võib süüa; emasõisikud, mida saab kasutada nii maitseks kui droogiks ning humala varred kiudaineks.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik humal on mitmeaastane 3-6 m pikkuse ja kuni 1cm jämeduse varrega rohtne kahekojaline ronitaim. Vars on väänduv ja kattunud kahetipuliste haakjate ronikarvadega. [1]

Lehed on suured, pika rootsuga ja vastakud. Ülemised lehed on ümardunud kuni munajad ning alumised 3- või 5-hõlmased, tömpide hõlmadega, jämedalt saagjate või hambuliste servadega. Alumised lehed on lidus harjaskarvade tõttu karedad, alt heledamad, kattunud hõredate kollakate näärmekarvadega. Abilehed on munajad, terveservalised ning enam-vähem kokku kasvanud. [2]

Õied on rohekasvalged või kollakasrohelised. Emasõied painevad tihedalt käbisid meenutavates õisikutes, mida nimetatakse viljastamata emasõisikuteks ehk rahvapäraselt humalakäbideks. Humalakäbid on kaetud näärmetega. Isasõisik on pikk, hõre ning mitmeharuline. Õitseb juulis või augustis. Viljad valmivad septembris, oktoobris. [3]

Kuna võsu võib kasvada kuu ajaga ligi 3 meetrit, on ta üks suurima joonkasvukiirusega taimi Eestis (ca 10 cm ööpäevas).

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Viljastamata emasõisikud ehk humalakäbid sisaldavad mõru vaigufraktsiooni (15-30%), millest umbes poole moodustavad atsetüülfloroglutsiinide hulka kuuluvad humalamõruained. Viimased jagunevad alfa-mõruhapeteks (2-10%; humuloon, kohumuloon, prehumuloon jt) ning beeta-mõruhapeteks (2-6%; lupuloon, adlupuloon, kolupuloon jt). Humalamõruained on labiilsed ühendid, mis lagunevad droogi kestavamal säilitamisel. Eeterlikku õli sisaldavad peamiselt näärmed. Põhikomponendiks on mürtseen (30-60%), aga ka humuleen, farneseen, beeta-kariofülleen. Teistest ühendites on droogis ka fenoolsete ühendite rühm flavonoidid (astragaliin, kempferooli ja kvertsetiini mono- ja diglükosiidid jt), sh halkoonid (ksantohumool, isoksantohumool, 6-isopentüülnaringeniin jt), aga ka atsüülfloroglutsinoolid, kumariinid jm. [1]

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Humal on Euraasia liik, mida kasvatatakse terves maailmas. Valdavalt on tegemist kultuurtaimega, mis looduslikult esineb hajusalt. Eestis esineb rohkem Põhja- ja Kesk-Eestis. Peamiselt leidub ojade ja jõgede kaldatihnikutes ning niisketes metsades. [1]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi humalat kasvatatakse kõikjal maailmas, on siiski suurimad tootjamaad Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa, USA, Austraalia ja Uus-Meremaa[4].

Kasutusviisid[muuda | muuda lähteteksti]

Humal on nõrgalt rahustava toimega ning pikendab uneaega, samas suurendab uriinieritust. Humalat on kasutatud peamiselt kesknärvisüsteemi erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, unehäirete, väsimuse ja isutuse korral. Humala kesknärvisüsteemi mõjustav toime pole aga kuigi kindel, mistõttu kasutatakse teda koos samalaadsete ravimtaimedega nagu palderjan, meliss, veiste-südamerohi jt. [1]

Koos teiste ravimtaimedega kasutatakse humalat ka diureetilise ja valu vaigistava vahendina neerukivitõve, põiepõletiku jm korral. Väikestes kogustes tarvitatune aitab humala östrogeenne toime vähendada ka menopausiga kaasnevaid öiseid higistamisi. [1]

Vanasti kasutati peamiselt humalat hoopis õlletööstuses. Humalast oleneb õlle maitse, vahutatavus, lõhn, värvus ja säilivus. Humal annab õllele mitu iseloomulikku omadust: kibeduse, mis tasakaalustab linnase magusust; taimelikke aroome; ja antibiootilise mõju, mis parandab õlletootmisel pärmi aktiivsust ja vähendab mikroorganismide aktiivsust. Samuti valmistatakse ka teed, tinktuuri, kapsleid, tablette, kompresse[4]

Toime[muuda | muuda lähteteksti]

Humal alandab tõenäoliselt meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna ning on tõenäoliselt ka östrogeenselt aktiivne. Kui humalat manustada mõõdukalt, siis annab elujõudu. Humal sobib unetuse, närvilisus, rahutuse, pingete, pingepeavalu, hüsteeria, stressi ja isupuuduse raviks. Humalat võib ka kasutada menopausivaevuste, menstruatsioonivalude, katkenud menstruatsiooni, nõrkushoogude ja reumavalude ravimiseks. Lisaks leevendab humal närvisüsteemist tulenevaid seedehäireid ja jämesoolepõletikku.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teadaolevalt kultiveeriti humalat esimest korda Saksamaal Hallertau piirkonnas aastal 736. Esimest korda kasutati humalat õlletootmises aastal 1079. Humal võeti kasutusele Briti õlletehastes 15. sajandil. Kultiveerimine Ameerika Ühendriikides algas 1629. Sakslased viisid humalakasvatuse 1860. aastatel Hiinasse ja Koreasse ning 1876. aastal Jaapanisse[4] .

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Ain Raal. (2010). Farmakognoosia. Tartu Ülikooli Kirjastus. 
  2. Oskar Kook, Johannes Tammeorg, Gustav Viibaste. (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Valgus. 
  3. Ain Raal. (2003). Taimedes talletuv tervis. Valgus. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 S. Piippo, U. Salo, Meelte ja tunnete taimed, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2007

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]