Harad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Harad (sindarini keelest Lõuna) on J. R. R. Tolkieni väljamõeldud Keskmaal üldnimetus maade kohta Gondorist ja Mordorist lõunas.

Seal elutsevaid hõime nimetati haradrimideks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Gondori ajaloolaste arvates rändasid Esimesel Ajastul Mordorist lõunasse jäävatelt maadelt Haradi kaudu läände druunedainid (Drúedain), kuid pöördusid nad põhja poole Ithilieni ja ületasid arvatavasti Cair Androse lähedal esimeste inimestena Anduini jõe.[1]

Teine Ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Teisel Ajastul puutusid haradrimid kokku nuumenoorlastega, Keskmaast läänes asuvalt Númenori saarelt pärit inimestega, kes olid avastamas Keskmaa rannikualasid. 9. sajandil pääses Haradi rannikul napilt laevahukust kuulus Númenori meresõitja Aldarion.[2] Nuumenoorlased rajasid rannikule kolooniaid. Algselt said kohalikud nuumenoorlastega sõbralikult läbi, õppidest neilt tarkusi põlluharimise ja käsitöö kohta, kuid Númenori kuningas Tar-Ciryatani valitsusajal (1869–2029) alustasid nad Keskmaa rahvaste rõhumist ja tema poja Tar-Atanamir Suure all (valitses 2029–2221) sunniti rannikul elavad põlisrahvad ränga maksukoorma alla.[3] 2280. aastal püstitasid nuumenorlased Belfalase lahe lõunaossa Umbari looduslikku sadamasse suure kindluse.

3261. aastal maabus Umbaris suure malevaga Númenori kuningas Ar-Pharazôn, et suunduda sealt alistama Mordoris valitsenud Sauronit. Tema sõjaväe eest pagesid ka rannikute põliselanikud. Sauron andis end Ar-Pharazônile vangi ja seilas temaga koos tagasi Númenori. Ar-Pharazôni valitsusajal sõdisid nuumenorlased Keskmaa rahvastega, orjastasid neid ja kasutasid neid inimohvritena rituaalides. Númenori languse järel 3319. aastal sattus Harad suuresti Sauroni ja mustadeks nuumenoorlaste mõju ja võimu alla. Mustadeks nuumenoorlasteks nimetati Númenori languse järel Keskmaa lõunaaladele saabunud põgenikke või seal varem kolonistidena elanud nuumenoorlasi, kes kummardasid Sauronit ja Melkorit. Lühidalt enne Viimase liidu sõda saavutasid mustatest nuumenoorlastelt ülikud Herumor ja Fuinur haradrimmide seas märkimisväärselt suure võimu.

Kolmas Ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Suure osa Kolmandast Ajastust oli enamik haradrimme endiselt mustadest nuumenoorlastest ülikute võimu all, kuigi mõned põhjapoolsemad hõimud allusid Gondori kuningatele. Kui Gondori kuningas Eärnil I 933. aastal Umbari üllatusrünnakuga vallutas, järgnesid paljud haradrimmid oma mustadest nuumenoorlastest isandatele püüetes linna tagasi vallutada. Kuningas Hyarmendacil I (valitses 1015–1149) lõi mustade nuumenoorlaste ja haradrimmide väe 1050. aastal otsustavalt puruks ja allutas nad uuesti Gondori ülemvõimule, mille kinnitamiseks saatsid Haradi valitsejad oma poegi pantvangidena elama Gondori kuninga õukonda Osgiliathis.

Seoses aastatel 1437–1447 Gondoris väldanud kodusõjaga ja Umbari langusega mässajate (hiljem tuntud kui Umbari korsaarid) kätte 1448. aastal, said Haradi hõimud Gondori ülemvõimust vabaks ja hakkasid Gondori vastu koostööd tegema Umbari korsaaridega. 1450. aasta paiku langes lahingus mässavate Haradi kuningate ja Umbari korsaaride vastu Gondori kuningas Aldamir, kuid tema poeg Vinyarion saavutas 1551. aastal haradrimmide üle suure võidu.

1944. aastal sõlmisid haradrimmid liidu Rhûni vankrisõitjatega ja Khandi rahvaga, et koos kahel rindel (lõunas ja idas) võidelda Gondori vastu. Kuigi vankrisõitjate ja Khandi rahva vägi oli algselt edukas, tappes Musta Värava juures peetud lahingus Gondori kuningas Orndoheri ja tema mõlemad pojad, saavutas Lõunamaleva väejuht Eärnil (hilisem kuningas Eärnil II) Lõuna-Ithilienis suure võidu ja lõi Haradi sõjaväe puruks. Seejärel pöördus ta põhja poole ja hävitas Laagri Lahingus ka vankrisõitjate väe.[4]

2885. aastal tungisid haradrimmid Sauroni sõnumitoojate ässitusel üle Porose jõe kaugemale Lõuna-Gondorisse, kuid löödi Rohani ja Gondori ühisväe poolt tagasi. Lahingus hukkusid Rohani kuningas Folcwine'i mõlemad pojad.

Sõrmuse sõja ajaks oli Lõuna-Gondori Porose jõeni haradrimmide kontrolli all, varem oli Haradi valduste piiriks olnud Harneni jõgi. Pelennori väljande lahingus osalesid haradrimmid ratsaväelaste ja hiiglaslike elevantidele sarnaevate mûmakilidega. Haradrimmide väejuhiks oli Must Madu, kelle tappis lahingu käigus Rohani kuningas Théoden.

Pärast Sauroni lüüasaamist ja hävingut andsid Haradi lääneosas elavad hõimud end mõningase sõdimise järel Gondori kuninga Elessari võimu alla, kuid idas elavad hõimud jäid suures osas iseseisvaks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tolkien 2006, lk 417–418.
  2. Tolkien 2006, lk 200–201.
  3. Tolkien 2006, lk 244.
  4. Tolkien 2006, lk 322–323.