Põllumajandusloom

Põllumajandusloom ehk kariloom on põllumajanduse oluline osa. Neid kasutatakse tööjõuna ja neilt saadakse mitmesuguseid tooteid nagu liha, mune, piima, karusnahka, nahka ja villa.

Kariloomade aretamine, kasvatamine, hooldamine ja tapmine kuulub loomakasvatuse valdkonda. Loomakasvatus sai alguse korilusest ja jahtimisest. Eri kultuurides ja perioodidel on olnud erinevad loomakasvatustavad. Algselt ei peetud kariloomi aedikutes ega taraga piiratud alal, selliseid pidamisviise nimetatakse tänapäeval intensiivseks loomakasvatuseks. Üle 99% kariloomadest kasvatatakse suurfarmides. Loomakasvatusel on jätkuvalt suur majanduslik ja kultuuriline roll.

Loomakasvatussaadused

Põllumajandusloomadelt saadakse:

• liha – valgurikas toiduaine;
• piimatooted – saades loomalt piima, on võimalik see muuta sellisteks toodeteks jogurt, keefir, või jne;
• tekstiil ja ehted – lambad ja kitsed toodavad villa; veistelt, sigadelt ja hirvedelt saab kvaliteetset nahka; loomaluid, -sõrgu ja -sarvi kasutatakse ehete valmistamiseks;
• sõnnik – sõnnikut kasutatakse laialdaselt väetisena;
• tööjõud – enne masinate leiutamist kasutati põllumajandusloomi põhiliselt tööjõuna, mõnes kohas on põllumajandusloomad tööjõuks tänapäevani.
• maa hooldamine – loomade karjatamine suurel maa-alal aitab hoida maad korras ja säilitab sellele eriomast kooslust.

Aretus

Aretusloom on põllumajandusloom, keda kasvatatakse aretuse eesmärgil. Aretusloom võib olla tõupuhas aretusloom või ristandaretusloom. Aretus on tegevus põllumajanduslooma jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse sihipäraseks suurendamiseks ning tema majanduslikult kasulike omaduste säilitamiseks või täiustamiseks, mida tehakse järgmistes valdkondades:

1. tõuraamatu või aretusregistri pidamine;
2. põllumajanduslooma jõudluskontrolli läbiviimine või geneetilise väärtuse hindamine;
3. ohustatud tõu säilitamine;
4. aretuslooma aretusmaterjali varumine, säilitamine, töötlemine ja turustamine.

Haigused

Põllumajandusloomade seas levivad haigused seavad ohtu loomade heaolu, langetavad tootlikkust ja võivad osutuda ohtlikuks ka inimestele. Mõningad loomade seas levivad haigused ei ole ohtlikud, neil lastakse omasoodu kulgeda, väheneb ainult tootlikkus. Nii tehakse tihti arengumaades. Paljusid haigusi ravitakse siiski antibiootikumidega või ennetatakse vaktsineerides.

Haiguste levikut piiratakse süstematiseeritud kaitsemeetoditega. Mõningad viisid haiguste ennetamiseks ja nende leviku kontrolli all hoidmiseks on kaitseriietuse kandmine, farmide sisse- ja väljapääsu piiramine, haigete loomade karantiini paigutamine. Ennetuse hulka käib ka vaktsineerimine. Antibiootikume kasutatakse ka loomade kasvu suurendamiseks, looma kasv võib sel juhul potentsiaalselt suureneda 10–15%. Murest antibiootikumi resistentsuse vastu on hakatud ennetavat antibiootikumide kasutamist vähendama, näiteks vähendatakse sööda kasutamist, kuhu on lisatud antibiootikume.

Eesti loomakasvatuse ajalugu

Aastatuhandeid elatusid Eesti ala esiasukad jahipidamisest, kalapüügist ja korilusest. Esimesed andmed maaviljeluse kohta Eesti alal pärinevad umbes 4300–3500 eKr, aga põlluharimine ja loomakasvatus jäid siiski erandlikuks tegevuseks. Rohkem tõendeid maaviljeluse kohta on III aastatuhandest eKr: matmispaikadest ja asulakohtadest on leitud koduloomade luid ja söestunud viljateri. Esimesed kodustatud loomad olid lambad ja kitsed. I aastatuhandel eKr põllumajanduse areng hoogustus. Võeti kasutusele uusi põlluharimisriistu ja rakendati veoloomi.