Pungkapiteel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pungkapiteel Klingensteini linnusest Böömimaal
Stiliseeritud rullunud lehemotiividega pungkapiteel
Naturalistlike rullunud lehemotiividega pungkapiteel

Pungkapiteel (saksa keeles Knospenkapitell, Kelchknospenkapitell, prantsuse keeles chapiteau à crochet 'konksudega kapiteel', crochet on ka krabi) on gooti karikkapiteeli erikuju, karikakujuliselt ülal ühtlaselt laienev kapiteelitüüp, mis on kaunistatud pungataoliste ümarate nuppude kujuliste kokkurullitud lehemotiividega[1]. Eriti sage prantsuse varagooti arhitektuuris, kuid ka mujal gooti arhitektuuris, sealhulgas Eesti keskaegsetes kivikirikutes Läänemaal[2][3] ja Kesk-Eestis ning Viljandi ordulinnuses[4].

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Gooti karikkapiteeli on peetud korintose kapiteeli edasiarenduseks gooti arhitektuuris. Korintose kapiteeli ja figuraalse kapiteeli asemele, mis valitsesid arhitektuuris 12. sajandi esimesel poolel, ilmub kapiteelitüüp, mille abakus on lihtne ruudukujuline, puuduvad voluudid ja abakuseõis ning kahes reas paiknevate akantuslehtede asemel on lihtsad keeljad ja tipus kergelt välja kaarduvad lehed (sks Zungenblattkapitell). Kuup-karikkapiteel esines vaid Prantsusmaa kirdeosas, Laoni ja Tournai kirikutes, kuid 12. sajandi teises pooles levis seal nagu kõikjal Prantsusmaal gooti karikkapiteel. On leitud sarnasusi ka varagooti pungkapiteeli ja hilisromaani kuup-karikkapiteeli lehtdekooriga vormide vahel.

Lihtsate keeljate lehtedega kapiteel oli kasutuses 12. sajandi keskpaigast alates Burgundia tsistertslaste arhitektuuris, Saksamaal tsistertslaste kloostrites Arnsburgis, Otterbergis jm 13. sajandini välja. Nuputaoliste rullunud tippudega pungkapiteel levis Põhja-Prantsusmaal, Saksamaal esineb pungkapiteel prantsuse arhitektuuri mõjuna esimest korda 1214. aastal alustatud Rommersdorfi premonstraatide kloostris, seejärel 1220. aasta paiku alustatud Bambergi toomkiriku kooriruumis (Georgenchor). Gooti pungkapiteel liigub arengus naturalistliku kujutuse suunas, kapiteeli üldvormiga veel tihedalt seotud ümaratest liigendamata nuppudest kujundatakse hilisematel kapiteelidel looduslähedasest lehest või mõnest muust taimeosast rullunud nupud või pungad. Strassburgi toomkiriku 1225. aasta paiku ehitatud transeptis ja Magdeburgi toomkiriku piiskoppidegaleriis (ca 1230) on pungad juba reeglipäratud ja looduslikke lehti järele aimavad, kuid mitte veel loodust kopeerivad. Gelnhauseni Maarja kiriku letneril aga imiteerib kapiteelide dekoor viinapuu oksi ja marju juba üsna täpselt. Varagooti pungkapiteelist kujuneb tasapisi kõrggooti naturalistliku taimdekooriga lehtkapiteel, mis hilisgootikas muutub veel realistlikumaks ja vormilt rahutumaks.[5]

Eesti arhitektuuris leiab veel romaanipäraselt suletud vormiga pungkapiteele Viljandi ordulinnuse raidkivide hulgast, kuid seal leidub ka looduslähedasema dekooriga detaile[6]. Keskaegseid pungkapiteele on üksikute näidetena säilinud Valjala kirikus, Lääne-Nigula kiriku lääneportaalil, Karja kirikus, Kesk-Eesti kirikutes leidub pungkapiteeliga seonduvat dekoori Türi ja Koeru kirikute piilareil. Pungkapiteelidega sambaid on kujutatud ka Valjala kiriku seinamaalinguil.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]