Nartsissistlik isiksushäire

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Nartsissistlik isiksushäire
Klassifikatsioon ja välisallikad
Michelangelo Caravaggio 065.jpg
Narkissos omaenda peegelpilti imetlemas. Michelangelo Caravaggio maal.
RHK-9 kood 301.81
MeSH DO10554

Nartsissistlik isiksushäire on isiksushäirete hulka kuuluv psüühikahäire. Nartsissistlikule iseloomuhäirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ning teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks[1].

Psühhiaatriliste diagnooside DSM-klassifikatsiooniregistrisse kanti häire 1980. aastal[2]. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistris ICD-10 seda häiret eraldi koodiga välja toodud ei ole, vaid see on liigitatud rubriigi alla "muud spetsiifilised isiksushäired" – diagnoosikood F60.8 [3].

Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimse- või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Kuna taolistel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid – näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet – siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi. Niiviisi käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest[4].

Häire avaldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Üldisemalt võib isiksushäireid käsitleda ka arenguetappidena, mis saavad oma alguse lapsepõlves, nooruses või kõige hiljem varajases täiskasvanueas. Psühhiaatrilise või somaatilise haiguse põhjustatud pikaajalise stressi tagajärjel tulenenuid muutusi küpsemas eas nimetatakse muutusteks inimese personaalsuses. Piiri tõmbamine isiksushäirega ja normaalselt käituva inimese vahele on suhteliselt keeruline, kuna ka psüühiliselt tervete inimeste käitumises võib leida (eriti stressirohketes olukordades) käitumist ja hoiakuid, mis on omased pigem iseloomuhäirega inimestele[1].

DSM-IV kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

DSM-IV klassifikatsiooni järgi on nartsissistliku isiksushäire kandjatele iseloomulikud liialdatud ettekujutus oma tähtsusest, vajadus saada teiste imetluse objektiks ning empaatiavõime puudumine. Tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga, milles peavad realiseeruma vähemalt viis haigussümptomit[5]:

  • inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi;
  • keskendub luuludele enda piiritust edust, jõust, ilust või suurest armastusest;
  • usub siiralt, et ta on nii ainulaadne ja erakordne, et temast ja ta mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid;
  • nõuab rõhutatult enda imetlemist;
  • usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks;
  • kasutab teisi inimesi enda huvides ära;
  • empaatiavõime puudumine;
  • on teiste peale kade (või usub, et teised kadestavad teda);
  • käitub üleolevalt ja häbenematult.

Theodore Milloni klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoog Theodore Millon eristab nartsissistlikus isiksushäires nelja alamtüüpi:

  • "Põhimõttelage nartsissist" (antisotsiaalsed jooned): hoolimatu, amoraalne, ebasotsiaalne käitumine;
  • "Elitaristlik nartsissist" (nö puhta tüübi variant): elitistlik ellusuhtumine, eeldab privileege, kasutab ära tutvusi oma eesmärkide saavutamiseks, tema poolt esitatud fassaad pole tõene;
  • "Armuihaline nartsissist" (histrioonilised jooned): Don Juani tüüpi inimene, valmis hurmama, hedonistlik, patoloogiline valetaja;
  • "Kompensatoorne nartsissist" (negativistlikud ja vältivad jooned): pöörab enda sisemise alaväärsustunde ülbuseks/üleolevaks suhtumiseks.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Nartsissistlikku isiksushäiret on üritatud ravida psühhoteraapia ja ravimite abil[6][7][8]. Isiksushäirete ravimist psühhoteraapia ja preparaatide abil on senini uuritud vaid vähesel määral[9].

Isiksushäirete esinemine hakkab pärast 30. eluaastat vähenema. Seda on püütud seletada inimese küpsemisega täiskasvanuks saamisel ning samuti sellega, et teatud tüüpi isiksushäiretega inimestel – sealhulgas nartsissistliku häire kandjatel – suureneb vananedes ka surmasaamise risk[10].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nartsissism.

Nartsissisismi mõistet hakati mainima kõigepealt psühhoanalüüsis, hiljem võeti mõiste kasutusele ka psühhiaatrias ja psühholoogias. See sündis Sigmund Freudi artikliga "Zur Einführung des Nartsissmus" (1914). Freud täheldab, et selle mõiste loojaks pole ta ise, vaid ta laenas selle Paul Näckelt[11]. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissistlikku isiksust 1931. aastal. Seda peetakse selle häire esimeseks kirjelduseks[12].

Mõiste „nartsissistlik isiksushäire“ võttis esimesena kasutusele Heinz Kohut 1968. aastal[13].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Huttunen, Matti. Persoonallisuushäiriöt. Lääkärikirja Duodecim. 1.9.2010. Terveyskirjasto: Kustannus Oy Duodecim. Viidatud 6.9.2010
  2. Schulman, Gustav. Narsismin yleisyys. Narsistien uhrien tuki. Viidatud 3.6.2009
  3. Salo, Markku. Varo narsistia! Asianajajan kokemuksia luonnehäiriöisistä: Pamfletti, s. 12. Barrikadi-smja. Helsinki: WSOY, 2009. ISBN 978-951-0-36432-1
  4. Kinnunen, Elina. llyhyet.html Terminator on narsisti. Yliopisto-lehti. 1611997. Viidatud 3.6.2009
  5. Stenberg, Jan-Henry. Narsismi ja rajatilat (PDF). Suomen Mielenterveyshoitoalan liitto ry. Viidatud 3.8.2010
  6. Laine, Pekka. INR/rdonlyres/33A979F7-EA54-4EOD­ B876-FD32BD65B8CC/O/Abstraktit.pdf Päihdepsykiatrisen potilaan kohtasminenja hoito (PDF). (Abstraktit, s. 7) Stakes. Viidatud 3.6.2009
  7. Salo 2009, s. 16–20
  8. Pennanen, Tyyne. ystavat/millaista-on-hairitynyt-narsismi Millaista on häiriytynyt narsismi. Plazaji. 2004. A4Media. Viidatud 3.6.2009
  9. Huttunen, Matti. /terveyskirjasto/tk.koti?p_artikkeli=lamOO124 Persoonallisuushäiriöiden lääkehoito. Lääkkeet mielen hoidossa. 23.7.2008. Terveyskirjasto: Kustannus Oy Duodecim. Viidatud 6.9.2010
  10. Läksy, Kristian & Kantojärvi, Liisa. Persoonallisuushäiriöt. Therapia Fennica. 2007. Helsinki: Kandidaattikustannus. Viidatud 3.8.2010
  11. Wollschläger, Hans. may-gesellschaft.de/kmg/seklit/JbKMG/1972/ll.htm Die sogenannte Spaltung des menschlichen Innern, ein Bild der Menschheitsspaltung iiberhaupt. Karl May -Gesellschaft. Viidatud 2.9.2010. (sks)
  12. Narsismi ja muut persoonallisuushäiriöt. Narsistienuhrit.info. Viidatud 2.8.2010
  13. Pines, Maya. New focus on narcissism offers analysts insight into grandiosity and emptiness. The New York Times. 16.3.1982. Viidatud 3.8.2010. (i.k.)
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "45HIy" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hare, Robert D.: Ilman omaatuntoa. (Without Conscience: The Disturbing World ofthe Psychopaths Arnong Us, 1999). Suorn. Veijo Kiuru ja Pirjo Haapoja. Helsinki: Gilgarnes, 2004. ISBN 952-99303-0-5.
  • Joutsinierni, Marketta ym.: Naimisissa narsistin kanssa. Helsinki Jyväskylä: Minerva, 2006. ISBN 952-5591-60-3.
  • Mäkelä, Raimo: Naamiona terve mieli: Kuinka kohtaan luonnehäiriöisen?. 9. laajennettu painos. Kauniainen: Perussanorna, 2007. ISBN 978-951-888-464-7.
  • Välipakka, Tuija & Lehtosaari, Alja: Sata tapaa tappaa sielu: Narsismin uhrit kertovat. Helsinki: Ajatus, 2007. ISBN 978-951-20-7532-4.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]