Mine sisu juurde

Nartsissistlik isiksushäire

Allikas: Vikipeedia
Nartsissistlik isiksushäire
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-9 301.81
MeSH DO10554

Nartsissistlik isiksushäire on keeruline ja heterogeenne isiksushäire, mida iseloomustavad grandioossus, õigustatuse tunne, vähene empaatiavõime ja raskused inimestevahelistes suhetes.[1] Häire avaldub tavaliselt hilises noorukieas või varajases täiskasvanueas ning võib põhjustada raskusi inimsuhetes, töös ja muudes eluvaldkondades. Häire kuulub dramaatiliste ja emotsionaalsete isiksushäirete ehk B-klastri hulka. Nartsissistliku isiksushäire keskseks tunnuseks peetakse antagonismi ehk kalduvust teistele inimestele vastanduda ja nendega konflikti sattuda.[2] 2025. aastal avaldatud võrgustikanalüüsi põhjal, mis tugines vaimse tervise spetsialistide hinnangutele, on vajadus imetluse järele häire sümptomite võrgustikus kõige kesksem tunnus, isiksuseomaduste tasandil leidis kinnitust antagonismi domeeni keskne roll.[3]

Isiksushäired on üldiselt seisundid, mis kujunevad lapsepõlves, noorukieas või hiljemalt varases täiskasvanueas. Hilisemas eas ilmnevaid muutusi, mis tulenevad psühhiaatrilisest või somaatilisest haigusest või pikaajalisest stressist, nimetatakse isiksuse muutusteks. Piir isiksushäirega ja tavapärase käitumise vahel on hägune ja ka paljudel psüühiliselt tervetel inimestel esineb isiksushäiretele iseloomulikke käitumisviise, eriti stressiolukordades.[4]

Nartsissistlik isiksushäire lisati psühhiaatrilisse diagnostilisse süsteemi DSM-III 1980. aastal.[5][6] Selle diagnoosi sisu ja piiritlemise üle on siiski peetud suuri teaduslikke arutelusid.[7][8]

American Psychiatric Associationi DSM-is on nartsissistlikul isiksushäirel kaks määratlust. Esmane määratlus on kategooriline ja pärineb DSM-i varasematest väljaannetest. Teine määratlus, mis kuulub DSM-5 alternatiivsesse isiksushäirete mudelisse, põhineb häire raskusastme dimensioonilisel hindamisel ja spetsiifilistel patoloogilistel isiksuseomadustel.[9] DSM-5-TR järgi iseloomustab nartsissistlikku isiksushäiret püsiv muster, mille puhul esinevad grandioossus, vajadus imetluse järele ja empaatiapuudulikkus. Selle häirega inimesed võivad pidada end teistest olulisemaks, oodata erikohtlemist, kasutada teisi oma eesmärkide saavutamiseks ja reageerida kriitikale või ebaõnnestumisele tugeva solvumise, viha või põlgusega.

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis RHK-10 ei olnud nartsissistlik isiksushäire eraldi diagnoosina välja toodud, vaid kuulus rubriiki "muud spetsiifilised isiksushäired" (F60.8).[10] RHK-11 käsitleb isiksushäireid teistsuguse, raskusastmetel ja isiksuseomadustel põhineva süsteemi järgi ega too nartsissistlikku isiksushäiret eraldi kategooriana välja.

Nartsissistlik isiksushäire võib avalduda kas grandioosse ("paksunahalise") või haavatava ("õhukese nahaga") vormina.[11] Grandioosset vormi iseloomustavad ülbus, sotsiaalne domineerimine ja teiste inimeste ärakasutamine, haavatava vormi puhul võivad esile kerkida häbi, alaväärsustunne, ülitundlikkus ja äärmuslikud reaktsioonid kriitikale. Nartsissistlikule häirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ja teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks.[12]

Häire raskema vormiga inimesed võivad sageli ihaldada võimu ja avalikku tähelepanu. Uuringud on näidanud, et tugev soov saavutada sotsiaalset staatust on nartsissistlike isiksuseomaduste puhul läbiv ja keskne motiiv.[13] Nartsissistliku isiksushäire kõige raskemate vormide puhul võib inimene jätta endast jäiga ja ratsionaalse mulje, kuigi tema emotsionaalne areng võib olla puudulik. Ta võib pidevalt võrrelda ennast teistega ja püüda rõhutada oma üleolekut.

Nartsissistliku isiksushäirega kaasnevad sageli emotsionaalse empaatia puudulikkus, pealiskaudsed suhted ja raskused eriarvamuste talumisega. Häire esineb sageli koos teiste psüühikahäiretega ning võib olla seotud oluliste toimetulekuraskuste ja psühhosotsiaalse puudega.Caligor, Levy, Yeomans 2015. Nartsissistliku isiksushäire mõistmine võib tavapärase mõtteviisiga inimesele olla keeruline ja häire käitumismotiive ei pruugi olla lihtne üksnes ratsionaalse arutluse abil selgitada. Ühe käsitluse järgi on olulisel kohal hirm sotsiaalse tõrjutuse ees, mis võib olla seotud vajadusega kaitsta end sotsiaalse valu ja ostrakismi eest.[14][15] Samuti on leitud, et nartsissistlike joontega inimesed võivad olla teistest rohkem manipuleerivad ja teisi ära kasutavad.[16] Mõnede autorite hinnangul püüab nartsissistlik inimene säilitada ja õigustada endast loodud ülevõimendatud enesepilti.

Nartsissistliku isiksushäire kujunemist mõjutavad tõenäoliselt geneetilised, neurobioloogilised ja keskkonnategurid. Selle häirega on seostatud struktuurseid ja funktsionaalseid erinevusi ajupiirkondades, mis on seotud enese kohta käiva teabe töötlemise ja empaatiaga. Empaatiavõime osas on täheldatud selget lahknevust kahe komponendi vahel: kognitiivne empaatia ehk võime asetada end teise inimese olukorda ja mõista tema seisukohta paistab enamasti olevat säilinud, afektiivne empaatia ehk võime teise inimese emotsioone vahetult tunnetada, on sageli kahjustatud.[17]

Hindamisvahendid, näiteks nartsissistlik isiksuseinventar ja patoloogilise nartsissismi inventar, võimaldavad hinnata nartsissistlikke omadusi ja nende avaldumisvorme. Nartsissistlikul isiksushäirel on ajaloolised juured psühhoanalüütilises teoorias ja see on endiselt psühhiaatrilise klassifikatsiooni üle peetavate vaidluste teema. Nartsissistliku isiksushäire avaldumisvormid on jätkuvalt esindatud kirjanduses ja meedias, kus neid kujutatakse sageli äärmusliku enesekesksuse ja õigustatuse tunde näidetena.

Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimsel või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Et niisugustel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid (näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet), siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Nad ei suuda möönda elus ette tulnud ebaõnnestumisi. Nii käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest.[18]

Häire avaldumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Üldisemalt võib isiksushäireid käsitleda ka arenguetappidena, mis saavad oma alguse lapsepõlves, nooruses või kõige hiljem varajases täiskasvanueas. Psühhiaatrilise või somaatilise haiguse põhjustatud pikaajalise stressi tagajärjel tulenenuid muutusi küpsemas eas nimetatakse muutusteks inimese personaalsuses. Piiri tõmbamine isiksushäirega ja normaalselt käituva inimese vahele on suhteliselt keeruline, kuna ka psüühiliselt tervete inimeste käitumises võib leida (eriti stressirohketes olukordades) käitumist ja hoiakuid, mis on omased pigem iseloomuhäirega inimestele[12].

DSM-IV kriteeriumid

[muuda | muuda lähteteksti]

DSM-IV klassifikatsiooni järgi on nartsissistliku isiksushäire kandjatele iseloomulikud liialdatud ettekujutus oma tähtsusest, vajadus saada teiste imetluse objektiks ning empaatiavõime puudumine. Tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga, milles peavad realiseeruma vähemalt viis haigussümptomit[19]:

  • inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi;
  • keskendub luuludele enda piiritust edust, jõust, ilust või suurest armastusest;
  • usub siiralt, et ta on nii ainulaadne ja erakordne, et temast ja ta mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid;
  • nõuab rõhutatult enda imetlemist;
  • usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks;
  • kasutab teisi inimesi enda huvides ära;
  • empaatiavõime puudumine;
  • on teiste peale kade (või usub, et teised kadestavad teda);
  • käitub üleolevalt ja häbenematult.

Milloni alatüübid

[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoog Theodore Millon eristab nartsissistlikus isiksushäires nelja alamtüüpi:

  • "Põhimõttelage nartsissist" (antisotsiaalsed jooned): hoolimatu, amoraalne, ebasotsiaalne käitumine;
  • "Elitaristlik nartsissist" (nö puhta tüübi variant): elitistlik ellusuhtumine, eeldab privileege, kasutab ära tutvusi oma eesmärkide saavutamiseks, tema poolt esitatud fassaad pole tõene;
  • "Armuihaline nartsissist" (histrioonilised jooned): Don Juani tüüpi inimene, valmis hurmama, hedonistlik, patoloogiline valetaja;
  • "Kompensatoorne nartsissist" (negativistlikud ja vältivad jooned): pöörab enda sisemise alaväärsustunde ülbuseks/üleolevaks suhtumiseks.

Ravi

[muuda | muuda lähteteksti]

Nartsissistlikku isiksushäiret on üritatud ravida psühhoteraapia ja ravimite abil[20][21][22]. Isiksushäirete ravimist psühhoteraapia ja preparaatide abil on senini uuritud vaid vähesel määral[23].

Isiksushäirete esinemine hakkab pärast 30. eluaastat vähenema. Seda on püütud seletada inimese küpsemisega täiskasvanuks saamisel ning samuti sellega, et teatud tüüpi isiksushäiretega inimestel – sealhulgas nartsissistliku häire kandjatel – suureneb vananedes ka surmasaamise risk[24].

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Nartsissism

Sõna "nartsissism" pärineb Vana-Rooma luuletaja Ovidiuse teosest "Metamorfoosid", milles jutustatakse lugu Narkissosest. Psühholoogias ja psühhiaatrias hakati mõistet kasutama 19. sajandi lõpul. Sigmund Freud käsitles nartsissismi põhjalikumalt artiklis "Zur Einführung des Narzissmus" ("Sissejuhatuseks nartsissismi", 1914), märkides, et ta laenas termini Paul Näckelt.[25]

Nartsissistlikku isiksust kirjeldas Freud üksikasjalikumalt 1931. aastal.[26] Mõiste "nartsissistlik isiksushäire" võttis kasutusele Heinz Kohut 1968. aastal.[27] Häire lisati ametliku diagnoosina DSM-III klassifikatsiooni 1980. aastal.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ American Psychiatric Association 2013: 669–671.
  2. ↑ Brandon Weiss, W. Keith Campbell, Donald R. Lynam, Joshua D. Miller. 15 - A Trifurcated Model of Narcissism: On the pivotal role of trait Antagonism. – The Handbook of Antagonism Conceptualizations, Assessment, Consequences, and Treatment of the Low End of Agreeableness, Academic Press 2019, lk 221–235.
  3. ↑ Alessio Gori, Eleonora Topino. DSM‐5‐TR Criteria and Domains for Narcissistic Personality Disorder: Evidence From Network Analysis Based on the Mental Health Professionals' Perspective. – Clinical Psychology & Psychotherapy, 2025, 32(6):e70179. Täistekst.
  4. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega "huttunen" on ilma tekstita.
  5. ↑ XueFeng Jiang, JunJie Wang, Wei Sun, LiHua Xu, XiaoChen Tang, HuiRu Cui, YanYan Wei, Li Hui, Yi Qiao, JiJun Wang, TianHong Zhang. Frequency of narcissistic personality disorder in a counseling center population in China. – BMC Psychiatry, 2019, kd 19, nr 212. Täistekst.
  6. ↑ The History of Narcissistic Personality Disorder, verywellmind.com.
  7. ↑ Miller JD, Lynam DR, Hyatt CS, Campbell WK. Controversies in Narcissism. – Annual Review of Clinical Psychology, 2017, 13: 291–315.
  8. ↑ Zanor C. A Fate That Narcissists Will Hate: Being Ignored. – The New York Times, 30.11.2019.
  9. ↑ Dawood, Wu, Bliton, Pincus 2020: 277–281.
  10. ↑ Salo, Markku. Varo narsistia! Asianajajan kokemuksia luonnehäiriöisistä: Pamfletti, s. 12. Barrikadi-smja. Helsinki: WSOY, 2009. ISBN 978-951-0-36432-1
  11. ↑ Caligor, Levy, Yeomans 2015.
  12. 1 2 Huttunen, Matti. Persoonallisuushäiriöt. Lääkärikirja Duodecim. 1.9.2010. Terveyskirjasto: Kustannus Oy Duodecim. Viidatud 6.9.2010
  13. ↑ Nikhila Mahadevan, Christian Jordan. Desperately Seeking Status: How Desires for, and Perceived Attainment of, Status and Inclusion Relate to Grandiose and Vulnerable Narcissism. – Personality and Social Psychology Bulletin, 2021, kd 48, nr 5, lk 704–717. Täistekst.
  14. ↑ Christopher N Cascio, Sara H Konrath, Emily B Falk. Narcissists' social pain seen only in the brain. – Soc Cogn Affect Neurosci, 2014, 10(3):335–341.Täistekst.
  15. ↑ Selma C Rudert, Matthias D Keller, Andrew H Hales, Mirella Walker, Rainer Greifeneder. Who gets ostracized? A personality perspective on risk and protective factors of ostracism. – J Pers Soc Psychol, 2020, 118(6):1247–1268. Täistekst.
  16. ↑ Michelle Roberts. Narcissists mellow with age, study suggests, BBC News, 12.7.2024.
  17. ↑ di Giacomo E, Andreini E, Lorusso O, Clerici M. The dark side of empathy in narcissistic personality disorder. – [Frontiers in Psychiatry]], 2023, kd 14, lk 1074558.
  18. ↑ Kinnunen, Elina. llyhyet.html Terminator on narsisti. Yliopisto-lehti. 1611997. Viidatud 3.6.2009
  19. ↑ Stenberg, Jan-Henry. Narsismi ja rajatilat[alaline kõdulink] (PDF). Suomen Mielenterveyshoitoalan liitto ry. Viidatud 3.8.2010
  20. ↑ Laine, Pekka. INR/rdonlyres/33A979F7-EA54-4EOD­ B876-FD32BD65B8CC/O/Abstraktit.pdf Päihdepsykiatrisen potilaan kohtasminenja hoito (PDF). (Abstraktit, s. 7) Stakes. Viidatud 3.6.2009
  21. ↑ Salo 2009, s. 16–20
  22. ↑ Pennanen, Tyyne. ystavat/millaista-on-hairitynyt-narsismi Millaista on häiriytynyt narsismi[alaline kõdulink]. Plazaji. 2004. A4Media. Viidatud 3.6.2009
  23. ↑ Huttunen, Matti. /terveyskirjasto/tk.koti?p_artikkeli=lamOO124 Persoonallisuushäiriöiden lääkehoito[alaline kõdulink]. Lääkkeet mielen hoidossa. 23.7.2008. Terveyskirjasto: Kustannus Oy Duodecim. Viidatud 6.9.2010
  24. ↑ Läksy, Kristian & Kantojärvi, Liisa. Persoonallisuushäiriöt. Therapia Fennica. 2007. Helsinki: Kandidaattikustannus. Viidatud 3.8.2010
  25. ↑ Wollschläger, Hans. may-gesellschaft.de/kmg/seklit/JbKMG/1972/ll.htm Die sogenannte Spaltung des menschlichen Innern, ein Bild der Menschheitsspaltung iiberhaupt[alaline kõdulink]. Karl May -Gesellschaft. Viidatud 2.9.2010. (sks)
  26. ↑ Narsismi ja muut persoonallisuushäiriöt. Narsistienuhrit.info. Viidatud 2.8.2010
  27. ↑ Pines, Maya. New focus on narcissism offers analysts insight into grandiosity and emptiness. The New York Times. 16.3.1982. Viidatud 3.8.2010. (i.k.)
  28. Schulman, Gustav. Narsismin yleisyys[alaline kõdulink]. Narsistien uhrien tuki. Viidatud 3.6.2009
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "DgwGN" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Hare, Robert D.: Ilman omaatuntoa. (Without Conscience: The Disturbing World ofthe Psychopaths Arnong Us, 1999). Suorn. Veijo Kiuru ja Pirjo Haapoja. Helsinki: Gilgarnes, 2004. ISBN 952-99303-0-5.
  • Joutsinierni, Marketta ym.: Naimisissa narsistin kanssa. Helsinki Jyväskylä: Minerva, 2006. ISBN 952-5591-60-3.
  • Mäkelä, Raimo: Naamiona terve mieli: Kuinka kohtaan luonnehäiriöisen?. 9. laajennettu painos. Kauniainen: Perussanorna, 2007. ISBN 978-951-888-464-7.
  • Välipakka, Tuija & Lehtosaari, Alja: Sata tapaa tappaa sielu: Narsismin uhrit kertovat. Helsinki: Ajatus, 2007. ISBN 978-951-20-7532-4.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nartsissistlik_isiksushäire&oldid=7228013"