Ainuraksed
See artikkel räägib ainuraksete ehk algloomade rühmast; algloomadeks võidakse nimetada ka protiste |
Ainuraksed ehk algloomad (Protozoa) on organismide rühm, kuhu põhiliselt arvatakse heterotroofse (mõnel juhul ka miksotroofse) toitumistüübi ning mobiilsuse tõttu varem loomadeks peetud üherakulised organismid, kellel puuduvad taimedele tüüpilised rakusein ja kloroplastid ning kellel erinevalt bakteritest on rakutuum. Selle poolest erinevad algloomad ka teistest protistidest, näiteks mitmesugustest vetikatest ja seenesarnastest protistidest (limakud, Peronosporomycetes jt).
Nagu ka protistid, vetikad, amööbid ja viburloomadki, on ainuraksed organismide rühm, mis ei põhine nende sugulusel, vaid välisel sarnasusel.
Alternatiivsed määratlused
[muuda | muuda lähteteksti]Ainurakseid võidakse määratleda lihtsalt heterotroofsete üherakuliste organismidena.
Protozooloog Karl Grell defineeris ainuraksed ühe või mitme rakutuumaga eukarüootidena, kes elavad üksikrakkudena või koloniaalliitudena.
Süstemaatika
[muuda | muuda lähteteksti]Uuemad molekulaarbioloogilised uuringud ja rakustruktuuri uuringud on näidanud, et ainuraksed on polüfüleetiline rühm. Nende ühised tunnused on tekkinud osalt konvergentsi teel.
Uusima laialt tunnustatud eukarüootide klassifikatsiooni (Adl jt 2005[1]) järgi kuuluvad ainuraksed viide kuuest suurest eukarüootide rühmast:
- Amoebozoa (näiteks Archamoebae)
- Opisthokonta (opistokondid ehk tagaviburilised; nimelt Choanozoa),
- Chromalveolata (kromalveolaadid; näiteks ripsloomad)
- Excavata (näiteks eugleniidid)
- Rhizaria (näiteks kambrilised ehk foraminifeerid)
Varasem süstemaatika
[muuda | muuda lähteteksti]Varem vaadeldi ainurakseid loomade alamriigina Protozoa hulkraksete loomade (Metazoa) kõrval, mõnikord ka (enamasti sama nime all) riigina või hõimkonnana.
ENE 1. väljaandes on ainuraksed ehk algloomad (Protozoa) loomade hõimkond, mis on jaotatud neljaks klassiks:
TEA entsüklopeedia järgi on ainuraksed loomade alamriik, mis on jaotatud kuueks hõimkonnaks:
- viburloomad (Mastigophora)
- juurjalgsed (Sarcodina)
- väikeeosloomad (Microsporidia)
- kõrveeosloomad (Knidosporidia)
- eosloomad (Sporozoa)
- ripsloomad (Ciliophora)
Mitmekesisus
[muuda | muuda lähteteksti]Ainurakseid on umbes 27 000 retsentset liiki.
Suurus
[muuda | muuda lähteteksti]Enamik ainurakseid on mikroorganismid: nad on palja silmaga vaatamiseks liiga väikesed, kuid on hästi vaadeldavad mikroskoobi abil. Tavaliselt on nende läbimõõt 0,005...0,05 mm, kuid ka kuni 0,5-millimeetrise läbimõõduga ainuraksed ei ole haruldased. Enamik ainurakseid on suuruses 1 μm kuni 2 mm. Mõned ainuraksed on ka palja silmaga nähtavad: näiteks Pelomyxa palustris on läbimõõduga kuni 5 mm. Fossiilsed vormid (näiteks nummuliidid) on läbimõõduga kuni 10 cm).
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Eukarüoodirakk
Ainurakse rakus on palju organelle, mille funktsioon on kulgemine, toidu otsimine, seedimine, eritamine ja sigimine. Mõned neist, näiteks rakusuu ja ekstrusoomid, on ainulaadsed.
Rakumembraan on poolläbipaistev membraan raku pinnal. Ta on enamasti õhuke ning vormi muutev (näiteks amööbide puhul), mõnikord on ta kahekordne (tippeosprotistide (Apicomplexa rakuvälised staadiumid) või kolmekordne (Gregarina). Kui ta on tugevdatud mikrotuubulite süsteemiga, nimetatakse teda korteksiks või pelliikuliks (Opalinida, ripsloomad). Paljudel liikidel on koda.
Ainuraksetel on üks või mitu rakutuuma, mis on võrdväärsed või erineva funktsiooniga.
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Ainuraksed paljunevad mittesuguliselt pooldumise, mitmeks jagunemise või pungumise teel, paljud ka suguliselt. Ainuraksetel võivad vahelduda erineval viisil paljunevad põlvkonnad.
Paljud ainuraksed võivad ebasoodsad elutingimused üle elada tsüstidena.
Kulgemine
[muuda | muuda lähteteksti]Ainuraksed kulgevad kulendite, viburite või ripsmete abil. Ripsloomad võivad liikuda kuni 1 mm/s ja on ühed kiireimad ainuraksed.
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Ainuraksed elavad vabalt või on loomade või taimede parasiidid. Toitumisviisiks on fagotsütoos.
Haigusetekitajad
[muuda | muuda lähteteksti]Mõned ainuraksed tekitavad inimestel ja muudel loomadel haigusi. Nad võivad edasi kanduda toidu ja veega.
Näiteks Plasmodium tekitab malaariat. Balantidium coli põhjustab balantidioosi. Ainuraksed tekitavad ka amöbiaasi, giardiaasi ja toksoplasmoosi.
Protozooloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Ainuraksete uurimisega tegelevat teadusharu nimetatakse protozooloogiaks. See on osa protistoloogiast (mõnikord protozooloogiat ja protistoloogiat samastatakse).
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Tõenäoliselt nägi ainurakseid esimese inimesena hollandlane Antoni van Leeuwenhoek oma mikroskoobiga. Ta vaatles ja kirjeldas peamiselt ripsloomi ning andis neile 1676 nimeks Animalcula ('loomakesed'), lähtudes eeldusest, et tegu on loomadega. Gottfried Wilhelm Leibniz (1714) rääkis monaadidest, pidades silmas peamiselt viburloomi (tänapäeval on see mõningate vetikate ja viburloomade ehitustüüp). Martin Frobenius Ledermüller (1760–1763) kasutas terminit Animalcula infusoria, pidades silmas eelkõige ripsloomi. Jean Baptiste Lamarck võttis termini Infusoria kasutusele taksoni nimetusena. Sünonüümina kasutas Jean Baptiste Bory de Saint-Vincent (1826) nimetust Animalia microscopica ja Carl Gustav Carus (1832) nimetust Oozoa (Eithiere; 'munaloomad').
Lorenz von Oken (1805) võttis kasutusele termini Urthiere ('algloomad'), eristades üherakulisi organisme taimedest ja loomadest.
Nimetuse Protozoa võttis kasutusele saksa zooloog August Goldfuß aastal 1818. Selle alla võttis ta kokku ripsloomad, ainuõõssed, käsnad ja sammalloomad. Samas tähenduses võttis Maximilian Perty 1852 kasutusele nimetuse Archezoa (praegu tähistab see nimetus hüpoteetilisi heterotroofseid mitokondriteta eukarüoote).
Üherakulised heterotroofid tõi esimesena välja Rudolf Leuckart 1848.
19. sajandi teisel poolel võeti kasutusele mõisted Protoctista ja Protista (protistid), mis hõlmasid peale ainuraksete veel paljusid organisme.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Sina M. Adl, Alastair G. B. Simpson, Mark A. Farmer, Robert A. Andersen, O. Roger Anderson, John A. Barta, Samual S. Bowser, Guy Bragerolle, Robert A. Fensome, Suzanne Fredericq, Timothy Y. James, Sergei Karpov, Paul Kugrens, John Krug, Christopher E. Lane, Louise A. Lewis, Jean Lodge, Denis H. Lynn, David G. Mann, Richard M. McCourt, Leonel Mendoza, Øjvind Moestrup, Sharon E. Mozley-Standridge, Thoams A. Nerad, Carol A. Shearer, Alexey V. Smirnov, Frederick W. Spiegel, Max F. J. R. Taylor. The New Higher Level Classification of Eukaryotes with Emphasis on the Taxonomy of Protists. – Journal of Eukaryotic Microbiology, 2005, 52, 5, 399–451. Resümee]. Täistekst[alaline kõdulink] (PDF).
Artikli kirjutamisel on kasutatud saksa-, tšehhi-, katalaani- ja astuuriakeelset Vikipeediat seisuga 4.2.2009, tšehhikeelse Vikipeedia artiklit cs:Alternativní pojmenování prvoků ning Meyers Lexikoni artiklit Protozoen
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Lassen, B.; Talvik, H. (2009). "Parasitic protozoans in livestock and pets in Estonia. Review" (PDF). Vet Med Zoot. 46 (68): 30–36.