Protoplaneet

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Protoplaneet 4 Vesta

Protoplaneet on suur planeedialge. Arvatakse, et protoplaneet moodustub ligikaudu kilomeetrise läbimõõduga planetesimaalidest, mis põrkuvad gravitatsiooni tõttu üksteisega kokku. Planeetide tekke teooria järgi kallutavad protoplaneedid üksteist orbiitidelt pisut kõrvale ja põrkuvad seetõttu omavahel kokku, mille tulemusena moodustub lõpuks dominantne planeet.

Päikesesüsteemi puhul arvatakse, et planetesimaalide kokkupõrgete tulemusena moodustus paarsada planeedialget, mis sarnanesid kääbusplaneetide Cerese ja Pluutoga ning mille mass oli ligikaudu 1022 kuni 1023 kg ja läbimõõt paar tuhat kilomeetrit. Sadade miljonite aastate jooksul põrkasid need üksteisega kokku. Täpne kokkupõrkemuster ei ole teada, aga arvatakse, et pärast esialgseid kokkupõrkeid moodustusid nn esimese põlvkonna alged, millest kujunesid suuremad nn teise põlvkonna alged, mida oli aga arvuliselt vähem. Lõpuks jäid järele vaid üksikud algeid, mille kokkupõrgete tulemusel moodustusid planeedid.[1]

Varajastes protoplaneetides oli rohkem radioaktiivseid elemente, mille kogus on vähenenud radioaktiivse lagunemise tõttu. Protoplaneetide kasvades sulasid nende teatud piirkonnad radioaktiivsuse, kokkupõrgete ja gravitatsioonilise rõhu tõttu tekkinud soojuse mõjul. Sulanud piirkondades vajusid raskemad elemendid tuuma poole ja kergemad elemendid tõusid pinnale. Seda protsessi kutsutakse planetaarseks diferentsiooniks. Mõne meteoriidi koostis näitab, et diferentsiooni on esinenud ka asteroidides.

Hiiglasliku kokkupõrke hüpoteesi järgi tekkis Kuu Päikesesüsteemi algusajal hüpoteetilise protoplaneedi Theia ja Maa kokkupõrke tulemusena.

Päikesesüsteemi siseosas asub kolm protoplaneeti, milleks on asteroidid 1 Ceres, 2 Pallas, and 4 Vesta. Ka asteroid 21 Lutetia sarnaneb protoplaneediga.[2][3] Ka Kuiperi vöö kääbusplaneete on nimetatud protoplaneetideks.[4] Kuna Maalt on leitud raudmeteoriite, on tõenäoline, et asteroidide vöös oli kunagi teisigi metalse tuumaga protoplaneete, mis on nüüdseks lagunenud tükkideks, millest osa on Maale langenud.

2013. aasta veebruaris täheldasid astronoomid esimest korda otsese vaatluse käigus, kuidas gaasi- ja tolmukettast tekkis kauge tähe ümber protoplaneet.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. McBride, Neil; Iain Gilmour; Philip A. Bland; Elaine A. Moore; Mike Widdowson; Ian Wright (2004). An Introduction to the Solar System. Cambridge: Cambridge University Press. p. 56. ISBN 9780521837354. 
  2. "BIG PIC: 2 Pallas, the Asteroid with Protoplanetary Attitude". Discovery Space. Discovery Communications. 8. oktoober 2009. Vaadatud 8.10.2009. 
  3. Klotz, Irene (27. oktoober 2011). "ASTEROID FAILS TO MAKE IT BIG: A newly studied asteroid is actually a planetary building block that stopped growing.". Discovery News. Discovery Communications. Vaadatud 27.10.2011. 
  4. Alan Boyle (8. oktoober 2009). "Protoplanet frozen in time". MSNBC. Vaadatud 12.09.2009. 
  5. "The Birth of a Giant Planet?". European Southern Observatory. 28. veebruar 2013. Vaadatud 2. märts 2013.