Progressiivne džäss
 | Artiklis puuduvad viited. |
Progressiivne džäss oli 1940. aastail ilmunud uuendus džässi valdkonnas, mille peamisteks esitajateks olid valged muusikud.
Tänapäeval ei nähta selles küll mitte niivõrd omaette suunda, kuivõrd mõne bigbändi juhi üleminekut tantsuliselt svingilt nõudlikumale, kontsertliku iseloomuga repertuaarile. Teerajajaks sai pianist Stan Kenton koos arranžeerija Pete Rugologa, kes oli kõrgharidusega muusik, õppinud kompositsiooni Ameerikasse emigreerunud prantsuse heliloojalt Darius Milhaud'lt. Progressiivne džäss taotles massiivseid sümfoonilisi kõlasid ja arendatuma vormiga teoseid, milles oli erinevalt svingipaladest rohkem kui üks teema. Sagedased olid vabad kadentsid soolopillidel ja ootamatud tempomuutused.
Progressiivse džässiga seoses tuleb mainida Woody Hermanit, kes tellis helilooja Igor Stravinskilt oma orkestrile kuulsa "Ebony Concerto", milles ta esitas ise soolopartiid klarnetil. Ka pianist Dave Brubeck otsis teid džässi avardamiseks, kasutades kolmeosalist ja segameetrumit, klassikalise muusika ja traditsioonilise rahvaste muusika elemente.