Progressiivne džäss

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Bebop'i kõrvale ilmus 1940. aastail veel üks uuendus džässi valdkonnas – nn progressiivne džäss, mille peamisteks esitajateks olid valged muusikud.

Tänapäeval ei nähta selles küll mitte niivõrd omaette suunda, kuivõrd mõne bigbändi juhi üleminekut tantsuliselt svingilt nõudlikumale, kontsertliku iseloomuga repertuaarile. Teerajajaks sai pianist Stan Kenton koos arranžeerija Pete Rugologa, kes oli kõrgharidusega muusik, õppinud kompositsiooni Ameerikasse emigreerunud prantsuse heliloojalt Darius Milhaud'lt. Progressiivne džäss taotles massiivseid sümfoonilisi kõlasid ja arendatuma vormiga teoseid, milles oli erinevalt svingipaladest rohkem kui üks teema. Sagedased olid vabad kadentsid soolopillidel ja ootamatud tempomuutused.

Progressiivse džässiga seoses tuleb mainida Woody Hermanit, kes tellis helilooja Igor Stravinskilt oma orkestrile kuulsa "Ebony Concerto", milles ta esitas ise soolopartiid klarnetil. Ka pianist Dave Brubeck otsis teid džässi avardamiseks, kasutades kolmeosalist ja segameetrumit, klassikalise muusika ja traditsioonilise rahvaste muusika elemente.