Plokkflööt

Allikas: Vikipeedia
Plokkflööt
Plokkflööt
Liigitus

Puhkpillid (puupuhkpill)/ Aerofonid

Plokkflööt on puupuhkpill. Esimesed andmed plokkflöödist pärinevad keskaegsest Euroopast, mil pill oli väga populaarne. Plokkflööt jätkas oma menukust ka renessanss- ja barokkajastul.

Plokkflööte valmisatakse tavaliselt puidust, kuid tänapäeval on levinud ka kunstmaterjalidest pillid.

Plokkflööte jagatakse nende hääleulatuse järgi. Enimlevinuimad neist on sopraniino-, sopran-, alt-, tenor- ja bassplokkflööt.

Ajalugu[1][2][muuda | muuda lähteteksti]

Kõige varasem teadaolev dokument, mis viitab plokkflöödile pärineb aastast 1388. Plokkflööte kasutati tol ajal vokaalmuusika, teistele pillidele kirjutatud või lihtsalt üleüldise muusika mängimiseks. Sellepärast pidi esitaja ka tihti mõtlema, et mitte konkreetselt plokkflöödile kirjutatud muusika kõlaks hästi ja sobituks teiste kaasinstrumentidega.

Enamus renessanss plokkflööte olid tehtud ühest terviklikust puujupist. Pillil oli suhteliselt kitsas hääleulatus (oktav ja 6 nooti), kuid rikkalik tämber. Plokkflööt oli laialt levinud pill, mida kasutati väga palju tantsumuusika mängimiseks. Loodi palju plokkflöödikonsorte ja instrumentaalansmbleid näiteks koos lauto, viola da gamba, vihueela või klavessiiniga. Plokkflööti loeti tüüpiliseks kõrgklassi instrumendiks, mida mängiti palju kodudes ja vaba aja täitmiseks. Populaarseim oli tol ajal sooja ja pehme kõlaga tenorplokkflööt.

Barokkajastul (1600-1750 ) kujunes plokkflöödist välja sooloinstrument. Tolle aegsed ansamblid keskendusid keelpillidele koos ühe või mitme sooloinstrumendiga. Plokkflöödile kirjutati palju kontserte, sonaate, mida hiljem tavaliselt koos keelpillikoosseisu või klavessiiniga esitati. Seda loetakse ka plokkflöödi kuldajastuks. Tolle aegsetel plokkflöötidel oli võimsam ja rikkalikum kõla kui renessanssi aegsetel pillidel. Pilli hääleulatus laienes ning tõusis 2 ja poole oktavini. Populaarseimaks võib barokkajastul lugeda altplokkflööti.

Peale barokkajastut vajus aga plokkflööt unustusse. Klassitsismi ajal hakkasid orkestrid arenama ja oma piiratud hääleulatuse tõttu ei suutnud plokkflööt oma edu jätkata. Kuna põikflööt oli väljendusrikkam ja lihtsam mängida, muutus plokkflööt aegamööda vähem populaarseks. Sellest ajast peale ei kirjutatud plokkflöödile umbes 150. aastat peaaegu üldse muusikat.

Ehitus ja mängutehnika[3][muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt valmistati plokkflööte ühest terviklikust tükist kõvemast puidust ja ka elevandiluust. Tänapäeval on puidu kõrval väga levinud ka kunstmaterjalid (plastmass) ning üks pill käib kokku kahest või kolmest osast. Levinuimad puidud pilli valmistamiseks on vahtra-, pirni-, ploomi-, eebeni-, roosi-, granadillipuu.[4]

Pillil on 7+1 sõrmeava, millest 7 asuvad pilli pealpoolel ja 1 pilli allküljel. Suurematel plokkflöötidel on kõige alumised sõremeavad asendatud klappidega,et mängija sõrmed iga ava katta suudaksid, sest augud asuvad üksteisest liiga kaugel. Tavaliselt kasutatakse klappe altplokkflöödist suurematel plokkflöötidel. Tavaliselt mängitakse pilli kahe käega, kattes sõrmedega sõremeavad ja klapid. Vasak käsi asub kõrgemal, kattes pöidlaga pilli all asuva avause ja pöidlast edasi minnes järjest sõrmedega 3 järgmist avaust (väike sõrm ava ei kata). Parem käsi asub all pool, toetades pilli pöidlaga altpoolt ja seejärel järjest sõrmedega kattes 4 alumist sõrmeavaust. Ajalooliselt on plokkflööti aga mängitud ka parem käsi pilli üla- ja vasak allosas.

Pilli ülemises laabiumiosas asub väike piklik puhumisava, kust mängija õhku sisse puhub; plokk, millega on pilli ülemine laabiumiosa seest täidetud ning laabium ise. Pilli keskosas asuvad 7 sõremava. Plokkflööt on tavaliselt alt laienev ja alumises osas asub 1 sõrmeava. Tänapäeval on levinud, et plokkflööt koosnebki nendest kolmest omavahel lahti- ja kokkupandavast osast, mille järgi saab mängija pilli panna just endale sobivasse asendisse ja muuta pilli tämbrid ja helikõrgust. Väga levinud on kaheks osaks lahti käivad pillid, millel kesk- ja alumine osa omavahel eraldi lahti ei käi.[5]

Heli[muuda | muuda lähteteksti]

Plokkflöödi kõla on kirjeldatud puhta ja rikkalikuna, mida ajaloos on võrreldud lindude ja karjastega. Kõrgemates registrites võib heli olla üsna terav ja vali, madalamas registris aga vaiksem ja sumedam. Heli tuleb pillist kiiresti välja ja muutes keelelööki, pilli asendit, puhumis tugevust on võimalik tekitada väga palju erinevaid tämbreid, kõlasid ja heliefekte. Tänapäeval on plokkflöödid, nagu ka klaverid ja orkestripillid, kõige sagedamini häälestatud 440-hertsi (Hz) peale. Nii on lihtne teiste pillidega koos mängida ja häälestuda. Kuid professionaalsete mängijate seas on laialt levinud ka teise häälestusega pillid. Barokkmuusika esitamiseks kasutatakse tihti aga näiteks 415 Hz häälestust ning renessanssi aegsed pillid olid 460 Hz häälestusega. Plokkflöödi helikõrguse standardid on läbi ajaloo kogu aeg muutunud, ~392 Hz kuni ~520 Hz.

Plokkflööte jagatakse nende hääleulatuse järgi, mis omakorda jagatakse nende kõige madalama noodi järgi C- ja F-pillideks. Pillid, mille esimene, madalaim noot on C ehk C- pillid on tavaliselt tänapäeval piccolo- , sopran- , tenor- , great-bass- ja sub-great-bassplokkflööt. Pillid, mille esimene, madalaim noot on F ehk F- pillid on tavaliselt tänapäeval sopraniino- , alt- , bass- , kontrabass- ja subkontrabassplokkflööt.

Plokkflööt tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on plokkflööt pill, mida laialdaselt õpetatakse eelpilline enne mõne teise puhkpilli õppimist. Plokkflööte õpetatakse nii muusika- kui üldhariduskoolides.

Plokkflööte valmistatakse nii kunstmaterjalidest (nt. plastik), puidust kui metallist. Kunstmaterjalidest ja ka puidust pille valmistatakse tööstuslikult. Plokkflöödimeistrid valmistavad aga tavaliselt kvaliteetsest puidust, käsitsi.

Plokkflööt Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Plokkflööt on Eestis juba 20.sajandi algusest õpetatud kui ettevalmistavat pilli mõne teise puhkpilli mängimiseks. Professionaalsemalt hakati Eesti plokkflööti mängima 1970ndatel aastatel.

Eesti tuntumad plokkflöödimängijad on Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt, kelle juhtimisel toimib varajase muusika stuudio Cantores Vagantes ja stuudio plokkflöödiansambel, kus mängivad veel ka Andres Siitan ja Taniel Kirikal (ka vokaal).[6]

Plokkflööte kasutab ka vanamuusikaansambel Hortus Musicus, kus plokkflööte mängivad Tõnis Kuurme, Andres Mustonen ja Olev Ainomäe.[7]

Eestis tegutseb ka plokkflöödiühing ERTA-Estonia, mis on Euroopa Plokkflöödiõpetajate Assotsiatsiooni Eesti haru ja ühendab Eesti kõikide astmete edumeelsemaid plokkflöödiõpetajaid ning -sõpru. Ühing püüab koordineerida ja tugevdada plokkflöödiõpetajate vahelisi kontakte, korraldada kursusi ja koolitusi, levitada erialast informatsiooni, arendada rahvusvahelisi kontakte teiste ERTA harudega, koordineerida plokkflöödialast tegevust Eestis.[8]

Praegu õpetatakse plokkflööti nii üldharidus- kui muusikakoolides üle Eesti.

Plokkflööti mängivad ja õpetavad Eestis ka näiteks Tõnu Sepp ja Neeme Punder.

Tuntud plokkflöödi mängijad[9][muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Recorder (musical instrument)".
  2. "The origins of the Recorder: History of the recorder".
  3. "Recorder (musical instrument)".
  4. "About Woods Used to Make Recorders".
  5. "The Structure of the Recorder".
  6. "Cantores Vagantes".
  7. "Hortus Musicus".
  8. "Plokkflöödiühing ERTA-Estonia MTÜ".
  9. "List of recorder players".