Plokkflööt

Allikas: Vikipeedia
Plokkflööt
Plokkflööt
Plokkflööt
Liigitus Puhkpillid (puupuhkpill)/ Aerofonid

Plokkflööt on puupuhkpill. Esimesed andmed plokkflöödi kohta pärinevad keskajast, kui pill oli Euroopas väga populaarne. Palju muusikat kirjutati plokkflöödile ka renessansi- ja barokiajastul.

Plokkflööte valmistatakse tavaliselt puidust, kuid tänapäeval tehakse ka kunstmaterjalidest pille.

Plokkflöödid jagunevad diapasooni järgi. Levinumad on sopraniino-, sopran-, alt-, tenor- ja bassplokkflööt.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige varasem teadaolev dokument, mis viitab plokkflöödile, pärineb aastast 1388.[1]

Kesk- ja renessansiajal tehti enamik plokkflööte ühest tervikust puuplokist. Pillil oli suhteliselt kitsas diapasoon (oktav ja kuus nooti), kuid rikkalik tämber. Plokkflööt oli laialt levinud ansamblipill, mida kasutati väga palju tantsumuusika mängimiseks ja kodus musitseerimiseks. Sageli jäi plokkflöödi kanda laulu vokaalpartii või meloodiahääl. Ka madrigali eri hääli sai seltskondliku musitseerimise käigus laulmise asemel sobival plokkflöödil esitada. Renessansiajastul oli armastatud koosseis plokkflöödikonsort ehk ansambel, mis koosnes üksnes eri tüüpi plokkflöötidest. Tol ajal eelistati sooja ja pehme kõlaga tenorplokkflööti.

Olenevalt ajastust kuulusid instrumentaalansamblitesse koos plokkflöödiga näiteks psalteerium, dultsimer, vihueela, lauto, portatiivorel, harf, viola da gamba või klavessiin.

Barokiajastul (16001750) kujunes plokkflööt sooloinstrumendiks. Tolleaegsed ansamblid koosnesid keelpillidest ja ühest või mitmest sooloinstrumendist. Plokkflöödile kirjutati palju kontserte, sonaate, mida esitati tavaliselt koos keelpillikoosseisu või klavessiiniga. Barokki peetakse plokkflöödi kuldajastuks. Barokiajastu plokkflöötidel oli võimsam ja rikkalikum kõla kui renessansiaegsetel pillidel. Pilli diapasoon laienes ning küündis kahe ja poole oktavini. Barokiajastul oli populaarseim altplokkflööt.

Pärast barokiajastut vajus plokkflööt unustusse. Klassitsismi ajal hakkasid orkestrid suurenema ning orkestripille hakati arendama, et neil oleks kõrgem helivaljus ja suurem diapasoon, laiemad mängutehnilised võimalused ja stabiilne intonatsioon. Kuna põikflööt oli dünaamilisem ja selle helikõrgust oli pärast klappide lisamist lihtsam muuta, jäi plokkflööt orkestripillide hulgast välja. Sellest ajast saati ei kirjutatud plokkflöödile umbes 150 aastat peaaegu üldse muusikat.

Ehitus ja mängutehnika[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt valmistati plokkflööte ühest tervikust kõvema puidu tükist ja ka elevandiluust. Tänapäeval on puidu kõrval väga levinud ka kunstmaterjalid (nt plast) ning üks pill käib kokku kahest või kolmest osast. Levinumad puiduliigid pilli valmistamiseks on vahtra-, pirni-, ploomi-, eebeni-, roosi- ja granadillipuit.

Pillil on 7+1 sõrmeava, millest seitse on pilli peal ja üks pilli all. Suurematel plokkflöötidel on alumised sõrmeavad asendatud klappidega, sest muidu on augud üksteisest liiga kaugel, et mängija saaks sõrmedega iga ava katta. Klappe kasutatakse peamiselt altplokkflöödist suurematel plokkflöötidel. Tavaliselt mängitakse pilli kahe käega ning sõrmedega kaetakse sõrmeavad või klapid. Vasak käsi on kõrgemal: pöial katab avause pilli all, esimene kuni kolmas sõrm katavad kolm ülemist avaust pilli peal (väike sõrm ava ei kata). Parem käsi on allpool: pöial toetab pilli alt, teine kuni viies sõrm katavad neli alumist avaust pilli peal. Ajalooliselt on plokkflööti mängitud ka nii, et parem käsi on pilli ülaosas ja vasak allosas.

Pilli ülemises otsas on laabiumiosa, mis koosneb väiksest piklikust puhumisavast, kust mängija õhku sisse puhub; plokist, mis täidab pilli laabiumiosa; ning laabiumist. Pilli keskosas asuvad seitse sõrmava. Plokkflöödi alumine ots tavaliselt laieneb ja alumise osa allpool on üks sõrmeava. Tänapäeva plokkflööt koosnebki nendest kahest või kolmest lahtivõetavast ja kokkupandavast osast (laabiumiosa, keskosa, alumine osa), mille mängija keerab endale sobivasse asendisse. Pilli osi tihedamalt kokku surudes või pisut lahku tõmmates saab muuta pilli tämbrit ja helikõrgust. Väga levinud on kaheks osaks lahti käivad pillid, millel kesk- ja alumine osa omavahel eraldi lahti ei käi.

Heli[muuda | muuda lähteteksti]

Plokkflöödi kõla on kirjeldatud puhta ja rikkalikuna, mida on ajaloos võrreldud lindude ja karjastega. Kõrgemates registrites võib heli olla üsna terav ja vali, madalamas registris aga vaiksem ja sumedam. Heli tuleb pillist välja kiiresti ja kui muuta keelelööki, pilli asendit ja puhumistugevust, on võimalik tekitada väga palju erinevaid tämbreid, kõlasid ja heliefekte. Tänapäeval on plokkflöödid, nagu ka klaverid ja orkestripillid, kõige sagedamini häälestatud 440 hertsi (Hz) peale. Nii on lihtne teiste pillidega koos mängida ja häälestuda. Professionaalsete mängijate seas on aga laialt levinud ka teiste häälestustega pillid. Barokkmuusika esitamiseks kasutatakse tihti näiteks häälestust 415 Hz ning renessansiaegsed pillid olid häälestusega 460 Hz. Plokkflöödi helikõrguse standardid on läbi ajaloo muutunud, kuid see on jäänud vahemikku ~392 kuni ~520 Hz.

Plokkflöödid jagunevad diapasooni järgi, mis omakorda jagatakse kõige madalama noodi järgi C- ja F-pillideks. Pillid, mille esimene, madalaim noot on C, ehk C-pillid on tänapäeval tavaliselt pikolo-, sopran-, tenor-, great-bass- ja sub-great-bassplokkflööt. Pillid, mille esimene, madalaim noot on F ehk F-pillid on tänapäeval tavaliselt sopraniino-, alt-, bass-, kontrabass- ja subkontrabassplokkflööt.

Plokkflööt tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval õpetatakse plokkflööti laialdaselt eelpillina enne mõne teise puhkpilli õppimist. Plokkflööti õpetatakse nii muusika- kui ka üldhariduskoolides.

Plokkflööte valmistatakse nii kunstmaterjalidest (nt plastist), puidust kui ka metallist. Kunstmaterjalidest ja ka puidust pille valmistatakse tööstuslikult. Plokkflöödimeistrid valmistavad pille tavaliselt kvaliteetsest puidust käsitsi.

Plokkflööt Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on plokkflööti kui ettevalmistavat pilli mõne teise puhkpilli mängimiseks õpetatud juba 20. sajandi algusest. Professionaalsemalt hakati Eestis plokkflööti mängima 1970. aastatel.

Eesti tuntumad plokkflöödimängijad on Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt, kelle juhtimisel toimib varajase muusika stuudio Cantores Vagantes ja stuudio plokkflöödiansambel, kus mängivad ka Andres Siitan ja Taniel Kirikal (ka vokaal).

Plokkflööte kasutab ka vanamuusikaansambel Hortus Musicus, kus plokkflööte mängivad Tõnis Kuurme, Andres Mustonen ja Olev Ainomäe.

Eestis tegutseb ka plokkflöödiühing ERTA-Estonia, mis on Euroopa Plokkflöödiõpetajate Assotsiatsiooni Eesti haru ja ühendab Eesti kõikide astmete edumeelsemaid plokkflöödiõpetajaid ning -sõpru. Ühing püüab koordineerida ja tugevdada plokkflöödiõpetajate vahelisi kontakte, korraldada kursusi ja koolitusi, levitada erialast informatsiooni, arendada rahvusvahelisi kontakte teiste ERTA harudega ning koordineerida plokkflööditegevust Eestis.

Praegu õpetatakse plokkflööti nii üldharidus- kui ka muusikakoolides üle Eesti.

Plokkflööti mängivad ja õpetavad Eestis ka näiteks Tõnu Sepp ja Neeme Punder.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rowland-Jones, Anthony (Autumn 2016). "The Invention of the Recorder". The Recorder Magazine. Vol. 36 no. 3. Hebden Bridge: Peacock Press. p. 81.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]