Pille Pürg

Allikas: Vikipeedia

Pille Pürg (sündinud 9. märtsil 1972 Tartus[1]) on eesti näitleja.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Pille Pürg lõpetas 1990. aastal hõbemedaliga Tartu 5. Keskkooli[1][2], kus oli õppinud bioloogiakallakuga klassis. Tegi lavakunstikooli sisseastumiseksamid, kuid kooli ei pääsenud.[3] 2008. aastast õppis ta Helsingi ülikooli teatriakadeemias kaugõppes televisiooni- ja komöödianäitleja erialal (mänedžeri lisaerialaga). Kooli lõpetas 2012. aastal kiitusega.[3]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aastast töötas ta Tallinna Vanalinnastuudio administraatorina ja aastatel 19912003 inspitsiendina[4]. Hiljem on töötanud Vana Baskini Teatris rollilepingu alusel.[5] Tema esimene roll Vanalinnastuudio näitlejana oli lavastuses „Prügikast 1 ehk Alguse asi“ (1993). Ta mängis seal Anne Veskit ja seda tükki etendati 120 korda.[3]

Töö kõrvalt hakkas ta koos Egon Nuteriga paroodianumbritega esinema erapidudel.[3] Egon Nuteri soovitusel sai Pürgist "Wigla show" (1997–1999) osatäitja, kes parodeeris avaliku elu tegelasi.[3] 1998. aastal parodeeris ta Moskvas peetaval konkursil „Hittide paraad“ Anne Veskit. Sealt tõi ta koju võidu, mille järel toimus kolmenädalane turnee Moskvas ja Peterburis, millest võttis osa 20 parimat parodisti. 2001. aastal tõi ta samalt konkursilt taas võidu, parodeerides Alla Pugatšovat. Järgnes turnee Venemaal.[3]

2003. aastal lahkus Pille Pürg Vanalinnastuudiost sooviga olla rohkem laval. [3]

2005. aastast esines ta koos Madis Millingu ja Henrik Normanniga suvekomöödiates.[6]

1991.–2016. aastani oli Pille Pürg Eesti Teatriliidu liige.[6]

Aastatel 2015–2021 töötas ta Helsingi Ülikooli Teatriakadeemia näitekunsti ja teatriajaloo õppejõuna.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Pille Pürg sündis enneaegsena halva tervisega ja oli pere ainuke laps. Ema Vilma Pürg oli meditsiiniõde Tartu lastehaiglas ja isa Enno Pürg töötas Tartu Mööblikombinaadi direktorina. [3]

Pürg on oma loomult isasse. Ema oli rahuliku ja vaikse iseloomuga, täielik vastand isale, kes oli jutukas, väljapoole elaja ning lõbus inimene.[3]

Põhikoolis hakkas Pürg unistama näitlejaks saamisest. Ta oli vaimustunud Vanalinnastuudiost ja Draamateatrist. Ta käis väga palju teatris, kogus näitlejate fotosid ja autogramme. Eino Baskinile kirjutatud kirjas ta teatas, et tuleb tema teatrisse tööle, kas või koristajaks. Ta kirjutas ka Ita Everile, kes vastas ta kirjale ning keskkooli päevil tuli isegi Pille koju paroodiaid üle vaatama. Nähtu Ita Everile meeldis ja ta lubas temast ja sellest parodeerimisest Eino Baskinile rääkida. [3]

Koolis kiusati Pürgi alopeetsia pärast, mis tähendas juuste kadu ja paruka kandmist. Ravimid tekitasid söögi isu ja see oma korda liigset kehakaalu. Autoimmuun haigus saadab teda tänini, põhjustades erinevaid valulikke tervise probleeme.[3]

Esimest korda esines väljaspool kodu kooli õppenõukogule parodeerides Anne Veskit, Heli Läätse ja Alla Pugatšovat. Õpetajatele tuli see üllatusena, sest koolis ei olnud ta kunagi oma unistusest näitlejaks saada rääkinud.[3]

1990. aastate lõpus päris ta isa Tarmeko aktsiad ja sai mööblitööstuse üheks omanikuks. [3]

Osatäitmisi teatris[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Päikesepoisid", lavastaja Eino Baskin (1998)
  • "Kassikuld", estraadikava (1999)
  • "Tahavaatepeegel", estraadikava (2001)
  • Celeste (Achille Campanile „Vaene Pierrot“, 1991)
  • Meditsiiniõde (Jules Romains „Knock ehk Meditsiini triumf“, 1991)
  • Diktor ja Anne Veski (Toomas Kall ja Eino Baskin „Prügikast ehk Alguse asi“, 1993;Toomas Kall „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“, 1994)
  • Noorem naine (Oskar Luts ja Toomas Kall „Tagahoovis“, 1996, Draamateatri ja Vanalinnastuudio ühistöö)
  • Seltsidaam (Guy de Maupassant „Bel-Ami“, 1997)
  • Medõde Klaara Valge (Neil Simson „Päikesepoisid“, 1998)
  • Teenijanna (Georges Feydeau „Täitsa lõpp“, 1998)
  • Mutikene vanadekodust (Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov „Kaksteist tooli“, 1998)
  • Maniküürija (Garson Kanin „Eile sündinud“, 1998)
  • Ivi Eenmaa ja Heli Lääts (Toomas Kall „Kassikuld“, 1999)
  • Anne Veski (Toomas Kall „Juubelitort“, 2000)
  • Naaber (Gudmundur Steinsson „Kallis kodurahu“, 2001)
  • Anne Veski, Heli Lääts ja Push Up (Priit Aimla „Tahavaatepeegel“, 2001)
  • Ooperilaulja (Toomas Kall „Päikesekontsert“, 2002)
  • Linnuke II ja Stu Franklyn (Neil Simon „Hotell California“, 2002 ja 2004)
  • Erinevad rollid (Priit Aimla „Plaadipood“, 2006)
  • Abikaasa (John Chapman „Palun lahkuge lavalt!“, 2011)
  • Esimene naine (Valdo Jahilo „Kohe näha, et vanad sõbrad!“, 2017)
  • Õde (Valentin Krasnogorov „Kas hakkame seksima?“, 2018)
  • Erinevad rollid (Toomas Kall „Ja mida teile, palun?, 2019)
  • Erinevad rollid (Valdo Jahilo ja Hendrik Normanni monotükk „Kutse juubeliks“, 2020)

Rolle telesarjades ja filmides[muuda | muuda lähteteksti]

Rändkomöödiad[muuda | muuda lähteteksti]

  • „Pulmapaanika, ai-ai-ai“ (2003, Hitivabrik)
  • Eino Baskini 75. sünnipäeva juubelituur „Viimane vint“ (2004, Hitivabrik)
  • Kontserdisarjas „Sotspop“ (2008, Smithbridge Productions)
  • Komöödiaturnee „Puhta kuld“ (2013, Komöödiateater)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kapstas, Meelis. Anne ja Pille, nagu kaks tilka vett?[alaline kõdulink] Kroonika, 22. aprill 2008
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 18. augustil 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 Leivak, Verni (2022). Pille Pürg. Pisarais päikesetüdruk (esimene trükk). Tammerramat. Lk 208. ISBN 978-9916-681-15-2.
  4. Aavik, Kadi. Pille Pürg – sündinud komödiant.[alaline kõdulink] Naised, 31. märts 2010.
  5. Eessaar, Elviira. Pille Pürg: edukas unistaja, keda tõmbab lavale. Good News, 1. detsember 2017.
  6. 6,0 6,1 "Pürg, Pille - Eesti Entsüklopeedia". etbl.teatriliit.ee. Vaadatud 21. novembril 2023.
  7. Reest, Vesta. Anne Veski teisikule jätkub ovatsioone. Eesti Ekspress, 5. mai 1998.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]