Pietro Antonio Locatelli

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Pietro Locatelli)
Jump to navigation Jump to search
Pietro Locatelli 1733. aasta paiku, Cornelis Troosti metsotinto (1696–1750)

Pietro Antonio Locatelli (3. september 1695, Bergamo, Itaalia30. märts 1764, Amsterdam, Madalmaad) oli itaalia barokiaegne helilooja ja viiuldaja, kes tegutses ulatuslikult ka Saksamaal ja Hollandis. Ehkki ta ei kuulu tänapäeval barokkmuusika tuntuimate esindajate hulka, oli ta eluajal tuntud virtuoosina.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Locatelli alustas õpinguid Roomas 1711. aasta sügisel, arvatavasti Antonio Montanari või Giuseppe Valentini käe all ning võib-olla lühemat aega ka Arcangelo Corelli juures, kes suri 1713. aasta jaanuaris.[1]

Aastail 1723-1728 reisis Locatelli Itaalias ja Saksamaal. Enamik tema kontsertloomingust, sealhulgas viiulikontserdid ja kapriisid, on tõenäoliselt kirjutatud just sel ajal, hiljem ilmusid need Amsterdamis. Usutavasti tõid Locatellile kuulsuse just ta esinemised, kuid vähesed allikad omistavad talle suurt virtuoossust.[2]

Locatelli tegevust Mantua regendi, maakrahv Philipp von Hessen-Darmstadti õukonnas tõendab 1725. aastast pärinev dokument, milles krahv nimetab teda "meie virtuoosiks". Kui sageli ja millises rollis Locatelli seal üles astus, on siiski teadmata.[3] Samuti on teadmata, millal ta tegutses Veneetsias, ehkki ta seda kindlasti tegi.[4]

1728. aasta mais külastas Locatelli Preisi õukonda Berliinis. Ta siirdus Dresdenist Potsdamisse koos August II Tugeva ja valijavürsti saatjaskonnaga, kuhu kuulus umbes 500 inimest, sealhulgas Johann Georg Pisendel, Johann Joachim Quantz ja Silvius Leopold Weiss.[5] Üks ülestähendus Locatelli esinemisest Friedrich Wilhelm I ees kirjeldab anekdootlikult edevat ja enesekindlat muusikut, kes kandis rikkalikult teemantidega kaunistatud rõivaid. Aristokraatlikud kuulajad võisid eelistada tema viiulimängule Johann Gottlieb Grauni oma.[6]

1729. aastal asus Locatelli elama Amsterdami, kuhu jäi elu lõpuni. Ta ei komponeerinud sama ohtralt kui varem, vad andis amatööridele viiulitunde, toimetades enda teoseid Op. 1–9 ja teiste muusikute teoseid, nagu Giovanni Battista Martini Op. 2.[7] Tema vähedokumenteeritud avalikud ja poolavalikud etteasted olid avatud üksnes muusikasõpradele, mitte kutselistele muusikutele. Teda 1741. aastal kuulanud inglane kirjutas, et Locatelli "kardab sedavõrd, et inimesed temalt õpivad, et ei luba oma kontserdile ühtki kutselist muusikut". Mõned rikkad muusikasõbrad, kes mängisid koos Locatelliga amatööridena, aitasid tal saada mõjukaks. Aristokraatlikes ringkondades tunnustati, imetleti ja toetati teda virtuoosi ja heliloojana.[8] 1741. aastal hakkas ta kodus viiulikeeli müüma.[9] Koos maksudega teenis ta 1742. aastal 1500 kuldnat, rohkem kui ükski teine muusik Amsterdamis.[10] On teadmata, miks 1744. aastast, mil ta avaldas Op. 8, kuni 1762. aastani, mil ilmus Op. 9, ei ole tema kohta teateid ei leksikograafidelt, kuulajatelt, kohalikelt ega rahvusvahelistelt muusikaajakirjanikelt.[10]

Locatelli suri 30. märtsil 1764[11] oma majas Prinsegrachti kanali ääres.[12]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Locatelli laialdast huvi kirjanduse ja teaduse vastu näitab tema enam kui tuhandest ühikust koosnev raamatukogu. Selle kuulub teoseid ornitoloogiast, teoloogiast, kirikuloost, poliitikast, geograafiast, kunstiajaloost ja matemaatikast, samuti muusikateoreetilist kirjandust alates 16. sajandist. Ilukirjandusest on esindatud kõik olulised autorid alates Dante Alighierist. Suures trükitud ja köitmata noodikollektsioonis on ka Corelli kogutud teosed. Samuti kuulusid talle Hollandi, Itaalia ja Prantsuse meistrite maalid. Kogu see vara koos muusikainstrumentidega pandi 1765. aasta augustis oksjonile.[13]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Locatelli 1729. aastal Amsterdami jõudis, leidis ta eest Euroopa muusikakirjastamise keskuse. Ta avaldas oma Op. 2–6, 8 ja 9 ja Op. 1 uustrüki Amsterdamis ja Op. 7 naaberlinnas Leidenis. Ta nägi suurt vaeva, et väljaanded oleksid veatud. Hästi korrastatud teosed andis Locatelli eri kirjastajatele ning avaldas ise vähem toimetatud teosed.

Locatelli omandas privileegi, mis kaitses tema Op. 1–8 (mis samuti trükiti Leidenis) autoriseerimata taastrükkide eest ning keelas ka ümbertrükkide impordi. Privileegitaotluses nimetas ta end "Amsterdamis elavaks Itaalia muusikameistriks".[14] Privileegi tõttu pidi Locatelli andma tasuta koopiad oma teostest Leideni ülikooli raamatukogule, mistõttu on tänaseni säilinud esmatrükid. Erandiks on Op. 9, mis avaldati juriidilise kaitse lõppemise järel.[15]

Locatelli teosed võib jagada kolme kategooriasse:

  • teosed, mille ta kirjutas omaenda esinemisteks virtuoosina;
  • esindusteosed suurele ansamblile;
  • kammermuusika ja väikevormid väikestele ansamblitele.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Op. 1 (1721) – XII Concerti grossi à Quattro e à Cinque, (12 nelja- ja viieosalist concerto grosso't: F duur, C moll, B duur, E moll, D duur, C moll, F duur, F moll, D duur, C duur, C moll, G moll)
  • Op. 2 (1732) – XII Sonate à Flauto traversiere solo e Basso, (12 flöödisonaati: in G duur, D duur, B duur, G duur, D duur, G moll, A duur, F duur, E duur, G duur, D duur, G duur)
  • Op. 3 (1733) – L'Arte del Violino; XII Concerti Cioè, Violino solo, con XXIV Capricci ad libitum, (12 viiulikontserti 24 kapriisiga ad lib.: D duur, C moll, F duur, E duur, C duur, G moll, B duur, E moll, G duur, F duur, A duur, D duur "Il laberinto armonico")
  • Op. 4 (1735) – VI Introduttioni teatrali e VI Concerti, (6 teatraalset avamängu: D duur, F duur, B duur, G duur, D duur, C duur ja 6 concerto grosso't: D duur, F duur, G duur, Es duur, C moll, F duur)
  • Op. 5 (1736) – VI Sonate à Trè, (6 triosonaati: G duur, E moll, E duur, C duur, D moll, G duur "Bizarria")
  • Op. 6 (1737) – XII Sonate à Violino solo e Basso da Camera, (12 viiulisonaati: F moll, F duur, E duur, A duur, G moll, D duur, C moll, C duur, H moll, A moll, Es duur, D moll)
  • Op. 7 (1741) – VI Concerti à quattro, (6 neljaosalist kontserti: D duur, B duur, G duur, F duur, G moll, Es duur)
  • Op. 8 (1744) – X Sonate, VI à Violino solo e Basso e IV à Trè, (6 viiulisonaati: F duur, D duur, G moll, C duur, G duur, Es duur; ja 4 triosonaati: A duur, D duur, F moll, A duur)
  • Op. 9 (1762) – VI Concerti a quattro (6 neljaosalist kontserti), Amsterdam 1762
  • Nummerdamata teosed:
    • Sonata G minor viiulile ja basso continuo'le
    • Sinfonia [...] composta per l'esequie della sua Donna che si celebrarono in Roma F moll 2 viiulile, vioolale ja basso continuo'le
    • Concerto A duur viiulile, 2 viiulile, vioolale ja basso continuo'le
    • Concerto E duur viiulile, 2 viiulile, vioolale ja basso continuo'le
  • Opera dubia (kahtlase autorsusega teosed): viiulikontserdid, sümfooniad, triosonaat, flöödiduetid, üks oboesonaat, üks kapriis E duur viiulile.
  • Arvukalt teistes žanrides teoseid on läinud kaotsi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Dunning 1981, vol. I, pp. 38 et seq
  2. Dunning 1981, vol. I, p. 103
  3. Dunning 1981, vol. I, pp. 104–107
  4. Dunning 1981, vol. I, p. 107
  5. Dunning 1981, vol. I, p. 111
  6. Dunning 1981, vol. I, pp. 111–116
  7. Dunning 1981, vol. I, pp. 283–304
  8. Dunning 1981, vol. I, p. 315
  9. Dunning 1981, vol. I, pp. 310 & 320 et seq
  10. 10,0 10,1 Dunning 1981, vol. I, p. 306
  11. Pietro Antonio Locatelli teoses Encyclopædia Britannica
  12. Laboratory Group. "Pietro Antonio Locatelli | Budapest Festival Orchestra". Budapest Festival Orchestra. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. detsember 2016. Vaadatud 15. detsember 2016. 
  13. Dunning 1981, vol. I, pp. 325 et seq & vol. II, pp. 141–195
  14. Koole 1960, col. 1076
  15. Dunning 1981, vol I, p. 358

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • John Hendrik Calmeyer: The Life, Times and Works of Pietro Antonio Locatelli, University of North Carolina, 1969
  • Albert Dunning: Pietro Antonio Locatelli, Opera omnia, critical collected edition in 10 volumes, London/Mainz 1994, ISBN 978-0-946535-49-1
  • Albert Dunning:Pietro Antonio Locatelli, Catalogo tematico, lettere, documenti & iconografia, Mainz 2001, ISBN 978-0-946535-40-8
  • Albert Dunning: Pietro Antonio Locatelli. Der Virtuose und seine Welt. Buren 1981, ISBN 90-6027-380-X
  • Arend Koole: "Pietro Antonio Locatelli", rmt: Musik in Geschichte und Gegenwart, 1st edition, vol. 8, Kassel et al., 1960, col. 1076
  • Fulvia Morabito: "Pietro Antonio Locatelli", rmt: Musik in Geschichte und Gegenwart, 2nd edition, vol. 11, Kassel et al. 2004, col. 357–362

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]