Ezzonite dünastia

Ezzonite dünastia (saksa Ezzonen, prantsuse Ezzonides) oli ühe Lotringi suguvõsa dünastia, mis oli teada juba 9. sajandist. See saavutas tähtsuse alles 11. sajandil seoses abielusidemetega Saksi dünastiast Saksa-Rooma keisriga. Dünastia sai nime Ezzo järgi, kes oli aastatel 1015–1034 Lotringi pfaltskrahv; nad domineerisid Reini kesk- ja alamjooksu poliitikas ning esindasid üldiselt kuninglikke huve. Saali keisrite alluvuses haldasid nad lühikest aega isegi Švaabimaa, Kärnteni ja Baieri hertsogkondi.

Ezzonite esiisa oli arvatavasti Erenfried I (866–904), kes oli Bliesgau, Keldachgau ja Bonngau ja võib-olla ka Charmois krahv. Ta võis olla Karolingide järeltulija, kuigi mõned ajaloolased eelistavad teda siduda endiste Tüüringi kuningatega. Ezzonite dünastia poliitiline tõus sai ajalooliselt nähtavaks arvukate krahvkondadega, mille nad 10. sajandi teisel poolel omandasid. Nad valitsesid enamikku Reini krahvkondi ja said lõpuks pfaltsi staatuse teiste krahvide üle piirkonnas. Vaatamata oma sõjalistele saavutustele keisrite teenistuses ei õnnestunud Ezzonitel rajada territoriaalset üksust Lotringis.

Lotringi pfaltskrahvid

Hermann I, Lotringi kuurvürst.
Ezzo, Lotringi kuurvürst (1015–1034). Brauweileri kroonika järgi ebaõnnestus tal pärida monarhia pärast keiser Otto III (983–1002) surma vastasseisus Baieri hertsogi Heinrich II-ga (1002–1024). Pärilussõda Ezzo ja Heinrich II vahel jätkus üle kümne aasta. Kaks meest jõudsid kokkuleppele pärast Odernheimi lahingut aastal 1011. Kaiserswerth, Duisburg ja ümbritsevad keiserlikud territooriumid anti Ezzole läänina troonist koobumise eest (pärast 1016). Kui Saksa kroon läks aastal 1024 Saksi dünastialt Saali dünastiale, jäid Ezzonid neutraalseks, ilmselt pärast Ezzo ja Konrad II (1024–1039) vahelist lepingut.
Otto I, Lotringi kuurvürst (1035–1045) ja Švaabimaa hertsog (1045–1047). Aastal 1045, pärast edukat sõjakäiku mässava Flandria krahvi, Valenciennes'i ja Ename markkrahvi vastu, sai Otto Švaabimaa hertsogkonna, siiski vastutasuks Kaiserswerthi ja Duisburgi linnade eest, mis läksid tagasi kroonile. Samal ajal läks Lotringi pfalts tema vennapojale.
Heinrich I, Lotringi kuurvürst (1045–1060, †1061), krahv Hezzelin I (1020–1033) poeg; viimane oli Ezzo vend.
Hermann II, Lotringi kuurvürst (1064–1085), Ruhrgau, Zulpichgau ja Brabanti krahv. Tema territoriaalset võimu kahandas märkimisväärselt tema hooldaja, Kölni peapiiskop Anno II. Hermann loetakse viimaseks Ezzoniks. Pärast tema surma Dalhemis 20. septembril 1085 Lotringi pfalts lõppes. Tema lesk abiellus esimese Reini pfaltskrahvi Heinrich von Laachiga.

Ezzonid elasid arvatavasti edasi Limburg Stirumi krahvides, kes usutakse pärinevat Hermann I noorimast pojast Adolfist.

Teised väljapaistvad Ezzonid

Richeza Lotringist, Poola kuninganna (Õnnis Richenza, kelle püha tähistatakse katoliku kirikus 21. märtsil), Poola kuninga Mieszko II Lamberti naine.
Konrad I, Baieri hertsog, Saksa-Rooma keisri Heinrich III pärija, suri pagenduses pärast katset mõrvata keiser ja hõivata troon.
Konrad III, Kärnteni hertsog.
Hermann I, Kölni peapiiskop, Lotringi kuninga Zwentiboldi kantsler.
Hermann II, Kölni peapiiskop ja Itaalia kantsler.