Peterburi Kālatšakra tempel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Osa artiklitest teemal
Budism
Dharma Wheel.svg
Spb datsan.jpg
Datsan Gunzechoinei (img1).jpg

Peterburi Kālatšakra tempel oli esimene budistlik tempel Euroopas.[viide?] Tempel ehitati aastatel 19081915. Nõukogude võimu perioodil oli tempel suletud ja selle ruume kasutati laboratooriumina. 1990. aastal tempel taasavati.

1907. aastal alustati Peterburi budistliku templi rajamise dokumentide vormistamist. Asja algataja ja idee autor oli Agvan Doržijev. 16. märtsil 1908 ostis Doržijev 18 000 rubla eest härra Issajevilt maatüki Staraja Derevnjas.

15. aprillil kinnitati valitsuse poolt otsus ja arhitektuurne plaan templi ehitamiseks. Sel puhul avaldasid rahulolematust ja protesti kristlikud ajalehed ja Venemaa õigeusu kiriku tegelased. Eriti ägedalt astusid üles ajalehed Groza (vene keeles Гроза), Kolokol (Колокол), Retš (Речь) ja Zemštšina (Земщина). Praktiliselt algasid ehitustööd Doržijevi ostetud maatükil juba 15. aprillil. 13. mail saadi templi vundamendiga valmis, kogu ehitusprotsess pidi rangelt alluma budistlikus astroloogias maha märgitud momentidele ja tähtaegadele.

Oma põhistruktuurilt on tempel sümboolselt mandala. Peterburi tempel on püstitatud Kalatšakra auks, mis tähendab, et kogu ehitusprotsess allus esimesest hetkest peale sellele jumalusele, kellele eluaset ehitati.

Templi ehitamine toimus kõrgusse, kusjuures kogu ehitis oli jagatud kolmeks tasapinnaks, mis sümboliseerib budistlikku kosmoloogiat. Kui uurida Boroboduri stuupat, siis sama printsiip on suures osas ka templite sümboolikas.

Templi ehitusel töötas hulk meistreid ja kunstnikke Burjaatiast. Aeg-ajalt tekkis raskusi rahastamisega, sest dalai-laama oli Tiibetist eemal inglise okupantide eest ja asus ise Urgas. Potala bodhisattval oli rahakoti kasutamine seetõttu raskendatud ja see mõjutas ka ehituse tempot. Lõpuks tõi Agvan Doržijev isiklikult Lhasast raha kohale koos dalai-laama poolt kaasa antud rituaalsete riistade ja haruldaste tekstidega.

17. juunil andis lõpuks oma kirjaliku ja ametlikult avaldatud nõusoleku templi ehitamiseks pealinna ka keiser Nikolai II. Poliitilise pinevuse kasv Aasias, niisamuti burjaadi, kalmõki ja mongoolia budistide poliitilis-majanduslik surve oli põhjuseks, miks muidu poliitiliselt lühinägelik keiser nõustus budistide templi ehitamisega Peterburis.

Romanovite juubel[muuda | muuda lähteteksti]

1913. aasta 21. veebruaril toimus ehitatavas Piiteri datsanis teenistus, mis oli pühendatud Romanovite dünastia 300-aastase troonilviibimise juubeli auks.

Sel suurel tekstide lugemisel koos Doržijeviga osales ka Daši-Doržo Itigelov, kes peale surma maeti ja mõned aastad tagasi burjaadi laamade poolt maast välja kaevati ja Ivolgaa klooster datsani suurde templisse veeti. Daši-Doržo Itigelov asub seal usulistele imetleda ja kummardada.

Kogu riik pidutses Romanovite 300-aastasel juubelil ja nuttis rõõmust. Alates Mongoolia steppidest, läbi Burjaatia, Tuva ja Kalmõkkia lugesid lamaiidid koos kristlaste, muhameedlaste, muu-usuliste ja uskmatutega karjas tänusõnu ja kiidulaulu tsaaripere heaolu ja kestvuse nimel.

Peale pidulikku teenistust pidasid nii Agvan Dorzijev kui Pandido Hambo-laama Daši-Doržo Itigelov kõned, kes tänasid võimu loa eest pystitada pealinna budausu peakorter templi näol. Samuti esinesid ida uurijad, isegi maadeuurija Kozlov võttis sõna. Kohal oli ka parun Roman Ungern von Sternberg.

Ega nood budausulised ja usupooldajad ei tulnud selle pealegi, et tšekistid neilt hiljem selle kiidulaulu ja ülistuste laulmise eest seal templi avamisel seitse nahka nende seljast võtavad, kusjuures kalmõkkide käsi käis äärmiselt kurvalt – neil hävitati peaaegu enamus rahvusest aktiivse osalemise tõttu Peterburi datsani rajamisel ja Agvan Doržijevi toetamise eest tema tegevuses.

Seda tsaaripere ülistamise tervistamise seika hõõrusid hiljem tšekistid budalastele ette aastakümneid nii Burjaatias, Mongoolias kui ka Kalmõkkias ja tapsid neid armutult, süüdistades laamasid, et nood aidanud budistliku nõiduse ja maagiaga tsaariperel töölisi ja talupoegi rõhuda.

Parun Ungern von Sternberg Peterburi templis[muuda | muuda lähteteksti]

1913. aasta algul viibis Peterburis Ungern von Sternberg, kes peale Romanovite perele pühendatud pillerkaari sõitis hiljem edasi Eestisse sugulaste juurde puhkusele.

1913. aastal sõlmiti kolmikleping Hiina, Tiibeti ja Briti esindajate vahel, kus Tiibet tunnistas Hiina ülemvõimu aga Hiina omakorda Tiibeti iseseisvust. Doržijevil olevat suur osa olnud selle projekti tiibetipoolse versiooni koostamisel.

1913. aastal pani Jebtsundamba hutuktu VIII teele kopsaka rahasaadetise Doržijevile templi jaoks.

1914. aasta 2. mail kinnitas Nikolai II ametlikult Peterburi templi munkade koosseisu, mis esialgu koosnes 9 mungast ja neist 5 peavad olema kindlalt gelongid. Selline oli valitsejapoolne otsus, kuigi Agvan Lobsang oleks tegelikult soovinud suuremat laamade koosseisu templile.

Tsaari otsus oli, et see asutus peab eelkõige funktsioneerima kui tempel ja lihtne pühakoda, mitte aga kloostri-asutusena, kes hakkab enda ümber masse koguma ja buda munkade arvu paisumine muutuks peagi segavaks kristliku pealinna elus.

Igatahes olid lamaiidid võidukalt budausu templi Venemaa pealinna üles ehitanud, sest see oli nende eesmärk, kusjuures neilt ei nõutud samaväärset vastuteenet Lhasas näiteks nõue rajada esimene Vene õigeusu katedraal kuhugi Lhasa servale.

Peagi saabusid Peterburi templisse kolm laamat Taga-Baikalist, Burjaatiast ja 4 Kalmõkkiast; lisaks on ametlikult juba sellest hetkest munkade nimekirja märgitud ka Odratsi talust pärit bodhisatva Karl Tõnisson. Tundub, et templi rajamise hetkest peale hoolitses Doržijev pidevalt, et Vend Vahindra ka ametlikult ja avalikult templi külge liidetaks.

Seda suhtumist Dharmadhutasse väljendab Doržijev selgelt, avades Karlise ees paljud vägevad uksed, nii impeeriumi pealinnas Peterburis kui Kalmõkkia, Burjaatia ja Mongoolia steppides kuni Lhasani välja.

Millegipärast ei julge neid seiku Vahindra suhtetes Agvan Lobsangiga mainida ei Gerodnik Gennadi ega ka Doržijevi usinad uurijad Venemaal, kuigi nende käest on käinud läbi hulk pabereid ja pitsateid, lisaks ka kindlasti mingi osa nende omavahelisest kirjavahetusest.

1910. aastal oli Peterburi linnas ametlikult kirjas 184 budalast: nende hulgas 163 meest ja 21 naist.

Peterburi Kalchakra tempel[muuda | muuda lähteteksti]

10. augustil 1915 avati Peterburi Kalchakra tempel ametlikult ja lõplikult. Kõik rituaalid olid sooritatud selleks ajaks ja tempel võis alustada enda funktsiooni kui Kalachakra asupaik. Seega oli Shambala jaoks üks lisakoordinaat maha märgitud ja see asus Venemaa tolleaegses pealinnas.

Toimus suur ametlik tseremoonia, kuhu olid kogunenud suured massid.

Ehituses ja asjaajamises osalenud Ida Instituudi töötajad ja paljud teised olid samuti avamisel: akadeemik V. V. Radlov, S. F. Oldenburg, F. I. Tšerbatskoi, A. D. Rudnev, V. L. Kotvitš, Stahl, Esper Uhtomski (Tõnissoni korteri peremees oli ka templi avamisel), V. P. Shneider, Stahl-Goldstein, maadeuurija P. Kozlov jne. Kogu Ida Instituudi teadlaste rühm aitas kaasa budalastele templi ehituses väga lihtsal põhjusel: kuna tegu oli budismi ja Aasiat uuriva seltskonnaga, kellel avanes lõpuks võimalus osaleda ja uurida kõike, mis seotud templi ehituse ja rituaalidega siinsamas kohapeal Venemaa pealinnas. Lisaks andis ka elavate budalastega suhtlus palju, nii keelte kui kommete tundmaõppimisel. Kohapeal asusid laamad ja muud külalised budismi poolelt, nad kõik olid väärtuslik infoallikas teadlaste jaoks, ilma et nood oleks pidanud loksuma kuude viisi kuhugi kaugesse Aasiasse, et seda jupphaaval koguda.

Doržijev ütleb välja mõtte budistliku kiriku reformimise vajadusest, kuna vana Potala Geluugilik mõtlemismudel takistab uute ideede ja teadmiste teket ning levikut. See oli idee, mis paljudele budistidele ei meeldinud, sest see tähendanuks kohapealse religioosse võimu ja süsteemi strukturaalset ümberehitust paljud vanadest võimul olevatest laamadest oleksid kaotanud enda positsiooni hierarhias seega vaenlasi oli Agvan Doržijevil kohalike kloostrite juhtkonna hulgas arvuliselt. Seda mitte ainult Burjaatias, vaid ka Kalmõkkias ja Mongoolias.

Agvani kasuks reformi ideede levitamisel rääkis see, et teda toetas 13. Dalai ja see sundis paljusid kloostreid enda reaktsiooni maha suruma, sest Lhasa oli lamaiitide jaoks kõrgeim instants ja Potalaga või tema saadikuga avalikult sõdima hakata oleks tähendanud hierarhilist enesetappu.

Sellise projekti esitamisel geluugis tavalise munga puhul oleks see muidugi tähendanud kiiret karjääri lõppu, kuid Agvan võis endale seda lubada tänu positsioonile Potalas.

1919. riisuti Peterburi datsan väärisesemetest paljaks ja enamus sisustust lõhuti revolutsiooniliste punaarmeelaste poolt.

1920. aastal määras Doržijev enda ametliku käskkirjaga vend Vahindra ehk Karl Tõnissoni Peterburi datsani eestseisjaks. Agvan Lobsang Doržijevi surm andis kommunistidele võimaluse lõplikult arveid klaarida pealinnas asuva budistliku templiga, mis kanti sellest hetkest kohaliku Leningradi linna munitsipaalfondi ja templi sisustus veeti tšekistide poolt Kaasani kirikusse, kus kristlased välja visati seal asutatud Ateismi muuseumi fondidesse. See kõik toimus aprillis ja 15. juunist anti budistlik tempel linna kehakultuurlaste kasutusse. Sellega lõppes Peterburi budistliku templi esimene periood.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]