Peter Burke

Allikas: Vikipeedia
Professor Peter Burke aastal 2009.

Peter Burke (sündinud 1937 Stanmore'is) on Suurbritannia ajaloolane.

Burke on iiri-juudi päritolu perekonnast ning teenis aega Sri Lankal Briti koloniaalvägedes. Seetõttu olid kultuuridevahelised eripärad talle algusest peale tuttavad ning hiljem, ajaloolaseks saades asus ta oma vaateid edukalt uurimistöös rakendama. Burke on üks uue kultuuriajaloo loojatest ning siiani üks peamiseid teoreetikuid ja praktikuid. Kitsamalt on tema uurimisalaks varauusaegne Itaalia, aga ta on tegelenud ka teiste teemade, näiteks Louis XIV kajastamisega tema kaasaegsetel piltidel, kirjutistes ja rahva kujutlustes.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu kui ühiskondlik mälu[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "History and Social Memory" esitab Burke ühiskondliku mälu mõiste.

Traditsioonilise arusaama järgi on ajaloolase ülesanne on talletada avaliku elu suured teod ja sündmused, et mälestus nendest saaks ajaloos püsida asjaosaliste auks ja kuulsuseks ning õpetuseks tulevastele põlvedele. Tänapäeval ei tundu mälestused ja ajalood enam objektiivsed: need sisaldavad teadlikke ja alateadlikke valikuid, tõlgendusi ja moonutusi, mis on tingitud või mõjutatud nii üksikisikute kui ka ühiskonnagruppide poolt.

Émile Durkheimi õpilane Maurice Halbwachs rääkis "mälu ühiskondlikust raamistikust": kuigi mäletajad on üksikisikud, määravad grupid, mis on "mälestusväärne" ja kuidas seda mäletada. Mäletatakse oma grupile olulisi sündmusi, mida pole isiklikult kogetud. Mälu on mineviku kollektiivne rekonstrueerimine. Frederick Bartlett omistas Halbwachsile ekslikult vaate, et grupid mäletavad samas mõttes nagu üksikisikud, ja mõnede Briti ajaloolased omistasid talle ja teistele Prantsuse uurijatele "kollektiivne mentaliteetkollektiivsete mentaliteetide" pidamise üksikisikutest eraldi eksisteerivateks. Marc Bloch juhtis tähelepanu sellele, et on ohtlik moodustada mõisteid, lisades isikupsühholoogia terminile sõna "kollektiivne", nt "kollektiivne mälu"; siiski hakkas ta viimast terminit ise kasutama. Halbwachs tegi rangelt vahet ühiskondlikult konstrueeritud sotsiaalse mälu ja objektiivse kirjapandud ajaloo vahel.

Paljud uuemad uurimused käsitavad ka ajalookirjutust teatud ühiskonnagruppide kollektiivse mäluna (seda vaadet jagab ka Burke). Ajaloolased on eri aegadel ja eri kohtades pidanud mälestusväärseteks erinevaid asju ning keskendunud vastavalt oma grupi vaateviisile kas sündmustele või struktuuridele, kas suurkujudele või tavainimestele. Seda väljendab termin "ühiskondlik mälu". See termin on problemaatiline, sest ta toetub hägusale analoogiale grupi ja üksikisiku mõtlemise vahel ning tekitab mõiste esemestamise ohu; ometi on ilma selleta raske märgata, kuidas grupid üksikisikute mõtlemist mõjutavad. Teine probleem on ajalooline relativism: minevik (nagu ka olevik) on kättesaadav ainult "kollektiivsete representatsioonide" (st oma kultuuri kategooriate ja skeemide) kaudu.

Mälu peaks ajaloolasi huvitama esiteks sellepärast, et tuleb uurida mälu kui ajalooallika usaldusväärsust. Teiseks on mälu ise ajaloonähtus, nii et võiks rääkida "mäletamise sotsiaalajaloost": uuritakse ühiskondliku mälu valikupõhimõtteid ning nende varieerumist ja muutumist. Need teemad hakkasid ajaloolasi huvitama 1970ndate lõpust, väljapaistvat tööd on teinud Pierre Nora. Mäletamise sotsiaalajalugu küsib, 1) kuidas ühiskondlikke mälestusi edasi antakse ja kuidas need viisid muutuvad, 2) kuidas ühiskondlikke mälestusi kasutatakse ja kuidas see on muutunud, ja 3) kuidas kasutatakse unustamist.

Mälestusi mõjutavad nende edasiandmise ühiskondlik korraldus ning vahenduskanalid. Viimaste seas on 1) suuline pärimus (Jan Vansina), mille juures on hakatud huvituma rohkem narratiivi sümbolilistest aspektidest ja vähem faktiväärtusest, 2) memuaarid ja muud kirjalikud ülestähendused, mis on pigem katsed teiste mälu vormida, ning on mälestuste teisendused (kuid ka suulisel pärimusel on stiliseerimise viisid), 3) kujutised, sealhulgas hauakivid, skulptuurid (monumendid), medalid ja suveniirid, 4) mälestamisrituaalid ja 5) ruum (Halbwachs; ruumi ümberkorraldamine kustutab mälestused ja valmistab ette uue vastuvõtuks; võib-olla siiski suudavad ühiskonnagrupid ja nende mälestused teatud tingimustes kodupaiga hävitamise üle elada). Igal kanalil on tugevad ja nõrgad küljed.

Frederick Bartlett, Aby Warburg, Ernst Gombrich ja Albert Lord räägivad "skeemist", st kalduvusest kujutada (ja mõnikord meenutada) mõnd sündmust teise kaudu (Paul Fussell, "The Great War and Modern Memory"). Varauusajal nähti sündmusi sageli läbi Piibli prillide. Ka Piibel ise on skeeme täis. Nii muutub mäletatav minevik müüdiks, st looks, millel on sümboolne tähendus ja üleelusuurused tegelased. Ajaloolased küsivad, miks müüdid on seotud just teatud isikutega ja teistega mitte. Seda ei saa seletada üksnes tegelike saavutuste ja isikuomadustega. Burke'i arvates on seletuseks see, et isikut peetakse, teadlikult või mitte, sobivaks mõne kehtiva stereotüübiga. Tema kohta hakkavad levima kuulujutud, mis teda moonutavad, näiteks "siluvad" või "teravdavad". Toimuvad ka tihendused ja nihked, mida kirjeldab Sigmund Freudi "Traumdeutung". Inimese elu sulab kokku stereotüübiga. "Kristalliseerumine" seostab rahvajuttude motiivid uue tegelasega.

Raske on öelda, millised on ühiskondliku mälu funktsioonid. Näiteks jurist võib rääkida tavade ja pretsedentide tähtsusest, tänaste tegude legitimeerimisest mineviku kaudu, tunnistajate mälestuste rollist kohtuprotsessis, "muistsetest aegadest peale"-põhimõttest ja sellest, kuidas kiri on muutnud suhtumist mälestustesse kui tõenditesse. Kui monarhi valitsemisajale järgnevad katastroofid, siis on tal head väljavaated kangelaseks saada. Küsitakse ka, miks ühed kultuurid (Hiina, Iirimaa, Poola), meenutavad minevikku rohkem kui teised (India, Inglismaa, Ameerika Ühendriigid). Inglased põevad "struktuurset amneesiat", mida Burke nimetab ühiskondlikuks amneesiaks. Selle seletuseks võiks olla, et võitjatel on vähem põhjust mäletada kui kaotajatel ning need, kelle juured ei ole ohus olnud, võtavad neid enesestmõistetavatena. Iirlased ja poolakad on eredad näited, kuidas rahvuslikku identiteeti määratletakse mineviku, ühiskondliku mälu ja müütide abil. Eric Hobsbawmi järgi on 19. sajandi lõpp "traditsiooni leiutamise" ajastu. See pidi legitimeerima rahvusriigi olemasolu. Selle aja märki kannab ka Émile Durkheimi sotsioloogia, mis rõhutab kogukonda, konsensust ja kokkukuuluvust. Durkheim ja Halbwachs ignoreerivad konflikte ja lahkarvamusi, konflikti mäletamist ja mälestuste konflikti. Oleks viljakas välja töötada pluralistlik käsitlus, mis näitaks, kuidas eri ühiskonnagrupid oma mälestusi kasutavad. Nii nagu Stanley Fish räägib tõlgenduskollektiividest, võib ühiskonnast leida "mälukollektiive". Tuleb küsida, kes tahab, et kes mäletaks mida ja miks ning kelle minevikuversioon läheb kirja ja kuulub säilitamisele. Mitteametlikud mälestused võivad olla ajaloo iseseisvaks tõukejõuks. Ülestõusud hävitavad ametlikke dokumente võib-olla sellepärast, et usutakse, et dokumendid valetavad ja tavalised inimesed mäletavad õigesti.

Ühiskondliku mälu mõistmiseks tasub uurida ka ühiskondlikku amneesiat: millised on unustamise (väljajätmise, mahavaikimise, tõrjumise) reeglid ning küsida, kes tahab, et kes unustaks mida ja miks. Amneesia on seotud "amnestiaga", st konfliktsete mälestuste ametliku kustutamisega ühiskonna terviklikkuse huvides. Entsüklopeediates vaikitakse sündmusi ja isikuid maha. Revolutsioonilistele ja kontrrevolutsioonilistele režiimidele meeldib tänavaid ümber nimetada, kuid mitteametlikud mälestused naljalt ei kustu. Individuaalne ja kollektiivne mälu on analoogsed: Sigmund Freud rääkis "tsensorist" meis enestes analoogselt riikliku tsensuuriga. Peter Berger on arvanud, et me kirjutame oma elulugu aina ümber nagu nõukogude entsüklopeediad. Peale avaliku ja isikliku tsensori on ka kollektiivne mitteavalik tsensor. Kas ka grupid saavad ebamugavaid mälestusi maha salata, ja kui jah, siis kuidas? Minevikku kasutatakse oleviku legitimeerimiseks ja müüdid on institutsioonide "hartad" (Bronisław Malinowski). Ka kirjaga ühiskondades on vastuolusid mõne ühiskonnagrupi kujutluste ja säilinud kirjalike allikate vahel. Näiteks nähakse Martin Lutheris protestantismi ja Émile Durkheimis sotsioloogia rajajat, muutes ettekavatsemata tagajärjed teadlikeks eesmärkideks. Kiri ei peata selliste müütide levikut, kuid säilitab tunnistused, mis müüte õõnestavad. Nendega tuttav olles võidaks vabaneda illusioonist, et minevik on võitlus hea ja kurja, õige ja vale vahel. Müüte ei maksa põlastada, kuid ka mitte sõna-sõnalt võtta. Kiri tugevdab mälu vastupanuvõimet manipulatsioonidele. Ajaloolased peaksid valvama ühiskondliku mälu kappidesse peidetud luukeresid ehk "anomaaliaid" (Thomas Kuhn, "Teadusrevolutsioonide struktuur"). Ajaloolase üks tähtsamaid kohustusi on tuletada meelde asju, mida parema meelega oleks unustatud.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Popular Culture in Early Modern Europe, 1978
  • Sociology and History, 1980; ümbertöötatud trükk: History and Social Theory, 1992
  • The Historical Anthropology of Early Modern Italy, 1987
  • Varieties of Cultural History, Cornell University Press, 1997
    • History as Social Memory, lk 43–59. Eesti keeles: Ajalugu kui ühiskondlik mälu, Vikerkaar, 2003, nr 10–11, lk 69–82, tõlkinud Ainiki Väljataga.
  • Languages and Communities in Early Modern Europe, 2004

Eesti keeles ilmunud raamat[muuda | muuda lähteteksti]