Perkons

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Perkons (läti Pērkons, leedu Perkūnas, preisi Percunis, vrd slaavi Perun, skandinaavia Fjörgyn (?), hindi Parjanya (?)) – oli balti rahvaste usundis äikese, vihma ja viljakuse jumalus, ka sõjajumal, taevane õigluse kaitsja ja kurjade vaimude hävitaja.

Läti Pērkons esineb ka kui taevane sepp, kes tagus valmis päikese. Kohati oli Pērkons taeva, mägede ja tammede jumal, kes ratsutas kuldsel hobusel ja vibutas nuia. Et ta valitses loodusjõude, pikset ja välku, on oletatud, et ta kehastas taevast kitsamas mõistes. Osaliselt on ta teise taevajumalaga (Dievs) kokku sulanud, tedagi on kujutatud jumal-isana ning epiteetidega isa ja vanaisake. Osa balti mütoloogia uurijaid on pidanud piksejumalat ülemjumalale alluvaks jumalaks; teise vaatenurga kohaselt oli algselt üksainus taevast, vihma ja äikest valitsev ülemjumal, lahknemine toimus hiljem ja pikse- ning tormijumal allutati taevajumalale. Mõneti oli just tema (ja mitte 'Taevaisa') panteoni keskne tegelane. Nimi tuleneb oletatavasti indoeuroopa tüvest, mis tähendas löömist või lingutamist, kuid on oletatud ka etümoloogilist seost tamme või mäega. Mõnedes müütides on Pērkonsil abiliseks taevane sepp Kalejs (Leedu mütoloogias Kalvis), kelle puhul mõned uurijad on tõmmanud paralleele eesti Kalevi ja soome Kalevaga.

Leedu Perkūnas (ka Diviriks, Dundulis, Bruzgulis, Dievaitis, Grumutis, Dundutis, Dūdų senis, Tarškulis, Tarškutis, Blizgulis) – oli eelkristliku rahvausundi panteoni keskne kuju, Pikker, piksejumal, ka sõja- ja viljakusjumal, õigluse ja moraali kaitsja, "jumala vits". Hall vanamees, käes sarv või vasar; elab mäel või taevas, sõidab tulise kaarikuga ja heidab välgunooli, abiliseks sepp Kalvis. Ka teda ennast on kujutatud sepana; taevaseks sepaks oli ka Perkūnase antipood ja vastane Teliavelis, kelle puhul võib tugevaid ühisjooni leida hiljem kristlikuks kuradiks moondunud vembuka kurivaimu Velniasega, kellega Perkūnas paljudes müütides võitleb. Perkūnase naine oli Perkūnija; mõnedel andmetel oli neil neli poega – neli aastaaega. Ühes müüdis kavatseb Perkūnas abielluda, aga Velnias röövib tema pruudi Žemyna, kellest saab Vaiva – vikerkaar. Perkūnas ajab naise minema ja Dievas pagendab ta taevast mäe otsa, kus kasvab kõrge tamm. Tamme otsa varjub kurat, kelle pihta Perkūnas välke heidab. Mõnes müüdis on Perkūnase abikaasaks Päike, kes petab teda Kuuga, mille järel Perkūnas lööb Kuu mõõgaga pooleks. Teistes lugudes Kuu hülgab Päikese ja Perkūnas karistab teda. Perkūnas on muuhulgas madude vaenlane.

Pērkonsi-Perkūnase nimi on jätnud jälje ka soome-ugri traditsiooni: Mordvas esineb teonüüm Pirgene ja Purgine-Pas, läänemeresoomlastel moondus Pērkons aga õelaks vaimuks (vrd perkele, põrgu, pärgel).