Pavel Melnikov (insener)

Pavel Petrovitš Melnikov (vene Павел Петрович Мельников; 3. august (vkj 22. juuni) 1804 Moskva – 3. august (vkj 22. juuli) 1880 Ljuban, Peterburi kubermang) oli Venemaa mehaanikateadlane, insener ja riigimees. Inseneriväekindral (1859).

Ta oli Venemaa Keisririigi esimene teedeminister (1865–1869) ja Riiginõukogu liige (1863.^[1]

Ta oli Peterburi–Moskva raudtee projekti üks autoreid (ehitati 1843–1851).^[2]

Haridus- ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli pärit aadliperekonnast. 1825. aastal lõpetas ta Teedeinseneride korpuse instituudi porutšiku auastmes.

Tema edukat sõjaväeinseneri karjääri näitavad saadud auastmed: kapten (1829), major (1832), alampolkovnik (1837), kindralmajor (1847). 6. jaanuaril (vkj) 1859. aastal ülendati ta kindralleitnandiks ja sama aasta 20. aprillil (vkj) inseneriväekindraliks.

1833. aastal määrati ta Teedeinseneride korpuse instituudi kateedrijuhatajaks ja kinnitati rakendusmehaanika professoriks.

Ta koostas Dünaburgi linna kuue kilomeetri pikkuse kaitsetammi projekti kevadiste Daugava jõe üleujutuste vastu (ehitati 1833–1841).

1835. aastal avaldas ta raamatu "О железных дорогах" ('raudteedest') – esimese Venemaal välja antud õppevahendi raudteetranspordi valdkonnas.^[2]

Aastatel 1857–1858 asendati Peeter-Pauli katedraali tornikiivri puittarindus metallkonstruktsiooniga. Insenerina oli seal kaastegev ka Melnikov.

Teedeametkonna juht[muuda | muuda lähteteksti]

Melnikov juhtis riigi teedeametkonda alates 1862. aastast^[1] kui ta määrati Venemaa keisririigi teede ja ühiskondlike hoonete peavalitsuse juhiks (главноуправляющий путями путей сообщения и публичными зданиями). Aastatel 1865–1869 oli ta Venemaa Keisririigi esimene teedeminister. Tema ametisoleku aja jooksul suurenes Venemaa raudteevõrk oluliselt – ehitati juurde 7062 km raudteid. ^[2]