Pangaautomaat

Allikas: Vikipeedia
LHV pangaautomaat Kristiine keskuses

Pangaautomaat ehk sularahaautomaat on elektrooniline telekommunikatsiooniseade, mis võimaldab finantseerimisasutuste klientidel igal ajal teostada finantstehinguid, nagu näiteks sularaha väljavõtt, hoiused, rahaülekanne, kontoteabe hankimine, seda pangaga otseses suhtluses olemata.[1]

Paljud pangaautomaadid pakuvad lisaks sularaha väljamaksele ka sularaha sissemakse võimalust. Pangaautomaatide kohal olevad sildid näitavad, millisele pangaorganisatsioonile antud masin kuulub. Maailmas on paigaldatud üle 3,5 miljoni pangaautomaadi, kuid nende kasutamine on hakanud järk-järgult vähenema, eriti jaemüügipiirkondades.[2] Võttes välismaal sularaha välja muus valuutas, lisandub tehingule konverteerimistasu.[3] Pangaautomaadi kasutamiseks on tarvis deebetkaarti või krediitkaarti[4] ning sellega kaasnevat personaalset PIN-koodi, et tõestada enda kui autentimiseseme valdaja volitust infosüsteemis.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1960 – New Yorgi esimene riiklik pank installeeris algelised sularahaautomaadid mitmetesse pangakontoritesse. Automaadid võimaldasid inimestel maksta arveid telleri poole pöördumata.[6]
  • 1965 – Briti leiutajal ja ettevõtjal John Shepherd-Barronil tuli mõte luua automaatne sularaha väljastav masin, pärast seda, kui oli saabunud pangakontorist sularaha välja võtma üks minut pärast selle sulgemist.[7]
  • 1967 – Ettevõte De La Rue Instruments toob turule esimesed sularaha väljastavad automaadid. Antud automaadi võtab kasutusele Londoni lähedal asuv Barclay pank. Automaadist on võimalik raha saada telleri käest ostetud kergelt radioaktiivse paberkandja masinasse sisestamisel.[8] Esimestel sularahaautomaatidel oli mitmesuguseid vigu. Need võisid hõlpsasti kinni kiiluda või sularahast tühjaks saada, samuti väljastada ühe rahatähe asemel mitu.[9]
  • 1968 – Barclay pank ja mitmed teised pangad tutvustavad masinat, mis väljastab sularaha telleri käest ostetud plastikkaardi sisestamisel. Sisestatud kaarti klient enam tagasi ei saanud, mistõttu tuli iga tehingu järel soetada uus kaart.[10]
  • 1969 – Magnetribaga kaartide kasutuselevõtt. Sularaha väljavõtmiseks hakati kasutama plastikkaarte, mille sularahaautomaat tagastas pärast iga tehingut. Esialgu oli sularahaautomaatide kasutamine üsna keeruline: enne sularahaautomaadi kasutamist pidid kliendid pangas täitma vastava avalduse ning saama PIN-koodi, mille alusel raha välja võtta. Kui 1970. aastatel deebetkaardid välja tulid, polnud seda enam tarvis teha ning inimestel ei olnud pangakontorisse enam nii palju asja.[11]
  • 1971 – Ettevõte Docutel tutvustas maailmale esimest täielikult funktsioneerivat sularahaautomaati nimega Total Teller.
  • 1978 – Esimene IBM-i tarkvaraga sularahaautomaat.[10]

Pangaautomaatide kasutuselevõtmise tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Sularahaautomaadid säästsid inimesi pangakontorites pikkades järjekordades seismisest ning pangatehingute tegemisest üksnes finantseerimisasutuste kindlatel lahtiolekuaegadel. Pangaautomaatide levik tõi kaasa muutuse inimeste tarbimiskäitumises, võimaldades näiteks etteplaneerimata poeskäike või väljaskäimisi. See aitas pankadel suurendada ka oma klientuuri, lubades pangateenustele ligipääsu ka neil, kellel varem polnud võimalust krediitkaarti või pangakontot omada. Järjest väiksemaks muutuv vajadus pangatellerite järele tõi kaasa paljude pangatöötajate ümbersuunamise müügiosakondadesse või töökohtade likvideerimise.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]