Pāle mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Pāle mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 12

Pāle mõis (saksa keeles Sepkull, läti keeles Pāles muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Katriņa kihelkonnas. Tänapäeval asub mõisasüda Limbaži piirkonnas Pāle vallas Pāles.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teated sellest mõisast pärinevad aastast 1489, mil seda mainiti päranduse jagamisel, kui Michael Hildebrand mõistis õigust Gottschalk von der Paaleni ja Hellmoldt Schmöllingi lese Anna vahel. Aastal 1510 müüs Jacob Aderkas Reinold von Pahlenile 4000 marga eest pool sellest mõisast. Teise poole müüs Nicolaus Aderkas aastal 1533 1000 marga eest Meinhard von Schierstädtile. Aastal 1554 ostis mõisa 800 marga eest Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern.

Aastal 1589 andis Zygmunt III Waza mõisa Alexander Rogosinskyle eluaegseks kasutamiseks. See müüs mõisa 1000 taalri eest George von der Pahlenile ja nii läks mõis taas Pahlenite suguvõsa valdusesse. Aastal 1726 läks mõis Bergide suguvõsa valdusesse, aastal 1780 said mõisa omanikuks aga Fersenid.[1]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 4 ja 1/8 adramaad, sellele allus 182 mees- ning 224 naishinge.[2] Aastal 1641 oli mõisa suurus 6 ja 1/2 adramaad. 1688 oli mõisa suurus 7 ja 3/8 adramaad, aastal 1734 oli adramaid kaks, aastal 1757 aga 4 ja 1/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus 5 ja 9/10 adramaad.[3]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Sakke.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 159
  2. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 249.
  3. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 157