Põhja konn (nukufilm)
| Žanr | animafilm, nukufilm |
|---|---|
| Režissöör | Elbert Tuganov |
| Stsenarist | Kaarel Korsen |
| Operaator | Aimée Beekman |
| Helilooja | Boris Kõrver |
| Peaosades | Toomas Niit (hääl) |
| Kunstnik | Rein Raamat |
| Tootja | Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio |
| Levitaja | Tallinnfilm |
| Aasta | 1959 |
| Esilinastus | oktoober 1959 |
| Kestus | 18 minutit |
| Riik | Eesti NSV |
| Keel | eesti |
"Põhja konn" on 1959. aastal valminud Eesti nukufilm, mille lavastaja on Elbert Tuganov.
Sisukirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Film põhineb Fr.R. Kreutzwaldi ennemuistse jutu ainetel.
Põhja konn oli hiiglaslik olevus, kellel oli härja keha, konna jalad ja mao saba. Põhja konna keha oli kaetud kivist ja rauast tugevamate soomustega. Põhja konn püüdis kõike enda teel hävitada ning ajas suust välja tuld ja suitsu. Vapper noormees läheb otsima imesõrmust, mis annaks talle üleloomuliku jõu Põhja konna võitmiseks. Ta leiab sõrmuse, võidab targa nõuannete abil selle metsalise ja päästab rahva hukatusest.
Linastusluba
[muuda | muuda lähteteksti]Filmile väljastati 1959. aastal tähtajatu linastusluba Eesti NSV ja NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile demonstreerimiseks.
Loaandjate kokkuvõtvas hinnangus tõdetakse, et filmile on leitud originaalne režissööripoolne lahendus, on kasutatud väljendusrikkaid detaile, huvitavalt on tehtud nukkude massistseenid, õnnestunud on stseenid haldjaga ning võitlus Põhja konnaga. Filmi muusika ja helilahendus on väljendusrikas ja õnnestunud. Kunstnik Rein Raamatu dekoratsioonid on hästi edasi andnud filmi emotsionaalset atmosfääri. Ainukeseks ebaõnnestumiseks peetakse nukk-peategelase lahendust. Kõrge hinnang anti ka operaator Aimée Beekmani ja tema assistendi Heino Parsi tööle. Nukufilmil on hea värvijoonis, valguse koloriit ja head panoraamid, mis annavad hästi edasi filmi dramatismi ja emotsionaalsust.[1]
Filmi tegemisest
[muuda | muuda lähteteksti]Filmi toimetaja Silvia Kiik: "Kui ennemuistse jutu "Põhja konn" järgi hakati filmi tegema, tuli eelkõige mõelda, kuidas luua ekraanil hirmsa metsalise kuju. Otsustati valmistada kummist koletis, mis näeks välja nagu ehtne muinasjutulohe ja mis võiks ka lohe kombel käituda - sabaga vastu maad peksta, suud pärani ajada, keret ja pead pöörata... Ent mida teha, et seesugune lohe tuld ja suitsu sülitaks, nagu stsenaariumis ette oli nähtud? Appi võeti lihtne kavalus, mida nukufilmitegijad oma töös sageli kasutavad - nukke tehti kaks. Üks oli väiksem, sellega filmiti sündmused, kus lohe tervenisti ekraanile ilmus. Teine nukk oli märksa suurem, kuid poolik, ilma saba- ja kehaosata. Poolik nukk mängis neis kaadreis, kus vaataja näeb ainult tuldsülitava lohe pead. Filmivõtte ajal kinnitati lohe avatud suhu küünal, muidugi nii, et seda ekraanil märgata poleks. Filmis katab küünalt lohe keel. Tagantpoolt lükati nuku suhu toru, milles olid kergestisüttivad karukollaeosed. Torusse puhudes sattus eosetolm küünlaleeki ja plahvatas ning filmilindile jäädvustati hetk, mil metsalise "hingeõhk" muutus ehtsaks tulepilveks."[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- "Põhjakonn", 2007. aasta Eesti animafilm
- Põhja konn, üleloomulik tegelane muinasjutus
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Põhja konn. Eesti filmi andmebaas. vaadatud 18. juuni 2023.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Võsa, K. (koostaja), Kiik, S. (teksti autor). Elavad muinaslood. Stuudio "Tallinnfilm" multifilmiloomingut, ka nukufilmist "Põhja konn". Tallinn: Perioodika 1977, lk 20-21.