Osmanite sissetung Otrantosse
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2022) |
| Otranto lahing | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Osmanite sõjad Euroopas ja Osmanite-Ungari sõjad | |||
 Otranto linnus | |||
| Toimumisaeg | 28. juuli 1480 – 10. september 1481 | ||
| Toimumiskoht | Otranto Napoli kuningriigis | ||
| Tulemus |
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Osmanite sissetung Otrantosse toimus aastatel 1480–1481 Lõuna-Itaalias Apuulias Otranto linnas. Osmanite riigi väed tungisid linna ja asusid piirama selle tsitadelli. Pärimuse järgi raiuti pärast linna vallutamist enam kui 800 elanikul pea maha. Itaalias mälestatakse endiselt Otranto märtreid. Aasta hiljem loovutas Osmanite garnison linna pärast piiramist kristlaste vägede poolt ja genovalase Paolo Fregoso juhitud paavsti vägede sekkumist.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Rünnak Otrantole oli osa Osmanite ebaõnnestunud katsest Itaaliasse tungida ja see vallutada. 1480. aasta suvel tungis ligi 20 000 osmanitürklasest koosnev vägi Gedik Ahmed Paşa juhtimisel Lõuna-Itaaliasse. Plaani esimene osa oli Otranto sadamalinna hõivamine. 15 aastat kestnud sõda Veneetsia vabariigi ja Osmanite sultanaadi vahel, mis olid kaubanduses ja sõjalises jõus kaks kõige domineerivamat riiki üle kogu Vahemere, ka Musta mere, oli just lõppenud Konstantinoopoli rahuga. Sultan Mehmed II oli pärast Konstantinoopoli vallutamist 1453. aastal kuulutanud ennast "Kaysar-i Rûm", taastades õigeusu kiriku, kuid keelates katoliikluse.
Sissetung Itaaliasse[muuda | muuda lähteteksti]
Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]
28. juulil saabus 128 laevast, sealhulgas 28 galeerist koosnev Osmanite laevastik, Napoli linna Otranto lähedale. Paljud selle sõdurid tulid Rhodose piiramiselt. Otranto garnison ja kodanikud taganesid Otranto linnusesse. 11. augustil, pärast 15-päevast piiramist andis Gedik Ahmed korralduse viimaseks rünnakuks. Kui müürid lõhuti, liikus Türgi armee metoodiliselt majast majja, rüüstas ja süütas neid. Toomkirikusse jõudes "leidsid nad peapiiskop Stefano Agricolo täies rüüs ja krutsifiks käes" neid ootamas koos garnisoni komandöri krahv Francesco Largo ja piiskop Stefano Pendinelliga, kes jagas armulauda ning istus koos Otranto naiste ja lastega, samal ajal kui dominiiklasest vend juhatas usklikke palves. Kokku tapeti 12 000 ja orjastati 5000 inimest, sealhulgas ohvrid linna ümbritseva Salento poolsaare territooriumilt, ning toomkirik muudeti mošeeks.
Otranto märtrid[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Otranto märtrid
Rooma-katoliku kirik kuulutas Otranto märtrid ühiselt pühakuteks 12. mail 2013. Väidetavalt hoitakse nende säilmeid täna Otranto toomkirikus ja Santa Caterina a Formiello kirikus Napolis.
Traditsiooniline kristlik ajalookirjutus on sattunud hilisemate ajaloolaste kriitika alla. Hiljutised teadmised on seadnud kahtluse alla, kas usuvahetus seati armulisuse tingimuseks. Kuigi üks kaasaegne Osmanite aruanne õigustab veresauna usulistel põhjustel, kirjutab Ilenia Romana Cassetta, et see näib olevat pigem karistusaktsioon, mille eesmärk oli hirmutamine.
Seiskunud edasiminek[muuda | muuda lähteteksti]
Augustis ründas laevastiku 70 laeva Viestet. 12. septembril hävitati Monastero di San Nicholas di Casole, kus asus üks Euroopa rikkamaid raamatukogusid. Oktoobriks olid rünnakud toime pandud rannikulinnade Lecce, Taranto ja Brindisi vastu.
Varude puudumise tõttu ei kindlustanud Osmanite komandör Gedik Ahmed Paşa aga oma vägede edasitungi. Selle asemel naasis ta enamiku oma vägedega Albaaniasse, jättes Otrantot kaitsma 800 jalaväelasest ja 500 ratsaväelasest koosneva garnisoni. Eeldati, et ta naaseb pärast talve oma sõjaväega.
Katoliiklaste vastus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna Konstantinoopoli langemisest oli möödas vaid 27 aastat, kardeti, et Roomat tabab sama saatus. Paavst ja Rooma kodanikud plaaniti linnast evakueerida. Paavst Sixtus IV kordas oma 1471. aasta üleskutset ristisõjale. Mitu Itaalia linnriiki, Ungari ja Prantsusmaa vastasid sellele positiivselt. Veneetsia vabariik seda ei teinud, sest oli 1479. aastal Osmanitega kalli rahulepingu sõlminud.
1481. aasta aprillis kutsus Sixtus IV Itaalia ristisõtta linna vabastamiseks ja kristlaste väed piirasid mais Otranto ümber. Napoli kuningas Ferdinando I moodustas armee, mida juhtis tema poeg Calabria hertsog Alfonso. Väekontingendi andis Ungari kuningas Mátyás I.
Tagasivallutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Augustist septembrini püüdis Napoli kuningas Ferdinando oma nõo Fernando II Katoliiklase ja Sitsiilia kuningriigi abiga edutult Otrantot tagasi vallutada. Kristlaste väed piirasid linna ümber 1. mail 1481. Türgi sultan Mehmed II valmistus uueks sõjakäiguks Itaalias, kuid kaotas 3. mail elu. Pidevad pärimisprobleemid takistasid Osmanitel Otrantosse abiväge saata. Pärast läbirääkimisi kristlaste vägedega alistusid türklased augustis ja lahkusid Otrantost 1481. aasta septembris, lõpetades sellega 13 kuud kestnud okupatsiooni.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Portugali ekspeditsioon Otrantosse
Kodanike arv, mis oli väidetavalt ligi 20 000, oli sajandi lõpuks kahanenud 8000-ni. Uue rünnaku hirmus lahkusid paljud neist järgnenud aastakümnetel linnast.
Osmanid hoidsid Otrantot lühikest aega veel korra ka pärast selle vallutamist 1537. aastal.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Islami ajalugu Lõuna-Itaalias
- Otranto märtrid
- "Da Vinci's Demons" (ilukirjanduslik teos, millest osa kujutab sissetungi)