Osmanite-Veneetsia sõda (1463–1479)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Esimene Osmanite–Veneetsia sõda
Osa Osmanite-Veneetsia sõdadest
Toimumisaeg 1463 – 25. jaanuar 1479
Toimumiskoht Morea (Peloponnesos), Negroponte (Euboia), Albaania ja Egeuse meri
Tulemus Osmanite võit, Konstantinoopoli leping (1479)
Territoriaalsed
muudatused
Osmanite riik vallutas Morea, Negroponte ja Albaania
Osalised
Veneetsia vabariik
Paavstiriik
Lezhë liiga
Zeta vürstiriik
Manioodid
Kreeka mässulised
Osmanite riik
Väejuhid või liidrid
Alvise Loredan
Giacomo Loredan
Sigismondo Malatesta
Vettore Cappello
Antonio da Canal
Pietro Mocenigo
Skanderbeg
Ivan Crnojević
Sultan Mehmed II
Turahanoğlu Ömer Bey
Mahmud Paša Angelović
Vahemere idaosa 1450. aastal, vahetult enne Konstantinoopoli langemist. Veneetsia valdused rohelise ja oranžiga. 1463. aastaks olid Osmanite valdused laienenud, hõlmates Bütsantsi (purpur) ja enamiku väiksematest Balkani riikidest.

Esimene Osmanite–Veneetsia sõda toimus aastatel 1463-1479 Veneetsia vabariigi ja selle liitlaste ning Osmanite riigi vahel. Toimununa vahetult pärast Konstantinoopoli ja Bütsantsi jäänuste vallutamist Osmanite poolt, mille tulemuseks oli mitmete Veneetsia valduste kaotamine Albaanias ja Kreekas, millest kõige olulisem oli Negroponte (Euboia), mis oli sajandeid olnud Veneetsia protektoraat. Sõjaga toimus ka Osmanite mereväe kiire laienemine, mis suutis esitada väljakutse veneetslastele ja hospitaliitidele ülemvõimu saavutamiseks Egeuse merel. Sõja lõpuaastatel suutis vabariik oma kaotused aga hüvitada ristisõdijate Küprose kuningriigi de facto omandamisega.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Neljandat ristisõda (1203–1204) jaotati Bütsantsi maad mitme lääne katoliikliku ("ladina") ristisõdijate riigi vahel, mis juhatas sisse perioodi, mida tuntakse Latinokraatiana. Vaatamata Bütsantsi taastekkele Palaiologoste ajal 13. sajandi lõpul jäid paljud nendest "ladina" riikidest ellu kuni uue võimu, Osmanite riigi tõusuni. Peamine neist oli Veneetsia vabariik, kes oli rajanud ulatusliku mereriigi, kontrollides arvukalt rannikualasid ja saari Aadria, Joonia ja Egeuse meres. Oma esimeses konfliktis Osmanitega oli Veneetsia juba 1430. aastal pärast pikka piiramist kaotanud Thessaloníki, kuid sellest tulenev rahuleping jättis ülejäänud Veneetsia valdused puutumata.

1453. aastal vallutasid Osmanid Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli ning jätkasid oma territooriumite laiendamist Balkanil, Väike-Aasias ja Egeuse merel. Serbia vallutati 1459. aastal ning viimased Bütsantsi jäänused Morea despootkond ja Trapezundi keisririik allutati aastatel 1460–1461. Veneetsia kontrolli all olev Naxose hertsogkond ning Genova Lesbose ja Chiose kolooniad muutusid maksualuseks 1458. aastal, kuid viimane annekteeriti neli aastat hiljem. Osmanite pealetung kujutas seega paratamatult ohtu Veneetsia valdustele Lõuna-Kreekas ja pärast Osmanite Bosnia-vallutust 1463. aastal ka Aadria mere rannikul.

Sõja puhkemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka ajaloolase Mikael Kritoboulose sõnul puhkes vaenutegevus Ateena Osmanite ülemjuhataja albaanlasest orja põgenemise tõttu Veneetsia Coroni (Koróni) kindlusesse koos 100 000 hõbeakçega isanda varakambrist. Seejärel pöördus põgenik ristiusku ja seetõttu lükkasid Veneetsia võimud tagasi Osmanite nõudmised tema üleandmiseks. Kasutades seda ettekäändena, ründas Kesk-Kreeka Osmanite komandör Turahanoğlu Ömer Bey 1462. aasta novembris strateegiliselt olulist Veneetsia Lepanto (Náfpaktos) kindlust ja tal peaaegu õnnestus see vallutada. Kuid 3. aprillil 1463 vallutas Morea kuberner Isa-beg Isaković reetmise abil veneetslaste valduses olnud Árgose.

Kuigi Veneetsia, olles sõltuv kaubandusest Osmanitega, oli alguses tõrges neile sõjas vastu astuma, kallutasid paavsti legaadi kardinal Bessarioni pealekäimine ja austatud nõukogu liikme Vettore Cappello kirglik kõne tasakaalu ning 28 juulil hääletas senat napilt sõja kuulutamise poolt Kõrgele Väravale. Paavst Pius II kasutas seda võimalust, et moodustada järjekordne ristisõda Osmanite vastu: 12. septembril 1463 sõlmisid Veneetsia ja Ungari kuningas Mátyás Hunyadi liidu, millele järgnes 19. oktoobril liit paavsti ja Burgundia hertsogi Philippe Heaga. Selle tingimuste kohaselt pidi Balkan võidu korral liitlaste vahel jagatama. Morea ja Lääne-Kreeka ranniku (Epeiros) pidi saama Veneetsia, Ungari pidi omandama Bulgaaria, Serbia, Bosnia ja Valahhia, Skanderbegi juhitud Albaania vürstkond pidi laienema Makedooniasse ning ülejäänud Osmanite Euroopa-territooriumitest, sealhulgas Konstantinoopolist, pidi moodustatama taastatud Bütsants elusolevate Palaiologoste alluvuses. Läbirääkimisi alustati ka Osmanite teiste rivaalidega, nagu Karamaniidid, Uzun Hasan ja Krimmi khaaniriik.

Kampaaniad Moreas ja Egeuse merel (1463–1470)[muuda | muuda lähteteksti]

Uus liit alustas kaheosalist pealetungi Osmanite vastu: Veneetsia armee Capitano Generale da Mar Alvise Loredani juhtimisel randus Moreas, samas Mátyás Hunyadi tungis Bosniasse. Samal ajal hakkas Pius II Anconas armeed kokku panema, lootes seda isiklikult juhtida.

Morea kaart keskajal

Augusti alguses võtsid veneetslased tagasi Árgose ja kindlustasid Kórinthose maakitsust, taastades Heksamilioni ja varustades selle paljude kahuritega. Seejärel asusid nad piirama Akrokórinthose kindlust, mis kontrollis Loode-Peloponnesost. Veneetslased osalesid korduvates kokkupõrgetes kaitsjate ja Ömer Bey vägedega, kuni said 20. oktoobril suure kaotuse, mille tulemusena sai haavata ja seejärel suri markii Bertoldo II d'Este (Taddeo d'Este poeg). Veneetslased olid seejärel sunnitud piiramise lõpetama ning taganema Heksamilioni ja Naupliasse (Náfplio). Bosnias hõivas Mátyás Hunyadi üle 60 kindlustatud paiga ja tal õnnestus 16. detsembril vallutada pärast 3-kuulist piiramist selle pealinn Jajce.

Osmanite reaktsioon oli kiire ja otsustav: sultan Mehmed II saatis oma suurvesiiri Mahmud Paša Angelovići koos armeega veneetslaste vastu. Et astuda vastu Veneetsia laevastikule, mis asus Dardanellide sissepääsu ette, andis sultan korralduse rajada Kuldsarve lahte uus Kadirga Limani laevatehas (nimetatud "kadirga"-tüüpi galeeri järgi) ning väinade kaitseks kaks kindlust, Kilidulbahr ja Sultaniye. Morea kampaania oli Osmanitele kiiresti võidukas: kuigi Ömer Beylt saadud sõnumid hoiatasid Veneetsia positsiooni tugevuse ja tulejõu eest Heksamilionis, otsustas Mahmud Paša edasi marssida, lootes nad ootamatult tabada. Sel juhul jõudsid Osmanid maakitsusele just õigel ajal, et näha demoraliseerunud ja düsenteeriast vaevatud Veneetsia armeed oma positsioonidelt lahkumas ja Naupliasse purjetamas. Osmanite armee tegi Heksamilioni maatasa ja tungis Moreasse. Árgos langes ning mitmed kindlused ja paigad, mis olid tunnustanud Veneetsia võimu, pöördusid tagasi oma Osmanite truudusele. Zognush Paša määrati taas Morea kuberneriks, samas anti Ömer Beyle Mahmud Paša armee ja ülesanne hõivata vabariigi valdused Lõuna-Peloponnesosel ümber kahe kindluse, Coroni ja Modoni (Methóni).

Sultan Mehmed II, kes järgnes Mahmud Pašale teise armeega, et teda tugevdada, jõudis Zeitounioni (Lamía) enne, kui teda teavitati oma vesiiri edust. Kohe pööras ta oma mehed põhja, Bosnia poole. Kuid sultani katse Jajce 1464. aasta juulis ja augustis tagasi võtta nurjus, Osmanid taganesid kiirustades Hunyadi läheneva armee ees. Uus Mahmud Paša juhitud Osmanite armee sundis Hunyadi taganema, kuid Jajcet ei vallutatud mitme aasta jooksul. Paavst Pius II surm 15. augustil Anconas tähendas aga ristisõja lõppu.

Tuntud kondotjeer Sigismondo Malatesta, Rimini isand. Tema ametiaeg maavägede juhatajana Moreas (juuli 1464 - jaanuar 1466) ei muutnud vabariigi käekäiku.

Vahepeal oli vabariik eelseisvaks 1464. aasta kampaaniaks maavägede komandöriks Moreas määranud Rimini valitseja ja ühe osavama Itaalia kindrali Sigismondo Pandolfo Malatesta. Tema käsutuses olevad jõud koos palgasõdurite ja stratiootidega olid aga piiratud ja Moreas ei suutnud ta palju saavutada. Kesksuvel Moreasse saabudes alustas ta rünnakuid Osmanite kindluste vastu ja asus augustis-oktoobris Mistra piiramisele. Kuid ta ei suutnud linnust vallutada ja pidi Ömer Bey juhitud abivägede lähenedes piiramisest loobuma. Väikesemahuline sõjapidamine jätkus mõlemal poolel rüüsteretkede ja vasturetkedega, kuid tööjõu- ja rahapuudus tähendas, et veneetslased jäid suures osas oma kindlustatud baasidesse, samas Ömer Bey armee rüüstas maapiirkondi. Veneetsia palgasõdurid ja stratioodid olid palgapuuduse pärast rahulolematuks muutumas, samas kui Morea muutus üha kõledamaks, kuna külad jäeti maha ja põllud jäeti hooldamata. Halb varustusolukord Moreas sundis Ömer Beyd 1465. aasta sügisel Ateenasse tõmbuma. Malatesta ise, olles pettunud oludest, millega ta Moreas kokku puutus, ja olles üha innukam Itaaliasse naasma ning oma perekonna asjade ja käimasoleva paavstivastase vaenusega tegeleda, jäi kogu 1465. aastaks suures osas passiivseks, vaatamata Osmanite garnisonide suhtelisele nõrkusele pärast Ömer Bey poolsaarelt lahkumist.

Egeuse merel üritas uus Veneetsia admiral Orsato Giustinian 1464. aasta kevadel Lesbost vallutada ja piiras kuus nädalat pealinna Mytilínit, kuni Mahmud Paša juhitud Osmanite laevastiku saabumine 18. mail ta taanduma sundis. Teine katse saart vallutada varsti pärast seda nurjus samuti ja Giustinian suri Modonil 11. juulil. Tema järglane Jacopo Loredan veetis ülejäänud aasta lõpuks viljatutel jõudemonstratsioonidel Dardanellide ees. 1465. aasta algul saatis Mehmed II Veneetsia senatisse rahukuulajad. Umbusaldades sultani motiive, lükati need tagasi. Varsti pärast seda sattusid veneetslased konflikti Rhodose hospitaliitidega, kes oli rünnanud Veneetsia konvoid, mis vedas mauridest kaupmehi Mamelukkide riigist. See sündmus vihastas Mamelukke, kes vangistasid kõik Levandis elavad Veneetsia alamad ja ähvardasid astuda sõtta Osmanite poolel. Veneetsia laevastik seilas Loredani juhtimisel Rhodosele käsuga vabastada maurid, kasvõi jõuga. Sel juhul välditi potentsiaalselt katastroofilist sõda Egeuse mere kahe peamise kristliku võimu vahel ja kaupmehed vabastati Veneetsia eestkoste alla.

1465. aastaks juhtisid maniootidest Kladase vennad Krokodeilos ja Epifani Veneetsia nimel türklaste-vastaseid stratiootide rühmitusi Lõuna-Peloponnesosel. Nad andsid Vardounia ja nende maad Veneetsia valdusesse, mille kubernerina tegutses siis Epifani.

1466. aasta aprillis asendas Vettore Cappello, sõja kõige häälekam pooldaja, Loredani kui Capitano Generale da Mar. Tema juhtimisel elavnes Veneetsia sõjategevus uuesti: laevastik vallutas Egeuse mere põhjaosa saared Imbrose, Thásose ja Samothráki ning purjetas seejärel Saroni lahte. 12. juulil maabus Cappello Pireuses ja marssis Ateenasse, Osmanite peamisse piirkondlikku baasi. Tal ei õnnestunud aga Akropoli vallutada ja ta oli sunnitud taganema Pátrasse, mida veneetslased Morea provveditore Jacopo Barbarigo juhtimisel piirasid. Enne kui Cappello sinna jõudis, ja kuna linn näis olevat langemas, ilmus ootamatult välja Omar Beg 12 000 ratsaväelasega ja ajas vähemuses olevad veneetslased minema. 600 veneetslast langes ja 100 võeti vangi 2000-mehelisest väest, samas Barbarigo ise tapeti ja tema keha torgati läbi. Cappello, kes saabus mõni päev hiljem, ründas Osmaneid, püüdes selle katastroofi eest kätte maksta, kuid sai rängalt lüüa. Demoraliseerituna naasis ta koos oma armee riismetega Negropontesse. Seal Capitano Generale haigestus ja suri 13. märtsil 1467.

1470. aastal korraldas sultan Mehmed II kampaania Negroponte (Chalcis) vastu Euboia saarel. Pärast pikka ja verist piiramist (10. juuli – 5. august 1470) vallutasid Osmanite väed hästikindlustatud linna. Kogu saar läks Osmanite kontrolli alla.

Sõda Albaanias (1466–1467)[muuda | muuda lähteteksti]

1466. aasta kevadel marssis sultan Mehmed suure armeega albaanlaste vastu. Oma juhi Skenderbegi juhtimisel olid albaanlased pikka aega Osmanitele vastu seisnud ja korduvalt Itaaliast abi otsinud. Osmanite–Veneetsia sõja puhkemine pakkus albaanlastele suurepärase võimaluse oma iseseisvuse taaskinnitamiseks; veneetslastele pakkusid albaanlased kasulikku katet Veneetsia rannikualadele Durazzole ja Scutarile. Märkimisväärne Montenegro feodaalisand Ivan Crnojević oli Scutari kaitsmisel olulise tähtsusega, millega ta kogus kuulsust Veneetsias. Selle kampaania peamine tulemus oli Elbasani kindluse ehitamine, väidetavalt vaid 25 päevaga. See strateegiliselt paigutatud kindlus madalikul vana Via Egnatia lõpu lähedal lõikas Albaania tõhusalt pooleks, eraldades Skenderbegi baasi põhjapoolsel mägismaal lõunas asuvatest Veneetsia valdustest. Pärast sultani taandumist veetis Skanderbeg ise aga talve Itaalias abi otsides. Naastes 1467. aasta alguses ründasid tema väed mägismaalt, alistasid Ballaban Paša ja lõpetasid Croia (Kruja) kindluse piiramise, ründasid Elbasani, kuid ei suutnud seda vallutada. Mehmed II vastas uue marssiga Albaania vastu. Ta jätkas energiliselt rünnakuid Albaania tugipunktide vastu, saates samal ajal üksusi Veneetsia valdusi ründama, et neid isoleerida. Osmanid ei suutnud taas Croiat vallutada ja nad ei suutnud maad allutada, aga nad kukutasid Tomornitsa. Talv tõi aga kaasa katkupuhangu, mis kordus igal aastal ja vähendas kohaliku vastupanu jõudu. Skanderbeg ise suri malaariasse Veneetsia linnuses Lissuses (Lezha), lõpetades Veneetsia võimaluse kasutada Albaania isandaid enda huvides. Albaanlased jäid omapäi ja alistati järgmise kümnendi jooksul järk-järgult.

Viimased Albaania kampaaniad (1474–1479)[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Skanderbegi surma hoidsid mõned Veneetsia kontrolli all olevad Põhja-Albaania garnisonid jätkuvalt Osmanite poolt ihaldatud alasid, nagu Žabljak Crnojevića, Drishti, Lezha ja Shkodër — kõige olulisemad. Mehmed II saatis 1474. aastal oma armeed Shkodërit vallutama, kuid ebaõnnestus. Seejärel läks ta isiklikult juhtima Shkodëri piiramist (1478-79). Veneetslased ja shkodralased seisid rünnakutele vastu ja hoidsid kindlust edasi, kuni Veneetsia loovutas Shkodëri 25. jaanuaril 1479 Konstantinoopoli lepinguga Osmanite riigile sõja lõpetamise tingimusena.

Pärast Veneetsia sõda ründasid Osmanid Ungarit, kuid nende armee sai Brodfeldi lahingus lüüa.