Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused"
"«Опера́ция „Ы“ и други́е приключе́ния Шу́рика»"
Žanr komöödiafilm
Režissöör Leonid Gaidai
Stsenaarium Jakov Kostjukovski
Moriss Slobodskoi
Leonid Gaidai
Peaosades Aleksandr Demjanenko
Aleksei Smirnov
Natalja Seleznjova
Georgi Vitsin
Jevgeni Morgunov
Juri Nikulin
Muusika Aleksandr Zatsepin
Operaator Konstantin Brovin
Filmistuudio Mosfilm
Aasta 1965
Kestus 90 minutit
Riik Nõukogude Liit
Keel vene
IMDb profiil
Mälestusmärk Šurikule ja Lidale

"Operatsioon Õ Šuriku teised seiklused" on 1965. aastal valminud Nõukogude Liidu mängufilm, mille režissööriks oli Leonid Gaidai. Film oli Nõukogude Liidu kinodes 1965. aastal külastatavuselt esikohal, seda käis vaatamas ligi 70 miljonit inimest.

Mängufilm koosneb kolmest novellist - "Paarimees", "Lummus" ja "Operatsioon Õ". Nendest "Lummus" sai Krakovis lühifilmide festivalil peaauhinna. Novelle ühendavad ühe tegelase - lihtsakoelise ja rõõmsameelse Šuriku seiklused. Tema seikulustele tuleb hiljem järg filmi "Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused" näol. Novellis "Operatsioon Õ" tegutseb taas antikangelaste-sulide kolmik Trus, Balbes ja Bõvalõi, kelle koomilisi tegemisi oli nähtud varem filmides "Peni Barboss ja ebatavaline kross" ning "Puskariajajad". Mõlema filmi lavastaja oli Leonid Gaidai. Seda kolmikut kehastades said näitlejad Georgi Vitsin, Juri Nikulin ja Jevgeni Morgunov üleliiduliselt kultuslikult populaarseks. [1]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

"Paarimees"

Huligaan Fedja, keda kehastab Aleksei Smirnov, saab 15 ööpäeva administratiivset aresti, kuna ta lõi liinibussis üliõpilast Šurikut (näitleja Aleksandr Demjanenko), kes teda "korrale kutsus". Karistuse kandmise ajal on mehel kohustuslik töötada ehitusobjektil. Juhuslikult saab ta endale korterelamu ehitusel paarimeheks Šuriku. Fedja üritab Šurikule kätte maksta erinevate meetoditega - kinnimüürimisest kuni buldooseriga tagaajamiseni. Lõpuks saab Šurik kavalusega vastasest jagu. Tapeeti kinnimässitud Fedjat asub Šurik vitsaga karistama, öeldes tuntuks saanud fraasi: "Nado, Fedja, nado!"


"Lummus"

Polütehnilises Instituudis käib eksamisessioon. Üliõpilane Šurik üritab veel eksamipäeva hommikul hankida kuskilt puuduvat konspekti. Juhuslikult satub ta lugema vajaliku lektüüri tänaval, piiludes üle õla tundmatu tudengineiu avatud kausta. Süvenenult õppematerjali, kõnnib paar n.ö autopiloodi abiga mööda linna, märkamata teineteist ega ümbritsevat. Nad jõuavad nii isegi neiu koju, kus õpivad mitu tundi, ninapidi kaustas. Peale edukalt sooritatud eksamit kohtub Šurik uuesti sama neiuga, kelle nimi on Lida (näitlejanna Natalja Seleznjova). Nende vahel on tekib vastatastikune sümpaatia. Neidu külastades tundub Šurikule, et ta oleks nagu varem selles korteris viibinud - tuttavad esemed, lõhnad, helid. Paar üritab selgitada, kas Šurikul on parapsühholoogilised võimed. Katse lõpeb suudlusega.


"Operatsioon Õ"

Kaubabaasi direktor on sooritanud laost erinevaid vara vargusi ning tekkinud on puudujäägid. Et pääseda eesootava revisjoni käest puhtalt, palkab ta sulide kolmiku, et need instseneeriksid öösel baasi sissemurdmise. Murdvargus oleks puudujäägi põhjenduseks. Operatsioon valmistatakse põhjalikult ette, kuid kukub õnnetul kombel läbi, sest valvurist vanamutikest asendab kaubabaasi juures olude sunnil Šurik. Tudengil õnnestub vastasseisus kolme vargaga peale jääda. [1] [2]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peale oma eelmise filmi "Asjalikud inimesed" edu otsustas Leonid Gaidai pöörduda päevakohasemate teemade juurde. Ta valis komöödiažanri. Jakov Kostjukovski ja Moriss Slobodskoi olid kirjutanud stsenaariumi kahele novellile filmipealkirjaga "Vähetõsised lood". Nendes novellides kajastati peategelase tudeng Vladiku seiklusi. Kuna kahest novellist jäi täispika filmi jaoks väheks, otsustas Gaidai kirjutada stsenaariumi kolmandale novellile ja kasutada selles oma vanu kangelasi Trusi, Balbesi ja Bõvalõid.

1964. aastal alustati näitlejate valikuga. "Kuldse" kolmiku osas oli muidugi kõik selge. Kõige suuremat muret valmistas Vladiku osatäitja leidmine. Gaidai proovis Vladiku rolli üle kümne meesnäitleja, aga päris sobivat ei leidnud. Enne filmimist muudeti nimi Vladik, mis oleks võinud luua ebakohase paralleeli Vladimir Leniniga, tsensorite survel Šurikuks.

Juhuslikult nägi Leonid Gaidai noore näitleja Aleksandr Demjanenko fotot ning ta sõitis kohe Leningradi läbirääkistele. Kohtudes tundsid mehed, et koostöös on film õnnestumisele määratud ning kokkulepe saavutati kiiresti. Aleksandr Demjanenko oli Šuriku rolli jaoks ideaalne, kuid kahjuks jäi see tegelaskuju näitlejat saatma elu lõpuni, segades tema karjääri teatris ja filmis. [3]

Muu filmiga seonduv[muuda | muuda lähteteksti]

Filmivõtted tehti Mosfilmi stuudiotes ning Moskva tänavatel, samuti Jaltas ja Odessas.

Mõned stseenid mõtlesid näitlejad ise välja filmimise käigus. Juri Nikulin pakkus välja selle episoodi, mille käigus Šurik haavab rapiiriga Balbesi, kellel hakkab "verd" jooksma. Nuusutanud ja maitsnud vedelikku, saab Balbes aru, et see on punane vein, mis voolas välja tema põues purunenud pudelist. Või episoodi, kus Balbes pistab näpu luukere hammaste vahele. Filmile andis populaarsust juurde poolblatnoilik laul "Pastoi Parovoz!" (Peatu vedur), mis oli lihtsale vene kinokülastajale südamelähedane. [3]

Nõukogude Liidus levitati linateost algul 8 mm filmilindil, seda sai vaadata koduse filmiprojektoriga. 1980-ndatel ja 1990-ndatel aastatel anti mitmel korral välja videokassette (SECAM). 2001. aastal film restaureeriti ning anti välja VHS ja DVD formaatides. 2013. aastal tehti ka Blue-ray HD formaadis.

Filmi tegelastele Lidale ja Šurikule on Moskvas, Rjazanis ja Krasnodaris on püstitatud mälestusmärgid ülikoolide peahoonete ette. Togliattis on skulptuur "Tudeng, kes kiirustab loengule" pühendatud Šurikule. Mitmes linnas on paigaldatud skulptuurid ka vene komöödia kuulsale kolmikule.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]