Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused"
"Опера́ция „Ы“ и други́е приключе́ния Шу́рика"
Žanr komöödiafilm
Režissöör Leonid Gaidai
Stsenarist Jakov Kostjukovski
Moriss Slobodskoi
Leonid Gaidai
Operaator Konstantin Brovin
Helilooja Aleksandr Zatsepin
Peaosades Aleksandr Demjanenko
Aleksei Smirnov
Natalja Seleznjova
Georgi Vitsin
Jevgeni Morgunov
Juri Nikulin
Filmistuudio Mosfilm
Aasta 1965
Kestus 90 minutit
Riik Nõukogude Liit
Keel vene
IMDb profiil

"Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused" on Nõukogude Liidu 1965. aastal valminud mängufilm, mille režissöör on Leonid Gaidai. Film oli ilmumise aastal Nõukogude Liidu kinode kõige külastatum – seda käis vaatamas ligi 70 miljonit inimest.

Mängufilm koosneb kolmest novellist: "Paarimees", "Lummus", mis sai Krakovi lühifilmide festivalil peaauhinna, ja "Operatsioon Õ". Novelle ühendavad ühe tegelase, lihtsakoelise ja rõõmsameelse Šuriku seiklused. Filmile tehti hiljem ka järg pealkirjaga "Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused".

Novellis "Operatsioon Õ" tegutseb sulidest antikangelaste kolmik, kuhu kuuluvad sellised tegelased nagu Trus, Balbes ja Bõvalõi. Nende koomilisi tegevusi kajastavad ka varasemad filmid "Peni Barboss ja ebatavaline kross" ning "Puskariajajad"; mõlema filmi režissöör on samuti Leonid Gaidai. Näitlejad Georgi Vitsin, Juri Nikulin ja Jevgeni Morgunov said kolmiku kehastamise järel üle liidu kultuslikult populaarseks. [1]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

"Paarimees"[muuda | muuda lähteteksti]

Huligaan Fedja (Aleksei Smirnov) saab 15 ööpäeva administratiivset aresti, kuna lõi liinibussis teda korrale kutsunud üliõpilast Šurikut (Aleksandr Demjanenko). Karistuse kandmise ajal peab mees ehitusobjektil töötama. Juhuslikult saab ta korterelamu ehitusel endale paarimeheks Šuriku. Fedja üritab Šurikule mitmel moel kätte maksta: näiteks müürib ta Šuriku kinni ja ajab teda buldooseriga taga. Lõpuks saab Šurik kavalusega vastasest jagu ja asub tapeeti mässitud Fedjat vitsaga karistama, öeldes tuntuks saanud lause "Nado, Fedja, nado!"

"Lummus"[muuda | muuda lähteteksti]

Polütehnilises instituudis käib eksamisessioon. Üliõpilane Šurik üritab veel eksamipäeva hommikul kusagilt puuduvat konspekti hankida. Kogemata piilub ta tänaval üle tundmatu tudengineiu õla ja satub tema avatud kaustast vajalikku lektüüri lugema. Õppematerjali süvenenuna kõnnib paar n-ö autopiloodil mööda linna, märkamata teineteist ega ümbritsevat. Nad jõuavad nii lausa neiu koju, kus õpivad mitu tundi, ninapidi kaustas. Pärast edukalt sooritatud eksamit kohtub Šurik sama neiuga uuesti ja selgub, et tema nimi on Lida (Natalja Seleznjova). Nende vahel tekib vastastikune sümpaatia. Neidu külastades tundub Šurikule, et ta oleks nagu varem selles korteris viibinud: esemed, lõhnad ja helid on talle tuttavad. Paar üritab selgitada, kas Šurikul on parapsühholoogilised võimed. Katse lõpeb suudlusega.

"Operatsioon Õ"[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubabaasi direktor on varastanud laost kaupa ja tekkinud on puudujäägid. Et eesootava revisjoni käest puhtalt pääseda, palkab ta sulide kolmiku, et need murraksid öösel baasi sisse ja murdvargus põhjendaks puudujääki. Operatsioon valmistatakse põhjalikult ette, kuid see kukub õnnetul kombel läbi, sest olude sunnil asendab kaubabaasi vanamutikesest valvurit Šurik. Tudengil õnnestub kolme vargaga vastasseisus peale jääda. [1] [2]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peale oma eelmise filmi "Asjalikud inimesed" edu otsustas Leonid Gaidai pöörduda päevakohasemate teemade juurde ja valis filmide tegemiseks komöödiažanri. Jakov Kostjukovski ja Moriss Slobodskoi olid kirjutanud stsenaariumi kahele novellile filmipealkirjaga "Vähetõsised lood", mille keskmes on peategelane, tudeng Vladik ja tema seiklused. Kuna kahest novellist jäi täispika filmi jaoks väheks, otsustas Gaidai ka kolmandale novellile stsenaariumi kirjutada ja kasutada selles oma vanu kangelasi Trusi, Balbesi ja Bõvalõid.

1964. aastal alustati puudu olevate näitlejate valimisega (kuldse kolmiku näitlejad olid olemas). Kõige suuremat muret valmistas Vladiku osatäitja leidmine. Gaidai proovis Vladiku rolli üle kümne meesnäitleja, aga päris sobivat ei leidnud. Juhuslikult nägi Leonid Gaidai noore näitleja Aleksandr Demjanenko fotot ning sõitis kohe Leningradi läbirääkimistele. Kohtudes tundsid mehed, et koostöös õnnestub film kindlasti, ja kokkulepe saavutati kiiresti. Aleksandr Demjanenko oli Šuriku rollis ideaalne, kuid see tegelaskuju jäi näitlejat elu lõpuni saatma ning tema filmi- ja teatrikarjääri segama. [3]

Enne filmimist muudeti nimi Vladik, mis oleks võinud luua ebakohase paralleeli Vladimir Leniniga, tsensorite survel Šurikuks.

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

Filmivõtted tehti Mosfilmi stuudiotes ja Moskva tänavatel, samuti Jaltas ja Odessas.

Mõne stseeni mõtlesid näitlejad filmimise käigus ise välja. Juri Nikulin pakkus välja episoodi, mille käigus haavab Šurik Balbesi rapiiriga ja viimane hakkab veritsema. Nuusutanud ja maitsnud vedelikku, saab Balbes aru, et see on hoopis punane vein, mis voolas välja tema põues purunenud pudelist. Samuti oli Nikulini loodud episood, kus Balbes pistab näpu luukere hammaste vahele. Filmile andis populaarsust juurde poolblatnoilik laul "Pastoi, Parovoz!" ("Peatu, vedur"), mis oli südamelähedane tavakodanikust vene kinokülastajale. [3]

Nõukogude Liidus levitati linateost algul 8 mm filmilindil, seda sai vaadata koduse filmiprojektoriga. 1980. ja 1990. aastatel anti mitmel korral välja videokassette (SECAM). 2001. aastal film restaureeriti ning see ilmus VHS-il ja DVD-l. 2013. aastal tehti ka HD-kvaliteediga Blu-ray.

Filmi tegelastele Lidale ja Šurikule on Moskva, Rjazani ning Krasnodari ülikoolide peahoonete ette mälestusmärgid püstitatud. Šurikule on pühendatud ka Togliattis asuv skulptuur "Tudeng, kes kiirustab loengusse". Samuti on mitmes linnas Vene komöödiast pärit kuulsa kolmiku skulptuurid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]