Oliver Venno

Allikas: Vikipeedia
Oliver Venno
Isikuandmed
Kodakondsus Eesti
Sünniaeg 23. mai 1990 (33-aastane)
Sünnikoht Tartu
Kasv 210 cm[1]
Hüpe 355 cm[1]
Blokk 335 cm[1]
Klubiandmed
Positsioon diagonaalründaja
Koduklubi Katar Al-Rayyan
Särginumber 11
Klubikarjäär
2006–2009 Eesti Tartu Pere Leib
2009–2010 Sloveenia Bledi ACH
2010–2012 Saksamaa VfB Friedrichshafen
2012 Montenegro Budva Budvanska Rivijera
2012–2013 Prantsusmaa Rennes Volley 35
2013–2014 Venemaa Permi Prikamje
2014–2015 Austria Innsbrucki Hypo Tirol
2015–2016 Türgi Ankara Ziraat Bankas
2016–2018 Türgi Ankara Maliye Piyango
2018–2020 Türgi Istanbuli Galatasaray
2020–2022 Katar SC Police
2022– Katar Al-Rayyan
Koondisekarjäär
2004–2009 Eesti noortekoondised
2008– Eesti võrkpallikoondis
Uuendatud seisuga: 02.03.2024

Oliver Venno (sündinud 23. mail 1990 Tartus) on eesti võrkpallur. Ta on alates 2008. aastast kuulunud Eesti võrkpallikoondisse ning hooajast 2022/23 esindab Katari tippklubi Al-Rayyan.

2007. aastal tuli ta rannavõrkpallis Kristo Kolloga U18 vanuseklassi Euroopa meistriks ja 2008. aastal U19 vanuseklassi maailmameistriteks.[2]

Sportlaskarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Noorteklassid[muuda | muuda lähteteksti]

Venno hakkas võrkpalliga tegelema 1998. aastal Alar Kaljuvee juhendamise all.[2] Noorteklassides esindas ta Tartus Tartu Premium 7 ja SK Duo meeskondasid, kellega osaleti omavanuste Eesti meistri- ja karikavõistlustel, mis korduvalt võideti.[3] Tartu Premium 7 võistkonnaga võideti 2006. aastal meeste konkurentsis Eesti esiliiga.[4]

Venno kuulus 2004–2009 Eesti noormeestekoondisse (sündinud 1989 ja hiljem), kelle treeneriteks olid Raul Reiter ja Urmas Tali. Koondisega pääseti 2007. aasta Austrias toimunud U19 vanuseklassi Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kus saadi kokkuvõttes 12. koht.[5]

Rannavõrkpalli tiitlivõistlustel osales ta noorteklassides Kristo Kolloga ning nende põhiliseks treeneriks oli Rainer Vassiljev. 2006. aastal saadi U18 Euroopa meistrivõistlustel 9. koht ning 2007. aastal krooniti nad sama vanuseklassi Euroopa meistriteks.[6][7] 2007. aastal jõuti U19 maailmameistrivõistlustel veerandfinaali ja järgmisel aastal krooniti nad sama vanuseklassi maailmameistriteks.[8]

Eesti võrkpallikoondis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti võrkpallikoondise vaateväljas oli Venno juba 2008. aasta kevadel, kuid mängija otsustas keskenduda rannavõrkpallile ning koondisest loobuda.[9] Sama aasta sügisel võttis ta vastu otsuse keskenduda saalivõrkpallile eesmärgiga osaleda 2009. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril.[10] 2009. aastal ta koondise kutse saigi ning osales samal aastal nii MM-valikturniiril kui Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril.[11][12][13]

Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril on ta kuulunud koondise koosseisu kuuel korral (2009, 2011, 2015, 2017, 2021 ja 2023). Samuti on ta võitnud kahel korral koondisega Euroopa liiga (2016 ja 2018). 2016. aasta Euroopa liiga finaalturniiril liigutati Venno olude sunnil nurgaründaja positsioonile ning valiti ka turniiri sümboolsesse koosseisu nurgaründajana. Samuti on ta esindanud Eestit 2017. aastal Maailmaliiga kolmandas tugevusgrupis ja 2018. aasta Challenger Cupil.[14][15] 2010. aastal valiti koondis Eesti spordiaasta parimaks võistkonnaks.[16]

Klubivõrkpall[muuda | muuda lähteteksti]

Esiletõus Eestis (2006–2009)[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti meistriliiga tasemel klubisse sai Venno esmakordselt kümnenda klassi õpilasena hooajal 2006/07 Tartu Pere Leiva ridadesse, kus mängis kolm hooaega.[17] Ühel korral (2008) võideti Eesti karikavõistlused. Eesti meistrivõistlustel saadi kolmel, Balti liigas ja Eesti karikavõistlustel kahel korral teine koht.[3] Venno tuli klubisse nurgaründajaks. Esimesel hooajal sai ta väga vähe mänguaega kuni hooaja lõpus diagonaalründaja Argo Meresaare vigastuseni, keda ta osaliselt hooaja lõpus asendada sai mänguplatsil.[18] Järgmisel hooajal Meresaar lahkus klubist ning Venno hakkas mängima põhidiagonaalründaja kohal, mida ta täitis ka kolmandal hooajal. Teisel hooajal (2007/08) tõi Venno Balti liigas enim punkte (499 punkti) ning oli ka liiga efektiivseim mängija (+319 punkti).[19]

Euroopas kanda kinnitamas (2009–2015)[muuda | muuda lähteteksti]

Juba Eesti meistriliigasse tulles ütles Venno, et tema eesmärk on peale keskkooli välismaale mängima minna.[20] Hooajaks 2009/10 liituski ta Sloveenia meistriliiga klubiga Bledi ACH, sõlmides klubiga kolmeaastase lepingu.[21] Sloveenia karikavõistlused võideti, kuid peatreeneri otsusega Venno karikafinaalis meeskonda ei kuulunud.[22] Võideti Kesk-Euroopa (MEVZA) liiga, kus Venno valiti turniiri parimaks mängijaks.[23] Samuti võdeti Sloveenia meistritiitel.[24] Klubiga jõuti CEV Meistrite liigas poolfinaali, kus kotati hilisemale meistrile Trentino BetClic.[25] Kolmanda koha mängus tuli tunnistada Poola tippklubi Belchatowi PGE Skra paremust ning sellega jäädi esimesena medalita.[26] Hooaja alguses Venno meeskonna põhikoosseisu ei kuulunud, kuid hooaja otsustavaks faasiks suutis võita peatreeneri usalduse ja põhimängijaks kerkida.[27][28]

Vaatamata mitme aastasele lepingule, vahetas ta hooajaks 2010/11 klubi ning liitus Saksamaa meisterklubiga VfB Friedrichshafen, kus mängis kaks hooaega.[29] Esimesel hooajal osaleti CEV Meistrite liigas, kus alagrupiturniiril saadi kolmas koht ning langeti aste madalamale, CEV Cupi.[30] CEV Cupis jõuti veerandfinaali, kus kaotati kuldse geimiga Poola meistriliiga klubile Zaksa Kedzierzyn-Kozle.[31] Saksamaa karikavõistlustel saadi teine koht ning võideti Saksamaa meistritiitel.[32] Kui esimesel hooajal pidi Venno kõvasti mänguaja eest võitlema ning aeg-ajalt langes teise rotatsiooni, siis teisel hooajal (2011/12) oli ta meeskonna kindel põhimängija. Teisel hooajal jõuti Meistrite liigas veerandfinaali, kus seeria kaotati kindlalt hilisemale võistluste võitjale, Kaasani Zeniidile.[33] Seekord võideti Saksamaa karikavõistlused, kuid meistritiitlit kaitsta ei suudetud ning langeti konkurentsist poolfinaalis Berliini RV vastu.[34][35]

Hooaja 2012/13 eel oli Vennol erinevaid variante ning ta käis ka testimisel Lõuna-Korea meisterklubi Daejeon Samsung Bluefangsi juures, kuid sinna teda siiski ei palgatud.[36][37] Lõpuks otsustas ta liituda Montenegro meistriliiga klubiga Budva Budvanska Rivijera.[38] Venno oli meeskonnas kindel põhimängija, kuid Montenegro meistriliiga tase oli üle ootuste kehv ning Venno avaldas soovi CEV Meistrite liigast väljalangemise järel klubist lahkuda.[39][40] Detsembri lõpus liitus ta Prantsusmaa meistriliiga klubiga Rennes Volley 35, kus mängisid samal hooajal ka Eesti võrkpallikoondise keskblokeerija Raimo Pajusalu ja nurgaründaja Keith Pupart.[41] Prantsusmaa karikavõistlustel langeti konkurentsist veerandfinaalis.[42] Venno siirdumise hetkel oli klubi Prantsusmaa meistriliigas 10. kohal, kuid põhiturniiri lõpuks suudeti tõusta kaheksandaks, mis tagas neile viimasena koha play-offides. Üllatuslikult suudeti veerandfinaalseeria esimeses mängus alistada põhiturniiri võitja Tours VB, kuid järgnevad kaks mängu kaotati ning langeti konkurentsist.[43][44] Venno oli meeskonnas kindel põhimängija.

Hooajaks 2013/14 liitus ta Venemaa Superliiga klubiga Permi Prikamje.[45] Venemaa Superliiga põhiturniir lõpetati kümnendana, millega pääseti play-offi Moskva Dinamo vastu, et võidelda koha eest finaalturniiril.[46] Neid võita ei õnnestunud ning nii saadi liigas kokkuvõttes 10. koht.[47] Venno palgati meeskonda põhimängijaks, mis rolli ta ka terve hooaja vältel kandis.[48]

Hooajaks 2014/15 liitus ta Austria meisterklubiga Innsbrucki Hypo Tirol, kus samal hooajal mängis ka Eesti võrkpallikoondise nurgaründaja Martti Juhkami.[49] Klubiga osaleti kõrgeimas Eurosarjas, CEV Meistrite liigas, kus oma alagrupis võideti kaks mängu ja kaotati neli, millega play-offi ei pääsetud.[50] Võideti Kesk-Euroopa (MEVZA) liiga ja tuldi Austria meistriks, kusjuures Austria meistriliigas oli üleolek nii selge, et kogu hooaja peale ei kaotatud ühtegi mängu.[51][52] Venno oli läbi hooaja meeskonna üks põhimängijatest.[53]

Türgi meistriliigas (2015–2020)[muuda | muuda lähteteksti]

Hooajaks 2015/16 liitus ta Türgi meistriliiga klubiga Ankara Ziraat Bankas.[54] CEV Meistrite liigas tehti klubi ajalugu, kui jõuti esmakordselt alagrupist edasi 12. parema hulka.[55] Play-off faasis tuli neile vastu Poola suurklubi Belchatowi PGE Skra, kelle vastu ei saadud.[56] Türgi meistriliigas jäädi põhiturniiril viiendaks, mis tähendas, et medalitele enam mängida polnud võimalik.[57] 5.–8. koha mängud läbiti kaotuseta ning sellega lõpetati liiga viienda kohaga.[58] Venno täitis meeskonnas põhiliselt vahetusmängija rolli, kui Marcus Nilsson oli meeskonna põhidiagonaalründaja.[59]

Hooajaks 2016/17 vahetas ta Türgis klubi ning liitus Ankara Maliye Piyangoga, kus mängis kaks hooaega.[60] Esimesel hooajal Türgi karikavõistlustel jäädi pidama veerandfinaali.[61] Türgi meistriliiga põhiturniir lõpetati viiendana ning Vennole anti ka põhiturniiri punktikuninga tiitel.[62] Veerandfinaalseeria kaotati Izmiri Arkas Spori vastu, kuid 5.–8. koha mängudel saadi piisavalt võite, et mängida edasi viiendale kohale.[63][64] Viienda koha seerias võideti kahel korral Inegöli ning saadi kokkuvõttes viies koht liigas ja sellega kaasnev koht Eurosarjas.[65] Teisel hooajal jõuti Türgi karikavõistlustel hõbedale.[66] CEV Challenge Cupis jõuti poolfinaali, mis kaotati kuldse geimiga Itaalia klubi CMC Ravenna vastu.[67] Venno oli mõlemal hooajal meeskonna rünnakuliider ning liiga üks suurimaid punktitoojaid.[68]

Hooajaks 2018/19 vahetas ta Türgis klubi ning liitus Türgi vaieldamatu tippklubiga Istanbuli Galatasaray, kus mängis samuti kaks hooaega.[69][70] Esimesel hooajal saadi Türgi karikavõistlustel hõbemedal ning Türgi meistrivõistlustel pronks.[71][72] Osaleti ka CEV Cupil, kus saadi samuti hõbe.[73] Teisel hooajal (2019/20) võideti hooaja alguses Türgi superkarikas.[74] Türgi meistriliiga põhiturniir lõpetati kolmandana ning CEV Cupis oli jõutud poolfinaali, kui hooaeg koroonapandeemia tõttu peatati.[75] Venno oli mõlemal hooajal üks meeskonna rünnakuliidritest.

Katari meistriliigas (2020–)[muuda | muuda lähteteksti]

Hooajal 2020/21 siirdus ta Katari kõrgliigaklubisse SC Police, kus mängis kaks hooaega.[76] Ta krooniti sel ajal kahekordseks Katari meistriks (2020 ja 2021), korra jäädi hõbedale (2022).[77][78] Katari karikavõistlustel saadi korra hõbemedal (2021) ning võideti Amir Cup (2022).[79][80] 2022. aastal võideti GCC klubide meistritiitel ning Venno valiti turniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks.[81] Ta osales SC Police'iga ka 2022/23 Aasia meistrivõistlustel, kus saadi kolmas koht.[82]

Hooajaks 2022/23 vahetas Venno Kataris klubi ning liitus riigi valitseva meistri Al-Rayyaniga.[83] Kahel korral on võidetud Lääne-Aasia klubide meistritiitel (2023 ja 2024), kus Venno valiti vastavalt parimaks diagonaalründajaks ja kõige väärtuslikumaks mängijaks.[84][85] Korra on võidetud Katari meistritiitel (2023) ning korra saadud hõbemedal (2024).[86] Korra on võidetud Amir Cup (2023).

Rannavõrkpall[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta suvel mängis Venno rannavõrkpalli Eesti tipprannavõrkpalluri Kristjan Kaisiga.[87] Prahas toimunud MK-etapil saadi 17. koht ja Gstaadis toimunud suurel slämmil 25. koht.[88][89] Eesti meistrivõistlustel saadi hõbemedal.[90]

Hiljem on ta kohalikel võistlustel osalenud erinevate paarilistega. 2013. aastal tuli ta noorema venna Olari Vennoga Eesti meistriks.[91]

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Klubivõrkpall[muuda | muuda lähteteksti]

CEV Cup

Kesk-Euroopa (MEVZA) liiga

Balti liiga

Aasia meistrivõistlused

GCC klubide meistrivõistlused

Lääne-Aasia klubide meistrivõistlused

Riikide meistrivõistlused

Riikide karikavõistlused

Koondis[muuda | muuda lähteteksti]

Rannavõrkpall[muuda | muuda lähteteksti]

Individuaalsed auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Mängud ja punktid Eesti võrkpallikoondise eest rahvusvahelistel turniiridel
Aasta Turniir Koondis Mänge
(geime) 		Punkte
kokku 		Rünnaku-
punkte 		Blokke Äss-
pallinguid 		Allikad
2009 Euroopa meistrivõistlused Eesti
2011 Euroopa meistrivõistlused Eesti 4 (12) 55 50 4 1 [101]
2015 Euroopa meistrivõistlused Eesti 4 (12) 46 37 3 6 [102]
2017 Euroopa meistrivõistlused Eesti 3 (8) 11 8 1 2 [103]
2021 Euroopa meistrivõistlused Eesti 5 (20) 74 63 2 9 [104]
2023 Euroopa meistrivõistlused Eesti 5 (15) 64 55 7 2 [105]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Venno lõpetas 2009. aastal Ülenurme Gümnaasiumi.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Oliver Venno CEV (vaadatud 25.04.2024).
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Venno, Oliver ESBL biograafia (vaadatud 02.03.2024).
  3. ↑ 3,0 3,1 Oliver Venno Sporditulemused (vaadatud 31.12.2023).
  4. ↑ Meeste esiliiga võit läks taas Tartusse Eesti Päevaleht, 27.03.2006.
  5. ↑ Noored võrkpallurid lõpetasid EM-i 12. kohaga Postimees arhiiv, 15.04.2007.
  6. ↑ Eesti noormehed said rannavolle EM-il 9. koha Eesti Päevaleht, 30.07.2006.
  7. ↑ Eesti paar U-18 rannavolle Euroopa meistrid Delfi, 21.07.2007.
  8. ↑ Ville Arike: Maailma parimad noored! Õhtuleht, 04.08.2008.
  9. ↑ Avo Keel kutsub Pavel Kružajevi koondisesse Delfi, 09.04.2008.
  10. ↑ Venno valis saalivõrkpalli Delfi, 03.10.2008.
  11. ↑ Keele üllatusvalik koondisse: Ruul või Nassar Delfi, 03.04.2009.
  12. ↑ Toivo Kivimets: Eesti kaotas viiegeimilises mängus Türgile Eesti Päevaleht, 30.05.2009.
  13. ↑ NUKKER LÕPP: Soome vastu ei saadud geimigi Delfi, 05.09.2009.
  14. ↑ Võidukas võrkpallikoondis saabub teisipäeval kodumaale ERR arhiiv, 19.06.2017.
  15. ↑ Võrkpallikoondis alustab Challenger Cupi Portugali vastu ERR, 19.06.2018.
  16. ↑ Kristi Vahemaa: Aasta võistkond: valge mustlane, vaga vesi, jutupaunik ja töömees Eesti Päevaleht, 29.12.2010.
  17. ↑ Märt Roosna: Pikk Oliver Venno valis korvpalli asemel volle Eesti Päevaleht, 21.10.2006.
  18. ↑ Rain Pruul: Vähem eksinud Tartu alistas Pärnu kindlalt Eesti Päevaleht, 16.03.2007.
  19. ↑ Tallinna Selver võitis Balti liiga Delfi, 09.03.2008.
  20. ↑ Märt Roosna: Pikk Oliver Venno valis korvpalli asemel volle Eesti Päevaleht, 21.10.2006.
  21. ↑ Signe Ivask: Oliver Venno: püüan välisklubis märgi maha panna Eesti Päevaleht, 29.07.2009.
  22. ↑ Venno jäeti Sloveenia karikafinaalist kõrvale Delfi, 31.12.2009.
  23. ↑ Venno tunnistati Kesk-Euroopa liiga parimaks mängijaks Õhtuleht, 15.03.2010.
  24. ↑ Oliver Venno tuli Sloveenia võrkpallimeistriks Õhtuleht, 25.04.2010.
  25. ↑ Venno koduklubi kaotas Meistrite Liiga poolfinaalis tiitlikaitsjale Delfi, 02.05.2010.
  26. ↑ Venno koduklubi kaotas Meistrite Liiga pronksimängu Delfi, 02.05.2010.
  27. ↑ Venno murdis end põhikoosseisu Delfi, 15.11.2009.
  28. ↑ Kesk-Euroopa liiga parim mängija Venno: võitsin treeneri usalduse Eesti Päevaleht, 17.03.2010.
  29. ↑ Oliver Venno kutsuti Saksamaa meistermeeskonda! Delfi, 25.06.2010.
  30. ↑ Oliver Venno tegi Meistrite liigas võimsa mängu Delfi, 12.01.2011.
  31. ↑ Oliver Venno koduklubi pudenes eurosarjast "kuldse geimiga" Delfi, 09.02.2011.
  32. ↑ Oliver Venno: tunne on hea, kõik tuli finaalis normaalselt välja ERR arhiiv, 08.05.2011.
  33. ↑ Oliver Venno koduklubi langes Meistrite liigast välja Delfi, 28.02.2012.
  34. ↑ Valeri Maksimov: Vennol Saksamaa karikas käes, Bundesliga tiitel vajab veel püüdmist Delfim 05.03.2012.
  35. ↑ Oliver Venno: sooviks kas Friedrichshafenis, Itaalias, Venemaal või Poolas jätkata Delfi, 03.04.2012.
  36. ↑ Venno: kui Lõuna-Koreast pakkumine tuleb, siis lähen ERR arhiiv, 23.07.2012.
  37. ↑ Oliver Venno klubiotsingud on jõudmas lõpule ERR arhiiv, 10.09.2012.
  38. ↑ Venno liitub Meistrite liiga klubiga ERR arhiiv, 15.09.2012.
  39. ↑ Oliver Venno: tase on Montenegros ikka kehv Delfi, 05.11.2012.
  40. ↑ Pärt Talimaa: Venno: Meistrite liiga järel lahkun Montenegrost Eesti Päevalhet, 07.12.2012.
  41. ↑ Valeri Maksimov: Oliver Venno liitub Prantsusmaa klubiga Delfi, 14.12.2012.
  42. ↑ Eestlased langesid Prantsusmaa karikasarjast välja ERR arhiiv, 30.01.2013.
  43. ↑ Eestlaste klubi Rennes alistas veerandfinaalis tiitlikaitsja ERR arhiiv, 04.04.2013.
  44. ↑ Rennes'i hooaeg lõppes Prantsusmaa meistrivõistluste 1/4-finaalis ERR arhiiv, 08.04.2013.
  45. ↑ Kaspar Koort: KÕVA SÕNA: Oliver Venno siirdub Venemaa Superliigasse Õhtuleht, 04.08.2013.
  46. ↑ Prikamje pääses Venno abiga veerandfinaali ERR arhiiv, 14.04.2014.
  47. ↑ Valeri Maksimov: Venno ja Prikamje said veerandfinaalis teise kaotuse Delfi, 17.04.2014.
  48. ↑ Venno Venemaal: igas mängus algkoosseisus ERR arhiiv, 17.09.2013.
  49. ↑ Venemaal mänginud Oliver Venno lahkub Venemaalt ja suundub Austriasse! Delfi, 16.07.2014.
  50. ↑ Juhkami ja Venno lõpetasid meistrite liiga võiduga ERR arhiiv, 28.01.2015.
  51. ↑ Juhkami ja Venno aitasid Hypo Tiroli Kesk-Euroopa liiga võitjaks ERR arhiiv, 16.03.2015.
  52. ↑ Venno ja Juhkami koduklubi tegi ajalugu ja jäi Austria liigas võitmatuks ERR arhiiv, 20.04.2015.
  53. ↑ Venno ja Juhkami klubi tuli ülivõimsa hooajaga Austria meistriks Delfi, 19.04.2015.
  54. ↑ Mariel Gregor: Venno siirdub koos Nilssoniga Türki, Teppan Venno asemele Austriasse Postimees arhiiv, 27.07.2015.
  55. ↑ Venno koduklubi tegi Meistrite liigas ajalugu ERR arhiiv, 22.01.2016.
  56. ↑ Venno ja Ankara langesid võidust hoolimata Meistrite liigas konkurentsist ERR arhiiv, 03.03.2016.
  57. ↑ Oliver Venno koduklubi jäi õnnetult medalimängudest eemale ERR arhiiv, 28.03.2016.
  58. ↑ Oliver Venno koduklubi sai Türgis viienda koha ERR arhiiv, 26.04.2016.
  59. ↑ Juhan Kilumets: Vähe mänguaega saav Venno: väga ei nurise, trennis saab enam-vähem koormuse kätte ERR arhiiv, 28.01.2016.
  60. ↑ Märt Roosna: Venno karjäär jätkub Euroopa tippliigas Delfi, 02.06.2016.
  61. ↑ Venno koduklubi ei pääsenud eestlase suurepärasele mängule vaatamata poolfinaali ERR arhiiv, 10.01.2017.
  62. ↑ Oliver Venno oli Türgi kõrgliiga põhiturniiri punktikuningas ERR arhiiv, 27.03.2017.
  63. ↑ Oliver Venno klubi Türgis poolfinaali ei jõudnud ERR arhiiv, 10.04.2017.
  64. ↑ Oliver Venno koduklubi mängib Türgis viiendale kohale ERR arhiiv, 23.04.2017.
  65. ↑ Üleplatsimees Venno 28 punkti aitasid koduklubi viiendaks ERR arhiiv, 29.04.2017.
  66. ↑ Märt Roosna: Oliver Vennol jäi Türgis karikavõidust puudu õige vähe, eestlaselt finaalturniiril 58 punkti Delfi, 17.12.2017.
  67. ↑ Kuldne geim lõpetas Venno ja Ankara teekonna poolfinaalis ERR arhiiv, 21.03.2018.
  68. ↑ Türgis võimsa hooaja teinud Venno tuleviku osas otsustamisega ei kiirusta ERR arhiiv, 09.04.2018.
  69. ↑ Oliver Venno liitus Türgi suurklubiga ERR arhiiv, 02.05.2018.
  70. ↑ Karl Rinaldo: Oliver Venno sõlmis juba järgmiseks hooajaks lepingu Võrkpall24, 06.03.2019.
  71. ↑ Karl Rinaldo: Venno tõi nädalavahetusel 50 punkti, kuid Galatasarayl jäi ihaldatud tiitlist napilt vajaka Võrkpall24, 18.03.2019.
  72. ↑ Karl Rinaldo: Üleplatsimees Venno seljatas tiitlikaitsja ja teenis Türgi liigas elu esimese medali! Võrkpall24, 25.04.2019.
  73. ↑ Karl Rinaldo: Galatasaray oli imele lähedal, Venno lõpetas eurohooaja hõbedaga Võrkpall24, 25.04.2019.
  74. ↑ Johannes Vedru: Türgi superkarika võitnud Venno: eesmärgiks on meistritiitel ERR, 24.10.2019.
  75. ↑ Karl Rinaldo: Oaas keset kõrbe: Sammelvuo oli osaline nädala ainsas euromängus, Türgis peatati hooaeg Võrkpall24, 20.03.2020.
  76. ↑ Anu Säärits: Oliver Venno Katari siirdumisest: see oli ainus leping, mis laual oli ERR, 30.06.2020.
  77. ↑ Karl Rinaldo: VIDEO | Venno kerkis üleplatsimeheks ja krooniti Katari meistriks! Võrkpall24, 05.10.2020.
  78. ↑ Oliver Venno krooniti Katari meistriks ERR, 05.02.2021.
  79. ↑ Nädal piiri taga: Vennole karikahõbe, Täht on tagasi, Viiber Itaalias resultatiivne ERR, 22.02.2021.
  80. ↑ Oliver Venno koduklubi võitis Kataris järjekordse karika ERR, 21.04.2022.
  81. ↑ 38th GCC Volleyball Club Championship: Al Kuwari Praises Police SC Winning the Title Qatar News Agency, 15.03.2022.
  82. ↑ Meelis Naudi: Teppan võitis Poola esiliigas hõbeda, Venno lõpetas Aasia meistrivõistlused pronksiga Delfi, 22.05.2023.
  83. ↑ Kaspar Ruus: Venno vahetas tööandjat, Kollo sai Türgist ebameeldiva üllatuse, Aganits otsib klubi Delfi, 05.09.2022.
  84. ↑ Nädal piiri taga: Viiber tuli Rumeenias karikavõitjaks, Venno võitis Kataris hooaja esimese tiitli Delfi, 20.03.2023.
  85. ↑ Gunnar Leheste: Oliver Venno on Lääne-Aasia meister ja turniiri MVP! Delfi, 13.02.2024.
  86. ↑ Meelis Naudi: Oliver Venno krooniti taas Katari meistriks Delfi, 20.04.2023.
  87. ↑ Oliver Venno paneb end proovile rannavolle MK-etapil Delfi, 01.06.2010.
  88. ↑ Eesti rannavollepaarid jäid Prahas jagama 17. kohta Delfi, 18.06.2010.
  89. ↑ Karl Jaani nimetati rannavõrkpalli MK-sarja aasta uustulnukaks! Delfi, 22.09.2010.
  90. ↑ Liis Velsker: Vesik tegi vanale semule tuule alla Postimees arhiiv, 19.07.2010.
  91. ↑ Vennad Vennod tulid rannavõrkpalli Eesti meistriks Delfi, 04.08.2013.
  92. ↑ PAREMAD HOOAJAL 2009/2010 Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv (vaadatud 31.12.2023).
  93. ↑ PAREMAD HOOAJAL 2010/2011 Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv (vaadatud 31.12.2023).
  94. ↑ Aasta võrkpallurid on Kertu Laak ja Oliver Venno ERR, 16.01.2022.
  95. ↑ PAREMAD HOOAJAL 2007/2008 Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv (vaadatud 31.12.2023).
  96. ↑ PAREMAD HOOAJAL 2008/2009 Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv (vaadatud 31.12.2023).
  97. ↑ PAREMAD HOOAJAL 2005/2006 Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv (vaadatud 31.12.2023).
  98. ↑ PAREMAD HOOAJAL 2006/2007 Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv (vaadatud 31.12.2023).
  99. ↑ PAREMAD HOOAJAL 2007/2008 Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv (vaadatud 31.12.2023).
  100. ↑ PAREMAD HOOAJAL 2007/2008 Eesti Liidu arhiiv (vaadatud 31.12.2023).
  101. ↑ 2011 CEV Volleyball European Championship Statistics CEV (vaadatud 31.12.2023).
  102. ↑ 2015 CEV Volleyball European Championship - Men Statistics CEV (vaadatud 31.12.2023).
  103. ↑ 2017 CEV Volleyball European Championship - Men Statistics CEV (vaadatud 31.12.2023).
  104. ↑ CEV EuroVolley 2021 | Men Statistics CEV (vaadatud 31.12.2023).
  105. ↑ CEV EuroVolley 2023 | Men Statistics CEV (vaadatud 31.12.2023).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti koondise koosseisud
Eesti – Euroopa Liiga 2016 – 1. koht
Eesti – Euroopa Liiga 2018 – 1. koht
Eesti – Euroopa Liiga 2021 – 3. koht
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Oliver_Venno&oldid=6634645"