Nurmiži mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Nurmiži mõis 1905. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Rigaschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1905). Mõis on kaardil tähistatud numbriga 10

Nurmiži mõis (saksa keeles Nurmis, varem Normishof, läti keeles Nurmižu muiža) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Riia kreisis Sigulda kihelkonnas. Praegu asub mõisasüda Lätis Sigulda piirkonnas Sigulda vallas Nurmižis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bergi suguvõsa aadlivapp

Gotthard Kettler läänistas mõisa 1561. aastal alloodina oma nõunikule Matthias Uraderile (suri pärast 1567), kelle poeg Philipp Urader valdas seda 1599. aastal. 1628. aastal kinnitati mõisa valdusõigust Philippi väimehele ooberstleitnant Hans Bergile (suri 1650), kes pärines Kandla Bergide suguvõsast. Samal aastal kinnitati ka Lorenz Sturmanni õigust mõisale, 1630. aastal seisis valdus tema lese nimel. Bergid said mõisa tagasi, sest 1682. aastal oli selle valdajaks Hans Bergi poeg major Benedikt Johann von Berg (suri enne 1699). Temalt päris poeg kaptenleitnant Benedikt Gustav von Berg (suri enne 1746), kes suri aga vallalisena ja tema surma järel läks mõis pärijate valdusse. 1746. aastal jagasid viimased vara omavahel ära ja Nurmiži päris Benedikt Gustavi õde Elisabeth Margaretha, kes oli abielus alampolkovnik Florian Thilo von Thilauga. Nende poeg polkovnik Carl Florian Thilo von Thilau müüs mõisa 1754. aastal kapten Magnus Johann von Ceumernile (1690−enne 1755). Viimane suri aga peagi ja tema pärijad müüsid mõisa juba järgmisel aastal.[1]

Duntenid ja Dalwigkid 1755−1920[muuda | muuda lähteteksti]

Nurmiži mõis 1796. aastal. Johann Christoph Brotze kogu
Dunteni suguvõsa krahvivapp

1755. aastal ostis mõisa Riia maakohtunik Georg Gustav von Dunten (1713−1759). Pärast tema surma päris mõisa tema noorem vend sillakohtunik krahv Otto Magnus von Dunten (1722−1799), kes moodustas sellest 1796. aastal fideikomissi. Temalt päris mõisa poeg krahv Georg Weinhold von Dunten (1766−1845). Ta pärandas Nurmiži koos teiste mõisatega oma pojale kaardiväeporutšik krahv Otto Wilhelm Kasimir von Duntenile (1800−1878). Pärast tema surma kirjutati valdus 1878. aastal tema kolme poja − krahv Eugen Carl Georg Ludwig von Dunten (1829−1895), krahv Paul Georg Hyazinth von Dunten (1833−1904) ja krahv Gustav Moritz von Dunten (1842−1891) − ühisvalduseks.[2] 1892. aastal oli omanikuks krahv Paul Georg Hyazinth von Dunten.[3] Kuna Dunteni krahviliin kustus meesliinis 1904. aastal, pärandusid nende valdused abielusidemete kaudu Hesseni ja Waldecki põlisaadlist pärinevale Dalwigk-Schauenburg-Lichtenfelsi suguvõsale; 1901. aastal sai viimane õiguse kasutada Dunteni nime, vappi ja tiitlit. 18981920 kuulus mõis krahv Reinhard Wilhelm Eugen Jakob von Dunten, vabahärra Dalwigk-Schauenburg-Lichtenfelsile (1864−1922), kellelt see ka võõrandati.

Karjamõis ja kõrts[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisale kuulus üks karjamõis, mis asus Kammaras (Kammara). Seda on nimetatud 1826. aastal. Ilmselt oli see tekkinud samanimelise talu asemele (Kammara, ka Kammer), mida mainitakse juba 1681. aastal. Mõisale kuulus ka Ozoli (Osolkrug) kõrts,[4] mis asus Nurmižist kagus.

Nurmiži mõisa hoonetekompleks

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Häärber[muuda | muuda lähteteksti]

Klassitsistlik peahoone ehitati 1795. aastal krahv Otto Magnus von Dunteni (1722−1799) ajal. Hoone põhikorpusest hargnesid kaks tiibhoonet, mis lõppesid Rooma villade stiilis paviljonidega. 1905. aastal põletati häärber maha, kuid seejärel taastati. Pärast võõrandamist asus hoones põllumajanduskool. Teise maailmasõja ajal sai see paraku kahjustada ja seda pole taastatud. Hoone parempoolne tiib seisab püsti, kuid on halvas seisus.

Kõrvalhooned[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisakompleksi juurde kuuluvad veel tall ja kasvuhoone. Tall on samuti praeguseks ajaks varemetes, aga klassitsistlikus stiilis kasvuhoone ehitati põllumajanduskooli ajal ümber sigade ja lindude pidamiseks ja on siiani säilinud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 92.
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 92.
  3. Kröger, A. W. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892-93, lk 20.
  4. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 431.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 431.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 92.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]